Ära mine iial tagasi. Lee Child

vaidlustus paistab äkitselt väga nõrgana, õhust võetuna. Kaine talupojamõistuse seisukohast on nende jutt täiesti loogiline. Punkt üks, punkt kaks, punkt kolm. Meil on tarvis teine punkt asendada millegagi, mis pealtnäha ei kõla kuigi tõenäoliselt. Et teie lahkusite ja samal tunnil ilmus platsi keegi tundmatu, kes mehe sodiks peksis.”

      Reacher oli vakka. Kuulatas.

      Sullivan jätkas: „Meie mure on, kas nurjunud kaitsepüüe ei ärrita kohut sel määral, et teile mõistetakse rängem karistus kui kokkuleppemenetlusel. Mis on tõsine risk. Mina soovitan targu kokkuleppe sõlmida. Parem kaks aastat kui viis või kümme.”

      Reacher oli vakka. Kuulatas endiselt. Esiotsa polnud midagi kuulda. Vaikus. Kuni koridorist kostsid sammud. Kaks inimest. Üks järgnes teisele.

      Sullivan ütles: „Major?”

      Uks häälitses. Sama uks. Sama terav metalne lingilõksatus, samade hingede hõõrduv kiuksumine, samad silikoontihendid nurrusid. Paus ja jällegi samad helid, vastupidises järjestuses, sest uks sulgus. Üksik eemalduv sammupaar.

      Turner oli nüüd oma advokaadiga kõrvaltoas ja koridor oli tühi.

      Tsirkus algab.

      Reacher ütles: „Minu kongiga on inetu probleem. Te peaksite tulema seda vaatama.”

      KAHEKSATEIST

      Sullivan küsis: „Mis probleem teie kongiga on?” Ta ütles seda natuke tüdinult, kuid mitte kärsitult. Ta kavatses siiski olukorraga tutvuda. Kaitseadvokaadid puutuvad kokku kõikmõeldavate lollustega. Kahtlusalused leiutavad alati knihve ja krutskeid. Vältimatu edasikaebuse jaoks. Iga kujuteldav riive ja ebaõiglus nõuab uurimist-puurimist. Reacher teadis seda. Ta teadis, kuidas neid mänge mängitakse.

      Reacher ütles: „Ma ei hakka teile kärbseid pähe ajama. Ega teid eelarvamusele kallutama. Ma tahan, et te vaataksite oma silmaga.”

      „Praegu või?”

      „Miks mitte?”

      „Hüva,” ütles naine natuke tüdinult.

      Ta tõusis. Astus ukse juurde. Muljus sumistit.

      Jättis portfelli lauale.

      Reacher tõusis ja ootas tema selja taga.

      Ootas minuti.

      Kaks.

      Kuni ukse kitsuke klaasaken hämardus ja uks avati ja valvekapten päris: „Kas olete nõustamisega valmis?”

      Sullivan vastas: „Ei, tema kongiga on probleem.”

      Piitsavars vahtis Reacherit imestunud ilmel, pooleldi alistunult, pooleldi üllatunult, justkui küsiks: Tõsi või? Teie suust? See habemega jama?

      Aga valjusti ütles ta: „Ahah, nojah. Lähme heidame pilgu peale.”

      Nii nagu oli tema kohus. Temagi teadis, kuidas neid mänge mängitakse.

      Reacher kõndis ees. Järgmine oli Sullivan. Viimasena tuli piitsavars. Hanereas läbiti jänesehaagid, vasakule ja siis paremale, kongiukseni, mis polnud lukus ega riivis, sest Reacherit ei olnud kongis. Reacher tõmbas ukse valla ja hoidis seda teistele. Piitsavars muigas, võttis ukse üle ja žestikuleeris: teie järel. Ta oli rumal, kuid mitte ajukääbik.

      Reacher sisenes esimesena. Edasi Sullivan. Ja edasi piitsavars. Reacher seisatas ja näitas sõrmega.

      „Näe seal,” ütles ta. „Selles praos.”

      Sullivan küsis: „Mis praos?”

      „Põrandapragu seina lähedal. Akna all.”

      Sullivan astus ligemale. Piitsavars seisatas voodi juures. Sullivan ütles: „Mina ei näe mingit pragu.”

      Reacher ütles: „Seal praos on miski. Miski vingerdab.”

      Sullivan tardus paigale. Piitsavars kummardus vaatama. Inimloomus. Reacher naaldus eest, nihe oli põgus, aga piitsavarre kehamass liikus ühes ja Reacheri oma teises suunas. Reacher tõukas kaptenit kõrgele õlavarde, kõvasti, nii nagu ujuja end basseini otsast lahti lükkab, ning kapten komistas nagu karkudelt kukkudes voodile. Kui Sullivan kannal ringi pööras, astus Reacher juba uksest välja koridori, sulges ukse ja riivistas selle.

