Vaenlane. Lee Child

lõhnas keedetud juurviljade ja seismajäänud kohvi järele. Köök oli suur. Mitte väga korras, aga mitte ka väga segamini. Hea paigutusega. Köögi vastasseinas oli teine uks. Paremal pool. See oli lahti. Nägin sellest väikest parketikolmnurka. Koridor. Liikusin väga aeglaselt edasi. Nihutasin end samm-sammult edasi ja paremale, et rohkem näha. Selja taga kolksatas jälle õueuks. Nägin kaugemale koridori. Tundus, et see viib otse eesukseni. Koridoris oli vasakut kätt üks suletud uks. Ilmselt söögituba. Paremal nähtavasti kabinet. Selle uks oli lahti. Nägin lauda, tooli ja tumedast puust raamaturiiuleid. Astusin ettevaatlikult sammu edasi. Siis veel.

      Ja nägin koridori põrandal surnud naist.

      KOLM

      Surnud naisel olid pikad hallid juuksed. Tal oli seljas peen flanellist hommikumantel. Ta lebas küljel. Jalad kabineti ukse lähedal. Jäsemete asend jättis mulje, nagu ta jookseks. Keha alt ulatus pooleldi välja püss. Üks peapool oli purustatud. Nägin juustesse paiskunud verd ja ajusid. Suurem osa verd oli voolanud tammeparketile. Vereloik oli tume ja kleepuv.

      Astusin koridori ja peatusin laibast jardi kaugusel. Kükitasin maha ja võtsin naisel randmest kinni. Nahk oli külm. Pulssi ei olnud.

      Jäin kükakile. Kuulatasin. Vaikus. Sirutasin end ettepoole ja uurisin naise pead. Teda oli löödud mingi kõva ja raske asjaga. Üksainus hoop, kuid tõhus. Haav oli vaokujuline. Ligi tollilaiune, umbes neli tolli pikk. Löök oli tulnud vasakult ja ülevalt. Naine oli olnud näoga maja tagakülje poole. See tähendab, köögi poole. Vaatasin ümberringi, lasin naise käest lahti ja astusin kabinetti. Suuremat osa põrandast kattis Pärsia vaip. Seisin sellel ja kujutlesin, kuidas ma kuulen koridoris vaikseid lähenevaid samme. Kujutlesin, kuidas mul on ikka alles käes pika varrega sõrg, millega ma ukse lahti kangutasin. Kujutlesin, kuidas ma sellega virutan – hetkel, mil ohver möödub avatud uksest.

      Vaatasin maha. Vaibal oli vere- ja juustejälg. Sõrg oli vaiba sisse puhtaks pühitud.

      Kõik muu selles toas oli puutumata. Isikupäratu tuba. Nagu oleks pererahvas kuskilt kuulnud, et sedasorti majas peab olema kabinet. Ja mitte sellepärast, et neil seda vaja oleks olnud. Laual mingeid tööasju ei olnud, see oli üleni kaetud hõberaamides fotodega. Kuid pika abielu kohta oli neid vähem, kui ma oleksin eeldanud. Ühel neist võis näha motellis surnud meest ja koridoris surnud naist kõrvuti seismas, Mount Rushmore’i kaljunäod7 ähmaselt selja tagant paistmas. Kindral Kramer prouaga puhkusereisil. Mees oli naisest tunduvalt pikem ja nägi välja tugev ning tarmukas. Naine mõjus tema kõrval miniatuursena.

      Ühel teisel fotol oli Kramer üksinda, munder seljas. Pilt oli tehtud õige mitme aasta eest. Ta seisis trapi ülemises otsas, valmis astuma C-130 transpordilennuki pardale. Värvifoto. Munder oli roheline, lennuk pruun. Kramer naeratas ja viipas käega. Teel täitma oma kohust brigaadikindrali auastmes, oletasin ma. Ja teine pilt, peaaegu identne esimesega, ainult pisut uuem. Taas Kramer trapi ülemises otsas ringi pöörates naeratamas ja lehvitamas. Ilmselt siis asumas täitma oma kohust kindralmajori auastmes. Mõlemal pildil lehvitas ta parema käega. Mõlemal pildil oli tal vasakus käes toosama puldanist ülikonnakott, mille ma leidsin motellitoa kapist. Ja mõlemal pildil sellest kõrgemal Krameri kaenla all samast materjalist portfell.

      Läksin tagasi koridori. Kuulatasin tähelepanelikult. Valitses täielik vaikus. Ma võinuks maja läbi otsida, aga polnud tarvidust. Olin päris kindel, et majas ei ole kedagi ja teadsin sedagi, et siit pole mul midagi vajalikku leida. Niisiis heitsin viimase pilgu kindral Krameri lesele. Nägin tema jalataldu. Ta ei saanud kaua lesepõlve pidada. Võib-olla tund-kaks, võib-olla kolm. Oleksin pakkunud, et veri põrandal on umbes kaksteist tundi vana. Kuid väga täpselt öelda oli võimatu. See küsimus pidi vastust ootama arstide saabumiseni.

      Taandusin läbi köögi välja ja kõndisin ümber maja Summeri juurde. Saatsin ta sisse vaatama. See oli kiirem kui seletama hakata. Ta naasis nelja minuti pärast, ilme rahulik ja tasakaalukas. Üks-null Summeri kasuks, mõtlesin omaette.

