Metsik. Cheryl Strayed

tromileJa meie lastele Carverile ja Bobbile

      Autori märkus

      Selle raamatu kirjutamisel toetusin isiklikele päevikutele, uurisin fakte, kui sain, pidasin nõu paljude inimestega, kes raamatus esinevad, ning manasin esile omaenda mälestusi neist sündmustest ja sellest ajast oma elus. Muutsin selles raamatus enamiku, aga mitte kõigi isikute nimesid ja mõningail juhtudel anonüümsuse säilitamiseks ka tunnuslikke üksikasju. Selles raamatus pole mitmest osisest kokku pandud tegelasi ega sündmusi. Aeg-ajalt jätsin mõne inimese ja sündmuse välja, aga ainult siis, kui see loo tõepärasust ega sisu ei mõjutanud.

      PROLOOG

      Puud olid kõrged, aga mina olin nende kohal Põhja-California järsul mäenõlval seistes veel kõrgemal. Veidi varem olin oma matkasaapad jalast võtnud ja vasak saabas oli nende puude vahele kukkunud: kõigepealt õhku paiskunud, kui mu hiiglasuur seljakott seda tabas, seejärel mööda kruusast rada libisenud ja alla lennanud. Saabas põrkas vastu kaljust paljandit mitu jalga minust allpool, enne kui päästmatult all laiuvate võrade vahele kadus. Ma ahmisin jahmunult õhku, ehkki olin kolmkümmend kaheksa päeva metsikus looduses viibinud ja juba aru saanud, et seal võib kõike juhtuda ja juhtubki. See aga ei tähenda, et juhtunu poleks mind vapustanud.

      Mu saabas oli läinud. Tõepoolest läinud.

      Ma surusin selle paarilist vastu rinda nagu lapsukest, ehkki see oli muidugi asjatu. Mis on üks saabas teiseta? Mitte midagi. See on kasutu, igavesti orvuks jäänud, ja ma ei saanud talle halastada. See oli punaste paelte ja metallnallidega suur, kobakas ja päris raske pruunist nahast Raichle saabas. Ma tõstsin selle kõrgele, viskasin täiest jõust alla ning vaatasin, kuidas ta lopsakate puude sekka kukkus ja minu elust lahkus.

      Ma olin üksi. Ma olin paljajalu. Olin kahekümne kuue aastane ja samuti orb. Tõeline hulkur, oli üks võõras paar päeva tagasi märkinud, kui olin talle oma nime öelnud ja selgitanud, et olen siin maailmas täiesti lahtine leht. Isa lahkus mu elust, kui olin kuueaastane. Ema suri, kui olin kakskümmend kaks. Tema surma kiiluvees muundus mu kasuisa inimesest, keda olin oma isaks pidanud, meheks, kelle ma vaid aeg-ajalt ära tundsin. Mu vend ja õde läksid leina tõttu kumbki oma teed, hoolimata mu ponnistustest meid koos hoida, kuni ka mina käega lõin ja oma teed läksin.

      Mõned aastad enne, kui oma saapa sellelt mäeveerult alla viskasin, olin ka ennast mäeveerult alla kukutanud. Olin rännanud, uidanud ja kirunud – Minnesotast New Yorki, sealt Oregoni ja läbi terve Ameerika lääneosa –, kuni 1995. aasta suvel viimaks enese leidsin, olin ilma saabasteta, ent mitte niivõrd lahtine leht, kuivõrd maailmaga seotud.

      See oli maailm, kus ma polnud iial olnud, ehkki olin kogu aeg teadnud, et see on olemas, maailm, mille juurde olin vaarunud kurbuses ja segaduses, hirmus ja lootuses. Maailm, mis, nagu ma lootsin, pidi minust tegema nii naise, kelleks ma oma teada võisin saada, kui ka tütarlapse, kes ma kunagi olin. Maailm, mis oli kaks jalga lai ja 2663 miili pikk.

      Maailm, mille nimi oli Pacific Crest Trail.

