Neitsikivi. Michael Mortimer

käe välja. Ta katsus kobamisi voodi kohale jäävat aknalauda ja sai viimaks pöidlaga telefoni kinni vajutatud.

      Ta lebas ärkveloleku ja poolune piirimail.

      Kell ei ole ju veel ometi pool kaheksa, mõtles Ida. Ma polegi siis nii väsinud… Miks ma kella nii varaseks helisema panin? Mis päev täna on? Kolmapäev?

      Ei, teisipäev. Aga siis polegi ju kuhugi kiiret. Biokeemia kell üheksa ja siis… rohkem mitte midagi. Välja arvatud eksamiks õppimine.

      Nagu oleks ma kunagi eksamiks õppimata jätnud.

      Ei, äratus jäi ilmselt eile hommikust peale. Jään parem uuesti magama.

      Võtan asja rahulikult. Täna pole ju midagi erilist. Võib-olla käin ülikooli jõusaalis, kui leiaks sealt parajat tegevust. Pean ju rohkem trenni tegema, et ma nii kõhetu välja ei näeks. Ja võib-olla kohvitama… kellegi kursakaaslasega.

      Aga kellega siis?

      Või tõusen üles ja lähen üliõpilaskööki, söön seal hapupiimaga maisihelbeid, ümberringi purune põrand ja pesemata nõude virnad – mõnus…

      Aga teisest küljest: tema ju tõuseb tavaliselt nii vara. David. Oma ilusate lokkis juuste ja valgete hammastega, ta paistab alati nii õnnelik ja lahe. Kas ta pole mitte teisipäeviti vara üleval? Või on see kolmapäeviti? Pean ehk julguse kokku võtma ja küsima, mõtles Ida, kas ta tahaks järgmine nädal üliõpilaste jõulupeole kampa tulla.

      Häh, aga kui mitu korda me üleüldse teineteisega juttu oleme ajanud? Kõige rohkem paar korda pärast seda, kui ta septembris siia kolis. Tavaliselt olen ma ju lihtsalt istunud ja teda takseerinud, sel ajal kui tema süüa teeb ja mina pastat söön.

      Ida keeras end voodis külili ja mõtles, kui kaua ta ise siin viletsas ühikas elanud on – kui palju see nüüd teebki, kas kaks ja pool aastat või vähem? Kuidas ta oli tol soojal augustikuisel päeval sisse kolinud ja koos Lassega trepist banaani pildiga kaste üles tassinud. Lasse oli talle siis isalikult quattro stagioni pitsa Östermalmil välja teinud – linna südames Östermalmil, oh sa väikseke, väike Ida Jämtlandist, või mis?

      Selline andekas tüdruk, tema tee viib ju kindlasti Stockholmi. Seda juttu oli Ida juba tüdrukutirtsust saadik kuulnud, aga no ikkagi – Gärdet ja Östermalm!

      Kui Lasse pärast oma vana Volvoga tagasi Östersundi sõitis, tundis Ida end järsku ootamatult üksi. Aegamisi oli ta aga Stockholmi elurütmi sulandunud, taibates, et sealsed inimesed on enam-vähem samasugused nagu kodus Jämtlandis. Neid on lihtsalt palju rohkem ja nad kardavad ka palju enam läbikukkumist. Stress metroos, pidev hirm oma mark täis teha, seista eskalaatoril vasakul pool või teha kogemata teatavaks, et oled pärit maalt, nagu saaks seda välja lugeda sinu hoiakust või riietest.

      Aga see kõik möödus ruttu, konarused lihviti tasaseks, sulanduti distantseeritud ja ebahuvitavasse stockholmilikku elustiili. Sulanduti sellesse samasse kiirusesse, vahetati samasuguseid põgusaid pilke, kasutati samasugust kaitsepositsiooni keelt ning muututi jahedalt viisakaks ja kõrgiks.

      Aga loodus, see on ju alati olemas, kui vaid tahtmist on. Haga või Lill-Jansskogeni park, Djurgården või Järvafälteti looduskaitseala – tuli vaid võimalust kasutada.

      Ja siis see kursus Karolinska instituudis, jah, see on nagu minu jaoks loodud. Kuigi enam pole see nii tore, kui Marinat ei ole. Meie kaks, kes me olime seal nagu mingid erandid, kes ei sulandunud päris hästi ülejäänud kursusega. Ja ometigi just sellepärast olime kursuse iseenesestmõistetav osa… seniks, kuni olime koos.

