Viperusteta. Lee Child

osakonna juhatajaks. Ma olen endiselt innukas ja auahne ning ma tahan teada, kas me teeme õiget asja. Ühesõnaga, ma otsustasin talitada Joe nõuande järgi – nüüd, kui mul see võimalik on. Otsustasin korraldada turvakontrolli. Ja sind nii-öelda soovitati. Kaheksa aastat tagasi kellegi inimese poolt, keda ma väga usaldasin. Ja nüüd ma olen siin, et küsida, kas sa teeksid seda.”

      „Ega sa ei tahaks üht tassi kohvi juua?”

      Froelich tegi üllatunud näo, nagu ei tahaks kohv tema plaanidesse mahtuda. „Tegemist on pakilise asjaga,” ütles ta.

      „Mitte miski pole nii pakiline, et ei võiks ära oodata tassikest kohvi,” sõnas Reacher. „Minu elukogemus ütleb nii. Sõidame motelli juurde ja ma viin su esimese korruse fuajeebaari. Kohv on seal korralik ja ruum on üsna pime. Sellise jutuajamise jaoks nagu loodud.”

      Valitsuse Suburbani armatuurlauale oli monteeritud DVD-põhine navigatsioonisüsteem ja Reacher jälgis, kuidas naine selle sisse lülitas ning pikast Atlantic City võimalike sihtkohtade nimestikust motelli aadressi valis.

      „Ma oleks võinud sind juhatada,” ütles ta.

      „Ma olen selle riistapuuga harjunud,” ütles Froelich. „See räägib minuga.”

      „Ega minagi kätega poleks vehkinud,” kostis Reacher.

      Naine muigas ja liitus liiklusvooluga. See oli hõre. Õhtuhämarus võttis juba maad. Tuul oli endiselt kõva. Kasiinodes võib elu keeda, aga laudteel, kaidel ja randades ei juhtu järgmise poole aasta jooksul küll eriti midagi. Reacher istus vaikselt ta kõrval, lasi soojendusel ennast sulatada ja kujutles naist hetkeks oma surnud venna seltsis. Siis jäi ta lihtsalt vaatama, kuidas naine sõidab. Sõitis päris hästi. Froelich parkis motelli ukse ette, Reacher juhatas ta sisse ja pool trepikorda allapoole fuajeebaari. Õhk oli seisnud ja paks, kuid siin oli vähemalt soe ning leti taga elektriagregaadil seisis kohvikann. Reacher osutas kannule, seejärel endale ja Froelichile, ning baarmen hakkas toimetama. Siis kõndis Reacher nurgaboksi ja libistas ennast vinüüllaua taha, hoides selja seina poole, nii et kogu ruum oleks ta pilgule avatud. Vanad kombed. Froelichil olid ilmselt samad kombed, sest ta tegi nõndasamuti, nii et nad platseerusid lõpuks teineteise kõrvale. Nende õlad puutusid peaaegu kokku.

      „Sa oled temaga väga sarnane,” ütles naine.

      „Mõnes mõttes,” kostis Reacher. „Mõnes mitte. Näiteks ma olen elus.”

      „Sa ei tulnud tema matustele.”

      „Need toimusid ebasobival ajal.”

      „Sul on tema hääl.”

      „Vendadel on sageli nii.”

      Baarmen tõi neile õlleplekilisel korkkandikul kohvi. Kaks tassi, mustad, kaks väikest plasttopsikest võltspiimaga, kaks paberpakikest suhkrut. Kas väikest odavat lusikat, stantsitud roostevabast terasest.

      „Ta meeldis inimestele,” ütles Froelich.

      „Jah, ta oli minu meelest täitsa normaalne.”

      „Ja see on kõik?”

      „See on vennalik kompliment.”

      Ta võttis tassi ja kallas piimatopsid, suhkru ja lusika alustassilt maha.

      „Sa jood mustalt,” tähendas Froelich. „Täpselt nagu Joe.”

      Reacher noogutas. „Ainult see ei mahu mulle pähe, et mina olin alati väikevend, aga nüüd olen ma kolm aastat vanem, kui tema surres.”

      Froelich pööras pilgu ära. „Ma mõistan. Tema lihtsalt lakkas siin olemast, aga maailm elas edasi. See oleks pidanud muutuma, kasvõi pisut.”

      Ta rüüpas kohvi. Mustalt, ilma suhkruta. Täpselt nagu Joe.

