Harry Augusti esimesed viisteist elu. Claire North

„Teie nimi,” ütlesin ma viimaks, „on Vincent Rankis ja ma tean seda ainult tänu sellele, et kui pedell teid korrale kutsus, kuna te kõndisite üle muru, ütlesite te talle just selle nime ja teatasite talle ühtlasi, et praeguses muutuvas ühiskonnas pole tema amet varsti mitte üksnes ülearune, vaid kiirelt lähenevad tulevased põlvkonnad hakkavad seda ka pilkama. Kui ma õigesti mäletan, oli teil seljas seesama oliiviroheline pluus, ja minul…”

      „Sinine pluus, hallid sokid ja lektorirüü ning te suundusite suure kiirusega värava poole, millest võib ainult järeldada, et te olite hilinemas loengusse, kuna täistunnini oli viis minutit ja enamik teie loenguid toimuvad rohkem kui kümneminutise teekonna kaugusel teie korterist.”

      Ma vaatasin Vincentit uuesti ja seekord registreerisin teadlikult kõik need jooned, mida olin alateadlikult juba tähele pannud. Seejärel: „Olgu siis, Vincent, arutame eetiliste mõtiskluste ja teaduslike meetodite üle…”

      „Esimesed on subjektiivsed, teised paikapidavad.”

      „Ma ei mõista, mis kasu on minu seisukohast, kui teie seisukoht on nii rangelt paika pandud.”

      Vincenti suurnurka ilmus muigevärelus ja tal oli niipalju viisakust, et hetkeks paistis tal piinlik olevat. „Andestage mulle,” sõnas ta viimaks. „On võimalik, et teel siia võtsin ma väikese napsi. Ma tean, et ma võin vahel tunduda… konkreetne.”

      „Ütleme, et üks mees reisib ajas tagasi…” alustasin ma, ning nähes, kuidas Vincent vastumeelsusest võpatab, tõstsin ma käed ja lisasin lepitavalt: „Muidugi hüpoteetiliselt, puhtalt mõtteharjutusena, kui nii võib öelda. Ütleme, et üks mees reisib ajas tagasi ja näeb, kuidas mineviku sündmused rulluvad tema ees lahti nagu tulevik. Ta astub oma ajamasinast välja…”

      „Ja muudab juba sellega minevikku!”

      „… ja tema esimeseks teoks on saata iseendale postiga Newmarketi hipodroomi võiduhobuste numbrid. Tulemus?”

      „Paradoks,” kuulutas Vincent veendunult. „Ta ei saa mäletada, et need numbrid posti pani, ega võida tulevikus. Kui ta võidabki, siis on võimalik, et ta ei ehitanudki ajamasinat ega läinud ajas tagasi, et numbreid posti panna – loogiliselt võimatu olukord.”

      „Tulemus?”

      „See ongi võimatu!”

      „Vähemalt kaaluge seda hüpoteesi.”

      Vincent mühatas maruvihaselt ja hüüdis siis: „Kolm võimalikku tulemust! Esimene: selsamal hetkel, kui ta teeb otsuse endale võidunumbrid saata, meenub talle nende kättesaamine ja tema isiklik ajajärjestus muutub, ta teeb enda olemasolu ise võimalikuks, sest ilma võidunumbriteta poleks ta saanud ajamasinat ehitada. Siin on paradoks selles, et mitte miski ei saa tulla mitte millestki ja tema algatus, põhjustav tegevus, on tegelikult tagajärg, tagajärg, mis eelneb põhjusele, kuid ega meil selles stsenaariumis polegi loogikaga eriti tegemist. Teine: terve universum variseb kokku. Ma saan aru, et see kõlab üpris dramaatiliselt, aga kui võtta aega skaalana, kus negatiivsed väärtused puuduvad, ei näe ma teist võimalust ja on päris kahju, kui terve universum hävib väikese võiduajamispanuse pärast. Kolmas: selsamal hetkel, kui see mees teeb otsuse endale võidunumbrid saata, luuakse paralleeluniversum. Selles universumis, selles ajajärjestuses, jõuab ta tagasi koju, ilma et oleks oma elu jooksul midagi võiduajamistega võitnud, paralleeluniversumis aga avastab tema noorem mina üsna üllatunult, et on miljonär, ja elab rõõmsalt edasi. Mida sellest järeldada?”

      „Pole aimugi,” vastasin ma heatujuliselt. „Ma tahtsin lihtsalt näha, kas te suudate lateraalselt mõelda.”

      Vincent tõi jälle kuuldavale võimsa ärritunud ohke ja jäi vihast vahutades koldesse põrnitsema. Seejärel: „Teie kirjutis meeldis mulle väga. Kui jätta kõrvale armetu ja lapsik filosoofiline jama, mis minu meelest hakkas juba teoloogiliseks kiskuma, on teie artikkel minu meelest pisut huvitavam kui tavaline kraam. Seda ma tahtsingi öelda.”