      Nüüd istun ma enamasti vaheaegadel üksi, mõtles Ida ja vedas end teki all kössi, nii et öösärk kaela ümber pingule tõmbus. Minust on saanud nurka hoidev veidrikust tuupur, kellel on vaevu midagi öelda, isegi mitte üliõpilaskonna pubiõhtutel pärast õlle joomist. Kõigest üks bioloogiatüdruk Norrlandist. Biofüüsika juttu Stureplanil just ajama ei hakka, see tähendab seal kuskil ööklubis.

      Ei, nüüd olen ma lihtsalt selline vaikne igav ja häbelik tüdruk.

      Aga tema – Davidi – vastu hoopis teisiti. Mõelda vaid, kui ta oleks praegu siinsamas minu kõrval ja saaksime kallistada üha uuesti ja uuesti…

      Ajapikku vajus Ida uuesti unne.

      Piip!

      Piip!

      Piip!

      … ja ühe hetkega oli ta jälle üleval: mis kurat sel telefonil viga on?

      Siis sai ta aru.

      Ei piiksunud mitte äratuskell, vaid sissetulev kõne. Telefon lõi aknalaua valgeks, ekraan klaasilt vastu peegeldumas.

      Keegi helistas talle.

      Ida oli juba peaaegu unustanud, kuidas telefoni helisemine kõlab.

      Kõne oli välismaalt, riigikoodiga +7, millele järgnes tundmatu pikk number. Esialgu mõtles ta, et ei vasta.

      Nagunii valeühendus.

      Kuid ega ju ometi välismaalt valeühendus saaks olla?

      Siis jõudis see talle kohale.

      Riigikood 7… see peab ju olema – tema?

      Just nii. Kui Ida oli vajutanud nupule „vasta“ ja teatanud oma nime, kuulis ta vanema naise häält, milles ei saanud eksida. Ja kuigi kellraadio näitas 06.18, oli Ida jalamaid üleval.

      „Ida, kuidas sul läheb?“ kostis Alma hääl rõõmsalt ja ootusärevalt.

      „Vanaema! Kus sa oled?“

      „Vabandust, et ma varem ei helistanud. Olen nüüd jälle Moskvas.“

      „Moskvas? Miks sa endast märku pole andnud?“

      „Nii palju asju on juhtunud, nii palju asju ühekorraga,“ vastas Alma. Tema hääles oli midagi, mis oli Idale tuttav.

      Midagi ärevat.

      „Millal sa koju tuled?“

      „Ma ei tea. Pean mõnda aega siin olema. Mul on asju ajada. See puudutab…“

      „…uurimistööd?“

      „Jah.“

      Kogu aeg see uurimistöö, mõtles Ida, mida iganes see ka ei tähendaks, kunagi pole tal muuks aega.

      „Mul on sinu abi vaja,“ ütles Alma taas vaiksemalt.

      Või nii, nüüd sobib endast kuulda anda küll, kui millegagi abi vaja. Ja nii vara helistada!

      „See on suures osas üks ettevaatusabinõu. Aga igatahes. Meil on su abi vaja.“

      „Kes need meie on?“

      „Mina. Ja üks minu hea sõber. Kellega ma… siin koos töötan… ta…“

      „Kas sa töötad koos teise teadlasega?“

      „Jaa.“

      Nüüd oli vanaema hääletoonis midagi muud. Midagi häbelikku.

      „Kas te olete koos või?“

      Alma naeris tasakesi.

      „Võib-olla.“

      Siis aga muutus ta uuesti tõsisemaks.

      „Sa pead meid aitama, Ida. Täna. Loodan, et saad seda teha.“

      „Oi. Või nii. Jaa…“

      „Väga hea. Aga kõigepealt salvesta see number, et saaksid mulle hiljem helistada, kui vaja.“

      „Jah, see jääb mul telefoni.“

      „Oled sa kindel?“

      „Jah!“ ütles Ida ja vaatas numbrit mitu korda. Seda on lihtne meelde jätta, mõtles ta, see on nagu palindroom: [phone].

      „Mis see jube tähtis asi siis on, mida ma tegema pean?“ küsis Ida seejärel naljatleval toonil ja tundis end äkitselt natuke reipamana, vaadates laual kuhjuvat eksamiraamatute ja kursusepaberite virna.

      Alma hääletoon jäi samaks, kui ta Idale vastas.

      Endiselt