Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

oli see just Mildred, kes oli välja mõelnud kuulsa punapeedi-koorejuustu-võileibade retsepti.

      Kõik oskasid oma tööd. Kõik tegid oma tööd. Öököögi peale võis kindel olla ja Glendale meeldis kindlus.

      Tal oli kodu, kuhu minna, ja ta vaatas hoolega, et ta käiks seal vähemalt korra päevas, kuid elas ta öököögis. See oli tema kants.

      Ponder Stibbons tunnistas raamatulehte enda ees. Tema pea täitus koledate küsimustega, mille hulgast kõige suurem ja koledam oli lihtsalt:

      Kas on mingit võimalust, et keegi saaks selle minu süüks ajada? Ei. Väga hea!

      „Ee… kahjuks paistab, et siin on üks traditsioon, mida me vist ei ole üsna pikka aega täitnud, ülemkantsler,” ütles ta, kusjuures tal õnnestus murelikkust mitte välja näidata.

      „Aga kas see on oluline?” küsis Ridcully end sirutades.

      „See on traditsiooniline, ülemkantsler,” vastas Ponder etteheitvalt. „Kuigi ma võiksin minna nii kaugele, et väita, et nüüd on kurvastaval kombel saanud traditsiooniks selle traditsiooni mittejärgimine.”

      „No aga siis on ju kõik korras,” ütles Ridcully. „Kui me suudame teha traditsiooni mingi teise traditsiooni mittejärgimisest, on see ju kahekordselt traditsiooniline, või mis? Milles siis asi on?”

      „See on Ülemkantsler Purgis Biggeri Pärand,” ütles traditsioonideülem. „Ülikool teenib Biggeri valdustelt väga hästi. Nende suguvõsa oli väga rikas.”

      „Mnjah. See nimi tuleb tõesti tuttav ette. Tubli mees, et meile pärandi jättis. Mis siis sellega on?”

      „Ee… oleks hea, kui minu eelkäija oleks mõnele traditsioonile rohkem tähelepanu pühendanud,” jätkas Ponder, kes uskus, et halbu uudiseid tuleb kuulajatele tilkhaaval sööta.

      „Olgem ausad, ta oli ikkagi surnud.”

      „Jah, muidugi. Võib-olla, härra ülemkantsler, peaksime me, khm, võtma traditsiooniks traditsioonideülema tervise kontrollimise?”

      „Oh, tema tervis oli üsna hea,” heitis ülemkantsler. „Ta oli lihtsalt surnud. Surnu kohta oli ta päris hea tervise juures.”

      „Temast oli järel ainult tolmuhunnik!”

      „See ei tähenda veel, et ta haige oli,” märkis Ridcully, kes uskus, et kunagi ei maksa alla anda. „Põhimõtteliselt tähendab see, et tema seisund oli stabiilne.”

      Ponder ütles: „Pärandiga on seotud üks tingimus. See on väikeses kirjas.”

      „Oh, väikest kirja ei viitsi ma kunagi lugeda, Stibbons!”

      „Mina viitsin. Seal seisab „… ja nii peab see jätkuma, kuni Ülikool saadab oma meeskonna palli tagumise mängule ehk Waeste Poiste Loebule.””

      „Waeste Poiste Loebule?” kordas määratlemate uuringute õppetool.

      „See on naeruväärne!” hüüatas Ridcully.

      „Naeruväärne või mitte, ülemkantsler, aga selline on pärandi kasutamise tingimus.”

      „Aga me ei osale nendes mängudes juba aastaid,” ütles Ridcully. „Rahvajõugud tänaval, kõik togivad ja taovad ja kisavad – ja need olid mängijad! Aga samas olid pealtvaatajad peaaegu sama hullud! Igas võistkonnas oli mitusada meest! Üks mäng võis kesta mitu päeva! Sellepärast need ära lõpetatigi.”

      „Tegelikult neid otseselt ära ei lõpetatudki, ülemkantsler,” pistis vanemlausuja. „Meie enam ei käi, seda küll, ja gildide liikmed samuti. See mäng polnud enam härrasmeestele sobilik.”

      „Aga ikkagi on tingimused sellised,” lausus traditsioonideülem, ajades sõrmega lehe peal järge. „Siin on veel igasuguseid tingimusi. Oh heldene aeg. Oh häda. See pole võimalik…”

      Ta luges edasi, liigutades hääletult huuli. Kõik toasolijad küünitasid vaatama nagu üks mees.

      „Noh, lao lagedale, mees!” möirgas Ridcully.