      „See on mulle au. Aga kui te väidate, et eetikale pole puhtas teaduses kohta, olen ma kahjuks sunnitud jääma eriarvamusele.”

      „Aga loomulikult pole! Puhas teadus on ei midagi enamat ega vähemat kui loogiline deduktsiooni- ja eksperimenteerimisprotsess, mille aluseks on vaadeldavad sündmused. Selle juures ei ole mingit head ega halba, on ainult õige või vale rangelt matemaatilises tähenduses. See, mida inimesed teaduse abil teevad, on eetilise debati teemaks, aga tõelised teadlased ei peaks ennast selliste küsimustega vaevama. See tuleks jätta poliitikutele ja filosoofidele.”

      „Kas teie laseksite Hitleri maha?” küsisin ma.

      Vincent kortsutas kulmu. „Minu meelest me tegime äsja kindlaks, et selline ajaga jahmerdamine võib universumi hävitada.”

      „Me esitasime ka postulaadi, et võimalik on paralleeluniversum, mille saaks ehk sõjakoledustest päästa,” vastasin ma. „Me pakkusime välja isegi hüpoteesi, et oleks võimalik maailm, kus te ise saaksite sellest rahust rõõmu tunda, kui paradoks kõrvale jätta.”

      Vincent põristas sõrmedega vastu tugitooli külge ja siis pahvatas: „Me peame arvesse võtma ka sotsiaalmajanduslikke tegureid. Kas Hitler oli sõja ainus põhjus? Mina väidan, et mitte.”

      „Aga sõda võttis sellise suuna…”

      „Just selles asi ongi!” hüüatas Vincent ja tema kulmud said jälle täishoo sisse. „Kui ma otsustan Hitleri maha lasta, kust ma siis tean, et ei kerki esile mõni teine, kes ei taha venelastega just keset kõige karmimat talve kokku minna ega piirata minimaalse strateegilise väärtusega linnu sadade tuhandete oma meeste kaotamise hinnaga ega pommitada Londonit, vaid hoopis Inglismaa lennuvälju – kuidas ma saan kindel olla, et olemasolevatel tingimustel ei ilmu mõni teine, tervema mõistusega sõjard?”

      „Kas te väidate, et keerulisus on tegevusetuse õigustus?”

      „Ma väidan… ma väidan…” Ta oigas ja heitis käed ahastuses laiali. „Ma väidan, et just sellised hüpoteetilised mängimised filosoofiaga õõnestasid teie muidu täiesti asjalikku kirjutist!”

      Ta jäi vait ja mina, kuna ma olin juba enne tema tulekut väsinud, nautisin natuke aega seda vaikust. Vincent vaatas ainiti tulle, jäi täpipealt selline mulje, nagu oleks ta istunud seal terve oma elu ja saanud täpselt samasuguseks osaks sisustusest nagu tugitool. „Kas te tahaksite klaasikese?” küsisin ma lõpuks.

      „Mida te joote?”

      „Šoti viskit.”

      „Ma olen juba niigi natuke palju võtnud…”

      „Ma ei ütle pedellile.”

      Põgus kõhklus, seejärel: „Aitäh.”

      Ma valasin talle viskit ja kui ta klaasi vastu võttis, laususin ma: „Öelge siis, härra Rankis, mis toob teid meie pühakotta?”

      „Vastused,” teatas ta kindlalt. „Mõõdetavad, objektiivsed vastused. Mis asub selle reaalsuse taga, mis toimub maailmas sellist, mida me ei näe, mis on sügavamal kui prootonid ja neutronid, suurem kui galaktikad ja päikesed? Kui aeg on suhteline mõiste, siis on valguse kiirusest saanud universumi mõõdupulk, aga kas aeg on tõesti ainult seda? Ebakonstantne tegur kiirusearvutustes?”

      „Ja mina veel mõtlesin, et noori huvitab ainult seks ja muusika.”

      Vincent muigas laialt, see oli esimene kord, mil tema näost vilksas üle siiras lõbusus. Seejärel: „Ma kuulsin, et te tahate professoriks saada.”

      „Mulle ei anta seda tiitlit.”

      „Loomulikult mitte,” nõustus ta sõbralikult. „Te olete selgelt liiga noor. See poleks õiglane.”

      „Tänan toetuse eest.”

      „Kuidas te saate öelda, et te olete kindel, et ei saavuta mingit asja, ja siis ilmutada pahameelt, kui teised on teiega nõus?”

      „Teil on õigus, see on irratsionaalne. Te paistate üliõpilase kohta väga… otsekohene.”

      Vincent kehitas õlgu. „Ma ei saa noor olemisele aega raisata,