Wayward Pines. III osa. Blake Crouch

ward pines viimne linn Osa III Viimne linn

Viimne linn

      Siis vastas Issand Iiobile tormituulest ja ütles:

      “Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu? Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa? Vasta, kui sul niipalju tarkust on! Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead. Või kes vedas selle üle mõõdunööri? Mille peale on selle alussambad paigale pandud? Või kes asetas selle nurgakivi, kui hommikutähed üheskoos hõiskasid ja kõik Jumala pojad tõstsid rõõmukisa?”

       Iiob 38,1-7

      Oleme viimased omataolised, XXI sajandi algusest saabunud inimesed. Elame kunagise Idaho osariigi mägedes, linnas nimega Wayward Pines. Meie koordinaadid on 44 kraadi 13 minutit 0 sekundit põhjalaiust ning 114 kraadi, 56 minutit, 16 sekundit läänepikkust. Kas keegi kuuleb meid?

      – Audio- ja morsesõnum, mida üksteist aastat Wayward Pinesi salarajatisest kõikidel lühilainealadel edastati

       Minu inglitele, Annsleele ja Adeline’ile

       John Milton, “Kaotatud paradiis”

      Proloog

David PilcherWayward Pinesi salarajatisNeliteist aastat varem

      Ta avab silmad.

      On külm ja ta lõdiseb.

      Peas tuikab.

      Keegi seisab ta ees. Kuna tundmatu kannab kirurgimaski, on tema nägu hägune ja sõnad segased.

      Mees ei tea, kus ta on, ega sedagi, kes ta selline on.

      Tundmatu kummardab, et talle hapnikumask anda.

      Naisehääl veenab: “Hinga sügavalt sisse, ikka sisse ja välja, sisse ja välja.”

      Mees tõmbabki sisse puhast sooja hapnikku. See tulvab hingetorust alla ning saabub kopsudesse mõnusa soojapahvakuna. Naise suu on varjatud, aga tema silmadest aimab mees naeratust.

      “Hakkab parem?” küsib naine.

      Mees noogutab. Naise nägu paistab selgemini. Ja tema hääl Mees on sellega harjunud. Mitte just kõlaga, aga see tekitab mehes harjumuspäraseid tundeid. Kaitsvaid. Lausa isalikke.

      “Pea valutab?” küsib naine.

      Mees noogutab.

      “Varsti läheb üle. Ma tean, millises meeltesegaduses sa praegu viibid.”

      Noogutus.

      “See on täiesti normaalne. Kas sa tead, kus sa oled?”

      Pearaputus.

      “Kas sa tead, kes sa oled?”

      Pearaputus.

      “Sellest pole lugu. Veri on sinu soontes voolanud alles kolmkümmend viis minutit. Tavaliselt kulub paar tundi, enne kui olemine on jälle selge.”

      Mees vaatab lakke: pikad fluorestsentslambid säravad ülearu eredasti.

      Ta avab suu.

      “Ära proovi veel kõnelda. Tohib ma selgitan?”

      Noogutus.

      “Sinu nimi on David Pilcher.”

      Mehel on seda tore kuulda. Millegipärast tundub nimi tuttavlik. Vähemasti on see midagi, millest leiab tuge.

      “Sa pole haiglas. Sa pole autoõnnetusse sattunud ega infarkti saanud. Mitte sinnapoolegi.”

      Mees tahab öelda, et ta ei suuda liigutada. Et ta on alajahtunud ja kardab.

      Naine jätkab: “Sa väljusid äsja varjusurmast. Sinu elutähtsad näitajad on kõik normi piires. Sa oled tuhat kaheksasada aastat maganud ühes tuhandest suspensioonimasinast, mille sa ise leiutasid. Oleme kõik elevil. Sinu eksperiment läks korda. Meeskonnast jäi ellu üheksakümmend seitse protsenti. Paar protsenti enam, kui sa ennustasid. Kriitiline kadu puudub. Õnnitlen.”

      Pilcher lamab kanderaamil, vahib lakke ja pilgutab silmi.

