Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku. Peter Mastersiga

selgitab ise, miks vanad monopolid uuenduslikkust ei kammitse. Apple’i iOS sammub eesliinil mobiilse andmetöötluse arendamise alal, mis on järsult kahandanud Microsofti aastakümnetepikkust domineerimist opsüsteemide vallas. Enne seda võttis IBMi 60–70ndate riistvaramonopoli üle Microsofti tarkvaramonopol. AT&T hoidis pea terve 20. sajandi enda käes telefoniteenuste monopoli, ent nüüd saab igaüks osta odava mobiiltelefonipaketi mõnelt paljudest teenusepakkujatest. Juhul, kui monopoolsetel ettevõtetel oleks kombeks progressi teel seista, oleksid nad ohtlikud ja me peaksime õigusega nende vastu olema. Kuid ettevõtete arengu ajalugu näitab, kuidas paremad monopoolsed ettevõtted vahetavad turu valitsejad välja.

      Monopolid on progressi tõukejõud, sest lootus teenida aastate või isegi aastakümnete jooksul monopoolset kasumit on võimas uuenduslikkuse motivaator. Seejärel saavad monopolid uuenduslikkuse kursil jätkata, kuna kasum võimaldab neil teha pikaajalisi plaane ja rahastada oma auahneid uurimisprojekte – teha seda, mis on konkurentsi aheldatud ettevõtete jaoks kättesaamatu.

      Niisiis – miks on majandusteadlastel kinnisidee, et konkurents on ideaalne seisund? Tegemist on ajaloo jäänukiga. Majandusteadlased kopeerisid oma matemaatilised mudelid 19. sajandi füüsikutelt – nende jaoks on indiviidid ja ettevõtted äravahetamiseni sarnased mutrikesed, mitte ainulaadsed loojad. Oma teooriates kirjeldavad nad täieliku konkurentsi tasakaaluseisundit seetõttu, et seda on lihtne eeskujuks võtta, mitte aga seetõttu, et see esindab seda, mis on äritegevuses parim. Kuid tasub meelde tuletada, et 19. sajandi füüsikute prognoositud pikaajaline tasakaal on seisund, kus kogu energia on võrdselt jaotatud ja kõik seiskub – teisisõnu seisund, mida tuntakse ka universumi soojussurmana. Ükskõik, mida te termodünaamikast ka ei arva, tegemist on võimsa metafooriga: äris tähendab tasakaal seisakut ja seisak omakorda surma. Kui teie tööstusharus valitseb konkurentsitihe tasakaal, ei lähe teie ettevõtte surm maailmale korda; alati on mõni muu teistest eristamatu konkurent valmis teie kohale astuma.

      Täiuslik tasakaal võib kirjeldada tühimikku, mis täidab valdavat osa universumist. See võib iseloomustada isegi paljusid ettevõtteid. Kuid kõik uus sünnib tasakaalust kaugel. Reaalses maailmas, väljaspool majandusteooriat, on iga ettevõte edukas täpselt sel määral, mil ta teeb midagi, mida teised ei suuda. Monopol ei ole seega ei patoloogia ega ka erand. Monopol on iga eduka ettevõtte tingimus.

      Tolstoi alustab „Anna Kareninat“ tähelepanekuga: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteisega sarnased, iga õnnetu on isemoodi õnnetu.“ Äris on vastupidi. Kõik õnnelikud ettevõtted erinevad: igaüks saab monopoliks ainulaadset probleemi lahendades. Kõik ebaõnnestunud ettevõtted on ühesugused: neil ei õnnestunud konkurentsi eest põgeneda.

      4

      KONKURENTSI IDEOLOOGIA

      LOOV MONOPOL eeldab uusi tooteid, mis toovad kasu kõigile ja tagavad jätkusuutliku kasumi toote loojale. Konkurents tähendab, et kasumit ei saa keegi, mitte mingisugust sisulist eristumist ei ole ning toimub võitlus ellujäämise nimel. Miks inimesed siis usuvad, et konkurents on tervislik? Konkurents ei ole pelgalt majanduslik mõiste ega ka lihtsalt ebamugavus, millega inimesed ja ettevõtted peavad turul toime tulema. Konkurents on ennekõike ideoloogia – see ideoloogia, mis täidab meie ühiskonda ja moondab meie mõtlemist. Me jutlustame konkurentsist, sisendame endale selle vajalikkust ja viime ellu selle käskusid ning tulemuseks on see, et mässime end sellesse lõksu – ehkki, mida rohkem võistleme, seda vähem me õigupoolest võidame.

      See on lihtne tõde, kuid meid kõiki on õpetatud seda eirama. Meie haridussüsteem innustab meid konkureerima, peegeldades ka meie kinnisideeks muutunud võistlusjanu. Juba hinded ise võimaldavad mõõta iga õpilase konkurentsivõimet; kõige paremate hinnetega õpilaste päralt on staatus ja soovituskirjad.

      Me õpetame kõigile noortele samu õppeaineid üldjoontes ühtemoodi, olenemata sellest, millised on nende anded või eelistused. Neid lapsi, kelle jaoks laua taga paigal istumine ei ole parim õppimisviis, pannakse end tundma mõnevõrra alaväärsemana, samal ajal kui need, kes saavutavad hiilgavaid tulemusi traditsiooniliste mõõdupuude, näiteks kontrolltööde ja ülesannete tulemuste järgi, hakkavad oma olemust määratlema sellises kummaliselt ebaloomulikus akadeemilises paralleelreaalsuses.

