Ära mine iial tagasi. Lee Child

Читать онлайн.
Название Ära mine iial tagasi
Автор произведения Lee Child
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2015
isbn 9789985335222



Скачать книгу

pigraph>

      ÜKS

      Viimaks pandi Reacher autosse ja sõidutati miili kaugusele motelli, kus ööadministraatori antud toa tunnusjooned ei üllatanud teda, sest ta oli selliseid tube varem tuhat korda näinud. Seina sees oli kärarikas soojapuhur, mille huugamine ei lase muidugi magada ja säästab omanikule elektrit. Elektripirnidki olid kõigis pesades vähese võimsusega. Oli õhuke vaip, mis puhastamise järel kuivab paari tunniga, et tuba saaks samal päeval uuesti välja üürida. Mitte et vaipa oleks sageli puhastatud. See oli tume ja mustriline, varjas ideaalselt plekke. Nagu ka voodikate. Dušš on kahtlemata nõrk ja nirisev, käterätikud viledad, seep väike, šampoon odav. Mööbel oli puust, üleni tume ja täkkeid täis, televiisor väike ja vana, kardinad halliks määrdunud.

      Ei mingit üllatust. Ei midagi, mida ta poleks varem tuhat korda näinud.

      Aga närune ikka.

      Nõnda ei jõudnud ta veel võtit taskusse pista, kui juba pöördus ja naasis õue parkimisplatsile. Õhk oli külm ja veidi niiske. Südatalvine õhtu Virginia osariigi kirdenurgas. Läheduses voolas laisk Potomaci jõgi. Jõe idakaldal valgustas pilvi Washingtoni kuma. Riigi pealinn, kus oli teoksil nii mõndagi.

      Teda siia toonud auto eemaldus parajasti. Reacher jälgis, kuidas tagatuled uttu hääbusid. Järgmisel hetkel kadusid need lõplikult, maailm jäi vait ja vagusi. Umbes minutiks. Siis ilmus üks teine auto, tarmukalt ja tuhinal, nagu oleks sel siht silme ees. See pööras parkimisplatsile. Eraldusmärkideta sedaan, tumedat värvi. Usutavasti riigiteenistuses. Otsis motelli kontorit, kuid riivanud esitulekiirtega Reacheri liikumatut kogu, muutis sedaan suunda ning sõitis hooga tema poole.

      Külalised. Kavatsus teadmata, aga uudis on kas hea või halb.

      Kui auto peatus hoonega rööbiti, lahutas Reacherit sellest samasugune vahe nagu oma toast, jättes ta üksinda poksiringi mõõtu tühemiku keskele. Autost väljus kaks meest. Külmanäpistusele vaatamata kandsid nad valgeid liibuvaid T-särke ja säherdusi sportpükse, mida sprinterid jooksueelsetel sekunditel kintsudelt koorivad. Mõlemad mehed tundusid üle kuue jala pikad ja üle kahesaja naela rasked. Reacherist mitte palju väiksemad. Mõlemad olid sõjaväelased. See oli klaar. Reacher nägi seda nende soengutest. Tsiviilis poleks ainuski juuksur nii pragmaatiline ega jõhker. Turg ei võimaldaks.

      Kaassõitja vantsis ümber autonina ja rivistus juhi kõrvale. Nad seisid tihedalt koos. Mõlemal olid jalas tossud, suured, valged ja vormitud. Kumbki polnud hiljuti viibinud Lähis-Idas. Ei olnud päevitust ega kissitamisest kanavarbaid, pilgus kurnatust ega stressi. Mõlemad olid noored, alla kolmekümne. Rangelt võttes oli Reacher nende isade põlvkond. Allohvitserid, mõtles Reacher. Arvatavasti spetsialistid, mitte seersandid. Nad polnud seersantide moodi. Polnud küllalt elutargad. Õieti vastupidi. Nad olid nüri, vaimuvaese näoga.

      Kaassõitja ütles: „Kas sina oled Jack Reacher?”

      Reacher ühmas: „Kes küsib?”

      „Meie.”

      „Ja kes teie olete?”

      „Me oleme sinu juriidilised nõustajad.”

      Mida nad loomulikult polnud. Seda Reacher teadis. Sõjaväejuristid ei käi kahekaupa ega hinga suu kaudu. Nad olid midagi muud. Halb uudis, mitte hea. Millisel puhul tasub alati kohe tegutseda. Hõlpus olnuks teeselda äkilist taipamist, innukat lähenemist ja tervituseks käe tõstmist, hõlpus olnuks innukal lähenemisel saavutada pidurdamatu impulss ja äiata tõstetud käe nagu vikatiga, küünarnukk vuhisemas vasemale tüübile näkku, ning põtkata seejärel parema jalaga maad, justkui tappes oma liigutusega kujuteldavat prussakat, kuna põtkamise põrge nähvaks uue tagantkätt küünarnukihoobi paremale tüübile kõrri, üks-kaks-kolm, nätakimataki-nätaki, ja kogu moos.

