Euroopa – integratsioon läbi konfliktide. Jaan Kaplinski

      SAATEKS

      Eesti valmisolek Euroopa Liiduga ühinemiseks seisneb nii seadusandlus- ja haldussuutlikkuses kui ka majandusliku lõhe vähendamises võrreldes Euroopa arenenud riikidega. Samas on Eesti liitumisel Euroopa Liiduga äärmiselt oluline ka inimeste valmisolek teadliku valiku tegemiseks, tuginedes mitmekülgsele informatsioonile ühinemise või mitteühinemise tagajärgede kohta. Seetõttu vajab ühiskond laialdast arutelu selle üle, millised tulemused kaasnevad liitumise või mitteliitumisega nii Eesti jaoks tervikuna kui ka üksikute regioonide ja konkreetsete valdade või teatud elanikkonnakihtide lõikes. Just sellise arutelu algatamine ja edendamine on olnud eurointegratsioonialase rahvakoolituse põhieesmärk.

      Koostöös Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretariaadiga alustasid Avatud Hariduse Liit (AHL) ja TÜ Euroopa Kolledž eurokoolituse projektiga 1998. a. sügisel. Tänaseks on juba kolme õppesemestri vältel tegeldud eurokoolitusprojekti peamise eesmärgiga – Euroopa Liidu alase huvitatuse ja informeerituse tõstmisega ning Eesti ühinemisprobleemidest ülevaate andmisega. Informatsiooni on levitatud regionaalsel tasandil ning eurokoolitusse on kaasatud kohalikku avalikkust nii AHL koolitusvõrgustiku kui maakondlike Euroopa Liidu infopunktide kaudu.

      Eurokoolitusprojektis osalevad lektorid ja õppuste läbiviijad on vastava ettevalmistuse saanud TÜ üliõpilased ja magistrandid ning eurointegratsiooni maakondlikud teabekorraldajad. Iga lektorina esinev üliõpilane või magistrant on läbinud Euroopa Kolledži korraldatud 20-tunnise eurokoolitusprogrammi, mille raames on õppurid saanud teavet nii Euroopa Liidu eri valdkondade kui ka Eesti olude kohta Euroopa Liiduga integreerumise kontekstis. Lisaks sellele on tudengitele õpetatud avaliku esinemise ja täiskasvanute koolituse põhitõdesid.

      Rahvakoolituse kuulajate ringi ning kohalike eurodebattide organiseerimine ja õppuste korraldamine on olnud AHL piirkondlike keskuste ülesanne.

      Tänu Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretäriaadi initsiatiivile ja PHARE finantseerimisele on osutunud võimalikuks hakata publitseerima loenguid, mis põhinevad valdavalt TÜ Euroopa Kolledži 20-tunnise eurokoolitusprogrammi materjalidel. Käesolev vihik on Euroopa Kolledži loengute sarjas ilmuvatest brošüüridest kaheksas. Loengute avaldamise eesmärgiks on suurendada avalikkuse informeeritust Euroopa Liidust ja saavutada asjakohases arutelus uus kvaliteet, mis tugineb argumenteeritud ja akadeemiliselt põhjendatud seisukohtadel. Brošüüridesse on üritatud koondada uuemat informatsiooni, mis annab kasutajale senisest täpsema ettekujutuse Euroopa Liidu poliitikast ja tegevusest Eesti perspektiividest lähtudes. Seega ei ole tegemist pelgalt õppematerjaliga, vaid õppekirjandus on seotud teadusliku lähenemisega.

Head lugemist soovidesPeeter Vihalemm, AHL juhatuse esimeesRaul Eamets, TÜ Euroopa Kolledži asedirektor

      SISSEJUHATUS

      Euroopa Liiduga ühinemine on Eesti jaoks XXI sajandi alguse üks tõsisemaid väljakutseid, mis eeldab nii sellega kaasnevate võimaluste kui ka peituvate ohtude põhjalikku ja objektiivset hindamist. Praegu, kui toimumas on Eesti ja Euroopa Liidu vahelised ühinemisläbirääkimised, on debatt Eesti jaoks võimaliku liitumisega kaasnevate tagajärgede üle ulatuslikum kui kunagi varem. Samas ei saa aga eitada, et valdavalt kaasatakse eurointegratsiooni teemalisse väitlusesse üksnes poliitikuid ja parimal juhul teadlasi ning ikka veel esitatakse sageli üksnes parteilistest vaadetest mõjutatud arvamusi või populistlikke väiteid. Kahjuks on jäänud seni eurodebatist täiesti kõrvale aga apoliitilised, ka mujal maailmas tunnustatud Eesti avaliku elu tegelased.

      Kuna Euroopa Liiduga ühinemise osas tuleb lõplik otsus langetada eesti rahval, kes saab seda teha üksnes mitmekülgsele ja ulatuslikule informatsioonile tuginedes, siis ei tohiks diskussioon Euroopa Liiduga ühinemise üle piirduda kitsalt poliitikute ning teadlastega arvamustega. Avaldades nii Eestis kui ka maailmas tuntud ning tunnustatud kirjaniku ja mõtleja Jaan Kaplinski arvamuse Euroopast, Euroopa integratsioonist ja Euroopa Liidust, tahabki Tartu ülikooli Euroopa Kolledž muuta siinse eurodebati kandepinda. Leiame, et poliitikute ja teadlaste arvamustega võrdselt kujundavad rahva hoiakuid apoliitiliste avaliku elu tegelaste seisukohad.