      Ja mida kõrgema tasemeni nad jõuavad, seda hullemaks asi läheb. Parimad jätkavad enesekindlalt ronimist seni, kuni konkurents on nii intensiivne, et nende unistused pihuks ja põrmuks purunevad. Kõrgkool on koht, kus keskkooli ajal suuri unistusi hellitanud noored jäävad oma sama tarkade eakaaslaste kõrval toppama rivaalitsemisse selliste traditsiooniliste väljavaadete pärast nagu juhtimiskonsultatsioonide või investeerimispanganduse alane karjäär. Tudengid (või nende perekonnad) maksavad sadu tuhandeid dollareid taevasse küündivaks ja inflatsioonist kiiremini kasvavaks õppemaksuks, et neile saaks osaks au lasta end konformistiks vormida. Miks me seda endaga teeme?

      Oleksin ma vaid seda endalt nooremana küsinud. Mu teerada oli niivõrd sisse tallatud, et mu 8. klassi aastaraamatus ennustas üks mu sõpradest – väga täpselt –, et neli aastat hiljem alustan õpinguid Stanfordi ülikoolis 2. kursuselt. Ning pärast tavapäraselt edukat üliõpilasekarjääri astusin Stanfordi õigusteaduskonna kraadiõppesse, kus asusin veelgi aktiivsemalt tüüpiliste edu verstapostide poole rühkima.

      Juuratudengi maailmas on ülim tasu ühemõtteliselt selge – igal aastal kooli lõpetavatest kümnetest tuhandetest saab vaid paar tosinat ametnikukoha Ülemkohtus. Pärast aastapikkust ametnikukarjääri föderaalses appellatsioonikohtus kutsuti mind töövestlusele kohtunike Kennedy ja Scalia kontorisse. Mu kohtumised kohtunikega läksid hästi. Olin nii lähedal selle viimase võistluse võitmisele.

      Kui ma vaid selle ametikoha saaksin, mõtlesin ma, oleksin elu lõpuni kindlustatud. Ent ma ei saanud seda kohta. Ja tol hetkel olin ma muserdatud.

      2004. aastal, pärast seda, kui olin asutanud PayPali ja selle maha müünud, juhtusin kokku juuraõpinguteaegse vana sõbraga, kes oli aidanud mul vormistada taotlust sellele ametnikukohale, mida ma ei saanud. Me ei olnud pea kümme aastat rääkinud. Tema esimene küsimus ei olnud „Kuidas sul läheb?“ ega ka „Kas sa suudad uskuda, et nii palju aega on mööda läinud?“. Selle asemel ta naeratas ja küsis: „Nõndaks, Peter, kas sul ei ole mitte hea meel, et sa seda ametnikukohta ei saanud?“ Nüüd tagantjärele tark olles teame mõlemad, et selle viimase võistluse võitmine oleks mu elu halvemuse poole muutnud. Kui ma oleksin tõepoolest ülemkohtusse tööle asunud, oleksin tõenäoliselt kogu oma töise elu tegelenud võõrastelt tunnistuste võtmise või nende äritehingute vormistamisega, selle asemel et ise midagi uut luua. Raske öelda, kui palju oleks teistmoodi, kuid selle valiku alternatiivkulud näivad tohutud. Kõigil Rhodesi stipendiaatidel oli kasutada suurepärane tulevik.

      Sõda ja rahu

      Ülikoolide õppejõud pehmendavad akadeemilise hariduse kõrilõikajalikku õhkkonda, samal ajal kui ettevõtete juhid ei väsi iial äri sõjaga võrdlemast. Ärijuhtimise magistriõppe tudengid käivad ringi, kaenlas Clausewitzi ja Sun Tzu teosed. Sõjametafoorid tungivad meie igapäevasesse ärikeelde: me kasutame peakütte, et luua müügijõud, mis aitaks meil vallutada suletud turu ja kasu lõigata. Kuid tegelikult sarnaneb sõjaga just konkurents, mitte aga äri: väidetavalt vajalik, oletatavasti sangarlik, ent lõppkokkuvõttes hävitav.

      Miks inimesed üksteisega võistlevad? Marx ja Shakespeare pakuvad välja kaks mudelit, mida saame kasutada peaaegu igat laadi konfliktide mõistmiseks.

      Marxi sõnul võitlevad inimesed seetõttu, et nad on erinevad. Proletariaat võitleb kodanlusega, kuna neil on täiesti erinevad ideed ja eesmärgid (mis on Marxi hinnangul tingitud nende väga erinevast materiaalsest olukorrast). Mida suuremad on erinevused, seda suurem on konflikt.

      Shakespeare’i jaoks seevastu on kõik võitlejad enam-vähem sarnased. Ei ole aga üldsegi mitte selge, miks nad peaksid võitlema, sest neil ei ole mitte millegi pärast võidelda. Võtkem või „Romeo ja Julia“ avarea: „Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees.“ Kaks majakonda on sarnased, ent vihkavad teineteist. Vihavaenu kasvades muutuvad nad üha sarnasemaks. Lõpuks unustavad nad, mille pärast nad üleüldse sõdima hakkasid.

      Vähemasti