      See olnuks hõlpus. Ja see oli alati kõige ohutum tee. Reacheri mantra: söösta ise esimesena kallale. Eriti vähemuses olles, üksinda kahe noore energilise kuti vastu.

      Aga. Ta polnud kindel. Mitte päriselt. Mitte veel. Ja sedalaadi viga ei saanud ta endale lubada. Mitte praegu. Mitte asjaolusid arvestades. Oli takistusi. Ta lasi hetke mööda.

      Küsis: „Mis juriidilist nõu te mulle annate?”

      „Sobimatu käitumine,” ütles tüüp. „Sa häbistasid üksuse mainet. Tribunal heidaks meile kõigile varju. Seega peaksid kasima kus kurat, kiiremas korras. Ja tagasi ära tule.”

      „Tribunali pole keegi maininud.”

      „Veel mitte. Aga küll mainivad. Nii et ära jää ootama.”

      „Mul on käsk.”

      „Varem ei leitud sind üles. Ei leita ka nüüd. Sõjavägi ei kasuta pearahakütte. Ja pearahakütid ei leiaks sind niikuinii. Mitte sinu elustiili juures.”

      Reacher vaikis.

      Tüüp ütles: „Sellist juriidilist nõu me annamegi.”

      Reacher lausus: „Võtan teadmiseks.”

      „Teadmiseks võtmisest ei piisa.”

      „Tõsi või?”

      „Sest me pakume sulle ka ergutust.”

      „Missugust?”

      „Igal õhtul, kui sind siit eest leiame, anname sulle kesta peale.”

      „Tõsi või?”

      „Alustame täna õhtul. Et sind paremini motiveerida.”

      Reacher küsis: „Kas te olete iial ostnud mõne elektriseadme?”

      „Mis see siia puutub?”

      „Kord nägin ma üht sihukest poes. Sellele oli kleebitud kollane silt. Hoiatus, et kes sellega lolli mängib, riskib surma või tõsiste vigastustega.”

      „Ja siis?”

      „Kujutlege, et minule on kleebitud samasugune silt.”

      „Me ei karda sind, vanamees.”

      Vanamees. Reacheri vaimusilmas vilksatas tema isa. Kusagil päikselises kohas. Võib-olla Okinawal. Stan Reacher, kes oli sündinud New Hampshire’i osariigis Laconias, kes teenis merejalaväekaptenina Jaapanis, kellel oli naine ja kaks teismelist poega. Reacher ja tema vend olid isa vanameheks hüüdnud, ja isa oligi vanana paistnud, ehkki oli tollal kümmekond aastat noorem kui Reacher täna õhtul.

      „Visake varvast,” ütles Reacher. „Minge sinna, kust tulite. Teil pole lootustki.”

      „Meie arvame teisiti.”

      „See oli mu elukutse,” ütles Reacher. „Aga te ju teate seda, eks?”

      Ei mingit vastust.

      „Ma tean kõiki võtteid,” ütles Reacher. „Muist leiutasin ise juurde.”

      Ei mingit reaktsiooni.

      Reacheril oli võti ikka käes. Rusikareegel: ära kunagi ründa tüüpi, kes äsja väljus lukku käivast uksest. Kuigi võtmekimp on etem, passib ka üksainus võti täitsa hästi relvaks. Kui võtme pea peopessa suruda, vars nimetis- ja keskmise sõrme vahele kiiluda, saab võrdlemisi korraliku kasteedi.

      Aga. Nad olid lihtsalt rumalad piimahabemed. Polnud tarvis neid vaeseomaks peksta. Liha rebestada ega luid murda.

      Reacher pistis võtme taskusse.

      Tossud tähendasid, et neil pole plaani jalaga lüüa. Pehmete valgete spordijalatsitega ei löö mitte keegi. Sellest pole tolku. Kui just jalahoop ei taotle vaid punkti kirja saamist. Nagu fetišeeritud võitluskunstides, mille nimed meenutavad roogi Hiina restorani menüüs. Taekwondo ja nõnda edasi. Olümpiamängudel toredad, aga tänaval kasutud. Kes postile sirtsutava koera kombel jalga tõstab, kerjab keretäit. Kerjab pikaliväänamist ja jalgadega oimetuks tagumist.

      Kas need tüübid üldse teadsid seda? Kas nad vaatasid tema enda jalgu? Reacher kandis tanksaapaid. Sitkeid ja mugavaid. Ta oli need ostnud Lõuna-Dakotast. Lootis neid kanda terve talve.

      Ta ütles: „Ma lähen nüüd tuppa.”

      Ei mingit vastust.

      Ta ütles: „Hüva õhtut teile.”

      Ei mingit vastust.

      Reacher pöördus küljetsi ja taandus pool sammukest ukse suunas, sujuvas veerandringis, õlad liikumas, ja täpselt nagu ta oligi aimanud, lähenesid kaks tüüpi talle, nobedamini,