      Paelteta saabastes jooksis ta kohmakalt tagasi, Sullivani portfelliga toast mööda kõrvaltoani. Veidi eemale hoidudes heitis ta akna kitsasse ristkülikusse pilgu.

      Ja nägi esimest korda Susan Turnerit.

      Ootamine tasus ära, mõtles ta.

      Ja kuidas veel.

      Susan Turner istus lauast paremal. Kandis armee lahingvormi, millelt olid katkutud kõik konksude ja aasadega märgised-lapatsid, ning paelteta pruune sõdurisaapaid. Kasv: toll või kaks üle tavapärase. Turner oli väikese kondiga ja kõhetu, tumedate kuklasse seotud juustega, päevitunud nahaga, sügavpruunide silmadega. Ehkki näol lasus valdavalt väsimus, ei puudunud sealt ka särts, arukus ja kübeke ulakat iroonilist mässumeelt.

      Oivaline, kõlas Reacheri kaalutletud otsus.

      Ootamine tasus ära, mõtles ta uuesti.

      Lauast vasakul oli Turneri advokaat, paraadvormis täiemõõduline kolonel. Hallid juuksed ja kurruline nägu. Keskealine ja keskmist kasvu.

      Meessoost.

      Valge.

      Kull.

      Kolm korda täkkesse.

      Reacher suundus edasi sektsiooniukse juurde, mis lahutas teda tagumisest fuajeest. Seespool ei olnud linki. Ainult sumistinupp, täpselt nagu nõupidamistubades. Ta libistas saapad jalast, vajutas ägedalt ja korduvalt nuppu. Uks avanes vähem kui viie sekundiga. Fuajeeametnik seisis, käsi lingil. Võtmekimp rippus aasa abil vööle kinnitatud kantide ja kruviga metallpandlal, mis meenutas mägironimisvarustuse detaili.

      Reacher ütles lõõtsutades: „Teie kaptenil on mingisugune atakk. Või südamerabandus. Ta viskleb maas. Tulge kontrollige. Otsekohe, sõdur.”

      Autoriteetsus. Sõjaväes hinnatud. Vennike ei kõhelnud sekunditki, vaid astus sisekoridori. Uks hakkas tema järel kinni langema. Reacher nügis oma vasaku saapa vahele ja pöördus mehe kannule. Lippas tüübi selja taga saabasteta ja käratult, möödus temast, paiskas lahti esimese suvalise kongiukse. Mis polnud lukus ega riivis, sest kong oli tühi.

      Aga mitte kauaks.

      „Siia,” ütles Reacher.

      Mees fuajeest trügis kongi, kiiresti ja kohkunult, Reacher krabas võtmekimbu ja rebis koos püksirihma aasaga ta vöölt, lennutas mehe jõuliselt siruli, sulges ukse, tiris riivid ette.

      Hingas sisse ja hingas välja.

      Nüüd tuleb raskem osa.

      ÜHEKSATEIST

      Saabasteta Reacher paterdas toa juurde, kus endistviisi puhkas laual Sullivani portfell. Ta lükkas ukse pärani, sööstis tuppa, kahmas portfelli, pöördus kähku ja takistas ust selja taga kinni lajatamast. Koridori põrandale põlvitanud, avas ta portfelli. Toimikuid ja juriidilisi dokumente eirates tuhnis ta, kuni leidis autovõtme, mille pistis püksitaskusse. Siis leidis ta rahakoti. Võttis sealt armee isikutunnistuse. Sullivani eesnimi oli Helen. Isikutunnistuse pistis ta särgitaskusse. Ta võttis naise raha ja pistis teise püksitaskusse. Leidis pastaka, rebis ühe paljundatud blanketi küljest väikese kolmnurkse paberitüki ja kirjutas: Kulla Helen, ma võlgnen teile $30. Allkiri: Jack Reacher. Ta pistis paberilipaka rahakoti vahele, sulges koti, sulges portfelli.

      Tõusis püsti, portfell käes.

      Hingas sisse ja hingas välja.

      Tsirkus algaski.

      Ta liikus kaksteist jalga edasi kõrvaltoani ja piilus kitsasse aknasse. Susan Turner vestles kannatlikult, loetles argumente, rõhutas väiteid viibetega. Advokaat kuulas, pea viltu, ja kritseldas kollasesse kirjaplokki märkmeid. Advokaadi portfell oli lahti ja laual kaugemale tõstetud. See oli tühjem kui Sullivanil, aga mehe taskud olid täis. Munder ei