Ma armastasin terroristi. Anna Sundberg

ja mina ei küsinud, see tuli juurde mõelda. Ma ei mäleta, mida ta täpselt ütles, aga seda tunnet ei unusta ma iialgi. Äkki tuli minusse selgus, sisemine valgus. Ma kiirgasin.

      „Niisugust tunnet ei ole mul kunagi olnud… Mis see on?” küsisin mina.

      „See on Jumal,” vastas Walid.

      Sel hetkel taevas justkui avanes ja ma tundsin Jumala pilku. Jumal vaatas mulle otsa ning mul jäi hing kinni. Olin nii rõõmus, et viskasin murul kukerpalle. Kõik näis ülimalt kaunis. Jumal oli alati kohal olnud, mina lihtsalt ei teadnud seda. Nüüd nägin Teda. Milline soosing. Nüüd sa siis tead, Anna, mõtlesin ma.

      „Nüüd lähed koju ja võtad dušši, eks ole?” küsis Walid, pidades silmas dušši, mida inimene võtab usku vahetades.

      Me jätsime hüvasti ja ma läksin kergel sammul koju. Vaatasin inimesi tänaval hoopis uue pilguga, nägin neist kiirguvat kurbust ja õnnetust. Nemad ei tunne Tõde. Nad ei naerata. Aga mina, mina aina naeratasin ja naeratasin. Kõik äsja nii olulisena tundunu muutus täiesti tähtsusetuks. Martin, kes mu maha jättis, õpingud, mis kusagile ei viinud.

      Ühikatoas langesin põlvili ja palvetasin, ehkki ma ei teadnud, kuidas see käib. Lootsin, et Jumal kuuleb mind.

*

      Kakskümmend aastat hiljem, on mul taas asja Lundi. Mul on natuke aega, pargin auto ja teen väikese käigu linnaparki. Päike paistab, täpselt nagu tookord. Istun pingile, sulen silmad ja mõtlen tollele oma noorepõlve saatuslikule pärastlõunale. Ma olin naiivne, kergeusklik ja kõigele avatud. Walid kasutas selle ära.

      Tagantjärele olen mõelnud oma tookordsele jumalatunnetusele. Oli see psühhoos, narkootikumijoove – minu mitmeaastase hašisuitsetamise tagajärg või oli see religioosne kogemus? Ma ei tea seda siiani.

*

      Algusaeg oli murranguline. Mulle tundus, et olen astunud hoopis teise maailma: unelmalisse ja säravasse.

      Kui rääkisin, et kohtasin Jumalat ja pöördusin islamiusku, olid ema ja isa kurvad ning vapustatud.

      Kuna mul õiget loori polnud, katsin juuksed salliga.

      Ma jutlustasin jumalasõna kõigile, kes viitsisid kuulata. Ühikapeol kohtasin tüdrukut, kes oli teatristuudiosse sisse saanud, ma selgitasin talle, et näitlemisoskus on mittevajalik, sellega minnakse lihtsalt Jumalast ja tõest mööda. Tüdruk muutus nõutuks. Minu sõbrad pidasid mind hulluks.

      Mina muudkui mõtlesin Walidi peale. See oli võimas armumine, mida oli minu leegitsevast usust raske eristada. Piirid hajusid ja kõik jooksis kokku. Nägin igal pool märke Walidist. Nägin akna taga tuvi ja uskusin, et see on tema, kes saadab mulle salasõnumi.

      Mul polnud ei tema aadressi ega telefoninumbrit, aga ta oli öelnud, et ta käib kohvikus Ariman. Seal teda tunti ja kutsuti Prohvetiks. Varsti saime uuesti kokku.

      Rääkisime islamist, hingelisusest ja sellest, et meie kohtumine oli saatuse poolt ette määratud. Samal päeval sõitsime koos Kopenhaagenisse. Selgus, et ta ostab seal hašši ja mina ei teinud sellest probleemi. Bussis, tagasiteel, ütles ta, et võtaksin hašipaki oma kätte, sest araablasel on suurem risk kahtlane näida. Olin ka sellega nõus. Peitsin narkotsi rinnahoidjasse.

      Tolliametnik ei vaadanud meie poolegi. Pärast vaatas Walid mulle otsa ja naeratas. Nüüd oli meil ühine saladus. Meie kogu maailma vastu.

      Jõudnud tagasi Lundi, tegime pika jalutuskäigu. Hüvasti jätsime formaalselt – ei mingit kallistust ega kätlemist, see pole lubatud. Mis plaanid tal minuga on, mõtlesin oma ühikatuppa tagasi kõndides.

      Ühel õhtul tuli Walid minu poole Ulrikedali. Ajasime juttu ja kuulasime Bob Marley’d. Vannitoas olles kuulsin, et ta plõksutab mu stereonuppe. Nüüd korraga taipasin, mida ta kavatseb. Mitte nii, et aimasin ta mõtteid – ma kuulsin mõtteid oma peas. Puht mõttejõul püüdsin mõjutada teda plaati vahetama, kuid see ei toiminud.