      Kardiomonitor, mille külge ta on kinnitatud, piiksub üha kiiremini, ent see pole hirmust ega stressist.

      Hoopis elurõõmust.

      Viie sekundiga tuleb kõik tagasi.

      Kes ta on.

      Kus ta on.

      Millega ta on tegelenud.

      Nagu lamp läheks põlema.

      Pilcher tõstab vaevaliselt käe ja tirib maski suu eest. Ta vahib üksisilmi õde ning kõneleb esimest korda pärast peaaegu kahte tuhandet aastat.

      Kähisevalt, ent arusaadavalt: “Kas keegi on väljas käinud?”

      Naine võtab kirurgimaski eest. See on Pam. Kakskümmend aastat vana ning pärast pikka-pikka und kummituslik.

      Ja ometi ülimalt kaunis.

      Pam naeratab. “Sa tead, et ma ei lubaks, David. Me ootasime sind.”

# # #

      Kuus tundi hiljem on Pilcher liikvel. Ta komberdab mööda 1. tasandi koridori. Teda saadavad Ted Upshaw, Pam, Arnold Pope ja mees nimega Francis Leven. Leven, ametilt rajatise majandusülem, vatrab vahetpidamata.

      “…783 aastat tagasi tekkis keresse leke, aga vaakumisensorid märkasid seda.”

      “Nii et meie toidumoon…” alustab Pilcher.

      “Minu meeskonnal on testimine veel pooleli, aga paistab, nagu oleks kõik täielikult säilinud.”

      “Kui palju töötajaid on ellu äratatud?”

      “Hetkeseisuga kaheksa, meie kaasa arvatud.”

      Nad jõuavad klaasusteni, mis avanevad automaatselt viiesaja tuhande ruutmeetri suurusse koopasse, kus hoitakse toiduaineid ja ehitusmaterjale. Koobast hüütakse Noa laevaks. Tegemist on ühega inimsoo teotahte ja usinuse suursaavutustest.

      On rõske ja haiseb.

      Kõikjal koopalaes, kuhu pilk ulatub, ripuvad kogukad keralambid.

      Inimesed kõnnivad Humvee poole, mis on pargitud tunneli sissepääsu juurde. Pilcher juba hingeldab ning tema jalgu kimbutavad krambid.

      Pope juhib.

      Tunneli fluorestsentslambid veel ei tööta ning Humvee laskub järsust viieteistkümne protsendilisest kallakust pilkasesse pimedusse. Sõiduki teed näitavad üksnes esituled, valgustades niiskeid kaljuseinu.

      Pilcher istub oma abilise kõrval.

      Miljardäri meeltesegadus pole veel päriselt lahtunud.

      Alluvad on talle rääkinud, et suspensioon kestis tuhat kaheksasada aastat, ent iga uue hingetõmbega on Pilcheril seda raskem uskuda. Paistab, nagu uusaastapeost, millega tema ja ta töörühm saatsid ära 2013. aasta, oleks möödunud vaid tunde. Kui nad olid Dom Pérignoni joonud, võtsid nad alasti ning pugesid suspensiooni masinatesse.

      Pilcheri kõrvad plõksuvad, kui nad alla sõidavad.

      Miljardär tunneb, kuidas ta energiast pakatab.

      Ta heidab üle õla pilgu Levenile, kes istub taga. Ta on kõhetu mees, kellel on lapse nägu, ent targa mehe silmad.

      “On seda õhku ohutu hingata?” pärib Pilcher.

      “See on teistsuguse koostisega,” vastab Leven, “aga üksnes mõnevõrra. Lämmastik ja hapnik on õnneks endiselt peamised koostisosad. Hapnikku on siiski üks protsent rohkem ja lämmastikku üks protsent vähem. Kasvuhoonegaaside sisaldus on tööstus revolutsiooni eelsel tasemel.”

      “Ma usun, et olete juba alustanud rajatise dekompressiooni?”

      “See oli esimene asi. Juba pumpamegi õhku väljast sisse.”

      “Kas