      „Ma arvan, et ma peaksin paari asja kontrollima,” vastas traditsioonideülem. „Ma ei tahaks teid ilma põhjuseta muretsema panna.” Ta vaatas lehele. „Oh sa pigine põrgu!”

      „Mis lahti on, mees?”

      „Noh, paistab, et… Ei, oleks ebaõiglane teil õhtu ära rikkuda, ülemkantsler,” protestis Ponder. „Kindlasti sain ma valesti aru. Nad ei saa ju mõelda… Oh, püha taevas…”

      „Lühidalt ja kokkuvõtlikult palun, Stibbons,” urises Ridcully. „Mina olen ju selle ülikooli ülemkantsler. Ma olen kindel, et see on minu ukse peal kirjas.”

      „Muidugi, ülemkantsler, aga minust oleks inetu, kui ma…”

      „Härra Stibbons, ma olen teile väga tänulik selle eest, et te ei taha minu õhtut ära rikkuda,” ütles Ridcully. „Aga mina ei kõhkle homme teil tervet päeva ära rikkumast. Seda silmas pidades – mida kuradit te öelda tahate?”

      „Ee, paistab, ülemkantsler, et, ee… Kas te teate, millal me viimati mängust osa võtsime?”

      „Teab keegi?” küsis Ridcully kõigilt kohalviibijatelt. Pominal peetud aruteluga jõuti konsensusele, mille ligikaudseks sisuks oli: „Umbes kakskümmend aastat tagasi, natuke siia-sinna.”

      „Mis see „umbes” täpselt oleks?” küsis Ponder, kes vihkas sedasorti ebamäärasust.

      „Oh, nii enam-vähem kakskümmend aastat. Umbkaudu. Midagi sinnapoole, kui nii võib öelda. Kahekümne aasta tuuris. Saate aru küll.”

      „”Tuuris”?” kordas Ponder. „Kas ei saaks natuke täpsemalt?”

      „Milleks seda vaja on?”

      „Kui ülikool ei ole mänginud Vaeste Poiste Lõbu kakskümmend aastat, läheb pärand tagasi ülemkantsler Biggeri elusolevate sugulaste kätte.”

      „Aga mees, see mäng keelati ju ära!” ei jätnud ülemkantsler järele.

      „Ee… mitte otseselt. Kõik teavad, et isand Vetinarile see mäng ei meeldi, aga nagu ma olen aru saanud, vaatab Vahtkond asjale läbi sõrmede, kui mängu peetakse kesklinnast väljaspool ja see püsib kaugematel tänavatel. Ma arvan, et kaasaelajaid ja mängijaid on tunduvalt rohkem kui Vahtkonna palgal olijaid kokku, nii et ilmselt on neil targem vaadata sellele pigem läbi sõrmede, kui vaadata oma murtud sõrmi.”

      „See oli päris osav sõnaseadmine, härra Stibbons,” märkis Ridcully. „Te üllatate mind.”

      „Tänan, ülemkantsler,” vastas Ponder. Tegelikult oli ta selle lause leidnud „Ajalehe” juhtkirjast – võluritele „Ajaleht” eriti ei meeldinud, sest seal kas ei trükitud nende sõnu üldse ära või trükiti need ära piinlikkusttekitava täpsusega.

      Julgust saanuna lisas Ponder: „Ja ma tahaksin juhtida teie tähelepanu tõsiasjale, et NÜ seaduste järgi pole mingitel keeldudel tähtsust. Võlurid ei pea sellistest keeldudest välja tegema. Meie ei allu tavamaailma seadustele.”

      „Loomulikult. Kuid üldiselt on ikkagi mugav linnavõime tunnustada,” lausus Ridcully, valides sõnu nii hoolikalt, et piltlikult öeldes viis ta mõned neist välja, et neid päikesevalguse käes lähemalt uurida.

      Võlurid noogutasid. Nemad olid kuulnud Ridcully sõnu sellistena: „Vetinaril on küll väikesed puudused, aga ta on kõige tervema mõistusega inimene, kes meil mitme sajandi jooksul troonil on olnud, ta jätab meid rahule, ja kunagi ei tea, mis tal varuks võib olla.” Sellele ei saanud vastu vaielda.

      „Hea küll, Stibbons, mida te soovitate?” küsis Ridcully. „Viimasel ajal räägite mulle probleemist alles siis, kui olete sellele lahenduse juba välja mõelnud. Ma austan seda, kuigi see on natuke jube. Teil on kindlasti mingi võimalus, kuidas me saaksime välja vingerdada.”

      „Ma arvan küll. Ma mõtlesin, khm, et me võiksime võistkonna kokku panna. Võitmise kohta pole