      „Kas sinule meeldivad kokkusattumused?” küsis ta.

      Ma ei vastanud.

      „Me peame Washingtoni sõitma,” teatas Summer. „Walter Reedi. Ja laskma Kramerile uue lahkamise teha.”

      Vaikisin.

      „Sest see muudab tema surma automaatselt kahtlaseks. Sest milline on tõenäosus? Tõenäosus, et üks konkreetne sõjaväelane sureb ühel konkreetsel päeval, on üks neljakümne või viiekümne tuhande vastu, aga et tema naine sureb samal päeval? Et ta tapetakse selsamal päeval?”

      „Ei olnud sama päev,” kostsin ma. „Ei olnud isegi sama aasta.”

      Summer noogutas. „Õigus küll. Vana-aastaõhtu ja 1. jaanuar. Aga see ainult toetab mu ettepanekut. Pole võimalik, et Walter Reedis oleks eile öösel patoloog tööl olnud. Nii et nad pidid kellegi spetsiaalselt kohale vedama. Ja kust? Ilmselt pidulauast.”

      Muigasin põgusalt. „Nii et sa tahad, et me sõidaksime sinna ja ütleksime – tere kutid, kas te olete ikka kindlad, et teie arstionul eile silmad krillis ei olnud? Kas te olete veendunud, et ta suutis vahet teha südamerabanduse ja mõrva vahel?”

      „Aga me peame kontrollima,” kordas Summer. „Mulle ei meeldi kokkusattumused.”

      „Mis sinu arvates siin majas juhtus?”

      „Sissemurdja,” ütles ta. „Proua Kramer ärkas tagaukse juurest kostva müra peale, tõusis voodist üles, haaras püssi, mis tal oli käepärast, tuli alla ja hakkas köögi poole minema. Ta oli vapper naine.”

      Noogutasin. Kindralite naised, kõvad kui kivid.

      „Kuid ta oli aeglane,” jätkas Summer. „Sissemurdja oli jõudnud juba kabinetti ja sai teda rünnata küljelt. Sama raudkangiga, mida ta oli kasutanud ukse avamiseks. Siis, kui proua Kramer uksest möödus. Lööja oli prouast pikem, võib-olla jalavõrra, ja tõenäoliselt paremakäeline.”

      Ma ei öelnud midagi.

      „Nii et kas sõidame Walter Reedi?”

      „Ilmselt peamegi,” ütlesin ma. „Niipea kui me siin lõpetanud oleme.”

      Leidsime köögist seinatelefoni ja helistasime Green Valley politseisse. Siis helistasime Garberile ja edastasime uudised. Ta ütles, et kohtume haiglas. Siis ootasime. Summer valvas majaesist, mina õuepoolset külge. Midagi ei toimunud. Võmmid saabusid seitsme minutiga. Nad moodustasid väikese kolonni, mis koosnes kahest patrullautost, detektiivi autost ja kiirabist. Vilkurid sähvisid ja sireenid huilgasid. Kuulsime neid juba miili kauguselt. Kolonn tuhises ulgudes sissesõiduteele ja lülitas sireenid välja. Astusime maad võtnud vaikuses kõrvale ja nad rüselesid meist mööda. Meil ei olnud siin sõnaõigust. Kindralite naised on tsiviilisikud ja maja asus tsiviilpolitsei võimupiirkonnas. Tavaliselt ei lasknud ma neist peensustest end häirida, kuid seekord olin ma juba näinud kõike mis vaja. Niisiis olin valmis kõrvale astuma ja oma korrektse käitumise eest mõne plusspunkti teenima. Sotsiaalsed plusspunktid võivad teinekord väga kasulikuks osutuda.

      Patrullpolitseinik vahtis meid kakskümmend pikka minutit, sellal kui ülejäänud majas toimetasid. Siis väljus majast ülikonnas detektiiv, et meilt tunnistused võtta. Rääkisime talle Krameri südamerabandusest, surmasõnumi toomisest ja kolksuvast uksest. Detektiivi nimi oli Clark ja seoses meie jutuga ei tekkinud tal mingeid küsimusi. Tekkis vaid seesama küsimus mis Summerilgi. Mõlemad Kramerid olid surnud ühel ja samal ööl teineteisest sadade miilide kaugusel, mis oli kokkusattumus, ning talle meeldisid kokkusattumused sama vähe kui Summerile. Mul hakkas kahju Põhja-Carolinas elavast ja töötavast politseiülema abist Rick Stocktonist. Uute asjaolude ilmnemine asetas tema otsuse – lasta mul Krameri surnukeha ära viia – halba valgusse. Sellega oli pool mõistatust sõjaväelaste valduses. Siit pidi võrsuma konflikt.

      Andsime Clarkile telefoninumbri, mille abil meid Birdis üles leida, ja läksime tagasi autosse. Rehkendasin, et Washingtoni on umbes seitsekümmend miili. Veel tund ja kümme. Võib-olla vähemgi, arvestades Summeri sõidustiili. Ta võttis paigalt, sõitis tagasi suurele maanteele ja vajutas gaasi põhja, kuni Chevy üleni värisema

7

Kaljusse raiutud presidendid: George Washington, Thomas Jefferson, Abraham Lincoln ja Theodore Roosevelt.