      „Kas peale tema ei ole mitte keegi mitte kunagi sellist asja kavandanud?” küsis Reacher. „Et kasutada turvakontrolliks autsaiderit?”

      „Mitte keegi.”

      „Salateenistus on võrdlemisi vana organisatsioon.”

      „Ja siis?”

      „Ma kavatsen sulle esitada ühe ootuspärase küsimuse.”

      Naine noogutas. „President Lincoln andis allkirja meie loomise kohta 14. aprillil 1865. aastal pärast lõunasööki. Siis läks ta teatrisse ja seal lasti ta maha.”

      „Saatuse iroonia.”

      „Kui sellele praegu tagasi vaadata. Kuid tollal me olime mõeldud ainult raha ehtsust kaitsma. Siis, 1901. aastal, tapeti McKinley ja tekkis arvamine, et keegi peaks pidevalt presidenti valvama, ja see pandi meie peale.”

      „Sest kuni 1930ndateni ei olnud FJB-d.”

      Froelich raputas pead. „Tegelikult oli sellel eelkäija, 1908. aastal asutatud Ülemuurija Büroo. 1935. aastal muudeti see Föderaalseks Juurdlusbürooks.”

      „See kõlab just sedasorti pedantse kribu-krabuna, mis Joele meeldis.”

      „Ma arvan, et tema mulle seda rääkiski.”

      „Küllap. Ta armastas igasugu ajaloolist värki.”

      Reacher nägi, et naine suutis tahtepingutusega vältida järjekordset vaikushetke.

      „Nii et mis see ootuspärane küsimus siis on?” küsis ta.

      „Kui teie teenistus esimest korda saja ja ühe aasta jooksul kasutab inimest väljastpoolt, siis peab sellel olema mingi mõjuvam põhjus kui see, et sa oled perfektsionist.”

      Froelich avas suu, et vastata, kuid pani uuesti kinni ja vaikis pilgu. Reacher nägi, kuidas ta otsustas valetada. Mees tajus seda tema õlahoiakust.

      „Ma olen tugeva surve all,” ütles ta. „Tööl, ma mõtlen. Päris palju inimesi ootab, et ma millegagi läbi põruksin. Ma pean kindla peale välja minema.”

      Reacher ei kommenteerinud, vaid ootas ülesoolamist. Valetajad soolavad alati üle.

      „See ei olnud kerge valik,” jätkas naine. „Tänagi juhtub harva, et gruppi juhib naine. Ikka need soolised eelarvamused, täpselt nagu mujalgi, ma arvan, täpselt nagu alati. Mõned minu kolleegid on väikestviisi neandertallased.”

      Reacher noogutas. Ei öelnud sõnagi.

      „See kummitab mind pidevalt,” ütles Froelich. „Ma pean selle täiesti puhtalt ära tegema.”

      „Kumb asepresident?” küsis Reacher. „Uus või vana?”

      „Uus,” kostis naine. „Brook Armstrong. Täpsemalt öeldes siis valitud asepresident. Kui ta kandidatuur üles seati, määrati mind tema kaitsemeeskonda juhtima, ja me soovime järjepidevust, nii et need on ka meie jaoks väikestviisi valimised. Kui meie mees võidab, jääme samasse ametisse. Kui kaotab, oleme taas jalaväes.”

      Reacher naeratas. „Nii et sa hääletasid tema poolt?”

      Froelich ei vastanud.

      „Mida Joe minust rääkis?” küsis Reacher.

      „Rääkis, et sa võtad väljakutse vastu. Murrad pea kasvõi kõveraks, aga leiad viisi, kuidas seda teha. Ta ütles, et sa oled väga nupukas ja haud välja kaks või kolm võimalikku meetodit ning et me õpime sinult palju.”

      „Ja sina?”

      „Ära unusta, et see oli kaheksa aastat tagasi. Küllap olin enesekindlusest lõhkemas. Ütlesin, et sa ei saa mitte ligilähedalegi.”

      „Ja tema?”

      „Ütles, et paljud on sama vea teinud.”

      „Ma olin kaheksa aastat tagasi sõjaväes,” kehitas Reacher õlgu. „Olin tõenäoliselt kümne tuhande miili kaugusel ja silmini pasa sees.”

      „Joe teadis seda,” noogutas naine. „See oli rohkem teoreetiline võimalus.”

      Reacher vaatas talle otsa. „Aga nüüd ilmselt enam ei ole teoreetiline. Kaheksa aastat hiljem hakkad sa teooriat ellu viima. Ja ma tahaksin ikkagi teada, miks.”

      „Nagu