      Käesolev brošüür erineb oluliselt varasematest loenguvihikutest, mis käsitlesid eelkõige akadeemilise ringkonna argumenteeritud hinnanguid Eesti võimalikule ühinemisele Euroopa Liiduga. Kuivõrd aga üksnes akadeemiline käsitluslaad polegi käesoleva sarja eesmärgiks, arvame, et Jaan Kaplinski filosoofiline, kuid samas nii inimlik mõtisklus Euroopa integratsioonist ning Euroopasse integreerumisest on siia igati sobiv. Oleme kindlad, et ka lugeja mõistab, et nii mitmekülgse inimese surumine mingitesse kitsastesse piiridesse ainult kahjustaks tema mõtete ehedust.

      Täname hr. Jaan Kaplinskit meeldiva koostöö eest ning loodame, et käesolev brošüür julgustab ka teisi tunnustatud maailmakodanikest eestlasi oma arvamust välja ütlema!

Tartu ülikooli Euroopa Kolledži nimel meeldivat lugemist soovides,Liina Kulu sarja “Euroopa Kolledži loengud” vastutav toimetaja

      EUROOPA – TEGELIKKUS, IDEAAL JA ILLUSIOON

      Ühes vene kooliõpikus leidsin Euroopa määratluse, mis mulle meeldis ja kõlas umbes nii: Euroopa on kontinent, mille läänepiir on Atlandi ookean, lõunapiir Vahemeri, põhjapiir Põhja-Jäämeri, idapiiri aga ei olegi. Igal juhul on Euroopal oma piiritlemisega enam raskusi kui ühelgi teisel maailmajaol. See kehtib nii geograafia, kultuuri kui ka poliitika kohta. Nii on eurooplaste katsed end paremini mõista ja määratleda kestnud sajandeid. Eriti aktuaalseks on Euroopa enesemääratlus saanud aga viimastel aastakümnetel seoses Euroopa integreerumisega. Euroopa Liidu tekkimist ja arenemist võib ju ka vaadata Euroopa ühe edukama enesemääratlusena, millel on selged poliitilised ja majanduslikud tulemused.

      Euroopa integreerumisel on mitmeid mõõtmeid ja mõjureid, mida võib samuti jagada poliitilisteks, majanduslikeks ja kultuurilisteks. Euroopa Majandusühenduse loojad – prantslased Jean Monnet ja Robert Schuman ning sakslane Konrad Adenauer – ei olnud mitte lihtsalt majandus- ja poliitikamehed, vaid visionäärid, kelle nägemustes olid olulisel kohal ka Euroopa ajalugu ja kultuur, täpsemini selle kristlik-humanistlikud alged. Kristlik humanism pidi nüüd, pärast suure sõja kohutavat õppetundi, viimaks ometi võidule pääsema ja tegema lõpu siin ikka ja jälle võimule pääsenud natsionalismile ja partikularismile. Nii on ka Euroopa Liidu alguseks suur idee – Euroopa idee või ideaal – , mida paljude liidrite pingutustega on püütud muuta tegelikkuseks. Seejuures on Euroopa idee teostumisele kaasa aidanud mitmed tegurid. Kõigepealt sõda ise talle järgneva kaose ja viletsusega, siis kommunismioht, mis sundis Euroopa riike ühinema ja otsima kaitset “suurelt vennalt” ookeani taga. Selle “suure venna” kasvav võimsus aga oli omalt poolt jälle üks seik, mis sundis eurooplasi kiiremini integreeruma. On ju üks Euroopa Liidu eesmärke luua maailmas Ameerika ühendriikidega sama suurusjärku majandusvõim ja tulevikus vahest isegi poliitiline võim.

      Muidugi erinesid liitunud Euroopa riikide huvid, eesmärgid ja ideaalid üksteisest. Kõige tugevamini on Ameerika ühendriikide hegemooniat vastustanud Prantsusmaa, otsides selles.tuge isegi Nõukogude Liidult ja Hiinalt. Samal ajal on prantslastele väga oluline olnud ka teise – nimelt Saksamaa – võimaliku hegemoonia neutraliseerimine, Saksamaa europeiseerimine, sidumine nii tugevate sidemetega ühinenud Euroopasse, et Saksamaa ei saaks enam kunagi tegutseda omapäi, teiste huve arvestamata, ei saaks kunagi muutuda teistele ohtlikuks. Siin langesid prantslaste huvid kokku teiste Saksamaa naaberriikide huvidega ja ka ameeriklaste ning isegi venelaste omadega. Sellise olukorraga on pidanud arvestama ka-Saksamaa ise, kes on Euroopa rüpes saanud areneda selliseks majanduslikuks suurvõimuks nagu ta on. Sakslased on saanud hästi selgeks ühe viimase sõja õppetunni: Saksamaal saab hästi minna ainult siis, kui ta ei lähe vastuollu teiste Euroopa riikidega. Sellises vastasseisus Saksamaal arvestatavaid ja usaldusväärseid liitlasi ei ole. Euroopa reeglid omaks võtnud Saksamaa võib aga loota teiste solidaarsusele ja toele. Selline arvestus on olnud Saksamaa läänepoliitika ja hiljem ka idapoliitika aluseks ja mõlemal juhul kandud head vilja. Saksamaa poliitika näitab, et heanaaberluse nimel tasub leppida isegi ilmse ülekohtu ja ebaõiglusega, nagu näiteks Saksamaa idapiirkonna mõnede alade annekteerimine Nõukogude Liidu ja tema satelliitide poolt ning sakslaste minemakihutamine nimetatud piirkonnast.

      Nii on eurooplastel õnnestunud oma siseasju edukalt ajada ja vältida konflikte ja sõdu, mida Euroopa on minevikus mõnelgi korral isegi eksportinud muudele mandritele. Kuigi ühinevas Euroopas ei