      Olin sellest esimest korda kuulnud alles seitse kuud tagasi, kui elasin Minneapolises, kurb, meeleheitel ja valmis lahutama mehest, keda ikka veel armastasin. Seisin parajasti matkapoes järjekorras, et endale liigendlabidas osta, kui mulle sattus kõrvalriiulilt näppu raamat pealkirjaga „Pacific Crest Trail I: California” ning ma lugesin tagakaane teksti. PCT, öeldi seal, on mägirada, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku: Lagunat, San Jacintot, San Bernardinot, San Gabrieli, Liebret, Tehachapit, Sierra Nevadat, Klamathi ja Kaskaade. Linnulennult oli vahemaa tuhat miili, kuid rada oli rohkem kui poole pikem. PCT kulgeb läbi terve California, Oregoni ja Washingtoni osariigi, läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, nagu ka riigi-, hõimu- ja eramaade, kõrbete ja vihmametsade, üle mägede, jõgede ja maanteede. Ma keerasin raamatu ringi, heitsin pilgu esikaanele – rahne täis järv, mida ümbritsevad kaljurünkad, taustaks sinitaevas –, panin siis raamatu riiulile tagasi, maksin labida eest ja astusin poest välja.

      Kuid hiljem läksin tagasi ja ostsin raamatu ära. Siis polnud Pacific Crest Trail mulle maailm. See oli idee, ähmane ja võõras, tulvil lubadusi ja salapära. Miski puhkes minus õitsele, kui ma kaardil sõrmega raja sakilist joont järgisin.

      Ma lähen ja kõnnin mööda seda joont, otsustasin – või vähemasti läbin sellest nii palju, kui sajakonna päeva jooksul jaksan. Elasin Minneapolise poissmehekorteris üksi, mehest lahus, ning töötasin ettekandjana – mu elus polnud kunagi varem sellist madalseisu ja segadust olnud. Iga päev oli tunne, nagu vaataksin üles sügava kaevu põhjast. Kuid selles kaevus otsustasin saada kõnnuränduriks. Ja miks mitte? Mul oli juba nii palju rolle olnud. Armastav naine ja abielurikkuja. Armastatud tütar, kes veetis nüüd puhkusi üksinda. Auahne eduhull ja kirjanikuks pürgija, kes võtab ühe mõttetu tööotsa teise järel, samal ajal narkootikumidega ohtlikku mängu mängides ja liiga paljude meestega magades. Mu vanaisa oli Pennsylvania söekaevur, isa terasetehase tööline, kes hakkas müügimeheks. Kui mu vanemad lahku läksid, elasin ema, venna ja õega kortermajades, mida asustasid üksikemad ja nende lapsed. Teismelisena elasin tagasilooduse-rüppe-stiilis Põhja-Minnesota metsa rajatud majas, kus polnud tualettruumi, elektrit ega vett. Sellest hoolimata sai minust keskkooli ergutustüdruk ja kokkutulekute kuninganna, seejärel läksin kolledžisse ja minust sai õppelinnaku vasakpoolsest feministist radikaal.

      Kuid naine, kes kõnnib üksinda metsikus looduses tuhat ükssada miili? Selline naine polnud ma varem olnud. Mul polnud midagi kaotada, kui ka proovi teen.

      Nüüd, seistes paljajalu sel California mäel, tundus, nagu oleks aastaid möödunud hetkest, mil langetasin väidetavalt ebamõistliku otsuse võtta enda päästmiseks üksi ette pikk matk mööda PCT-d – nagu pärinenuks see õigupoolest mingist teisest elust. Eluhetkest, mil uskusin, et kõik, mida olin varem teinud, on mind selleks rännakuks ette valmistanud. Kuid miski polnud mind ette valmistanud ega saanudki seda teha. Iga rajal möödasaadetud päev oli ainus võimalik ettevalmistus järgmiseks. Ja mõnikord ei valmistanud isegi eelnev päev mind ette selleks, mis juhtus järgmisel.

      Näiteks selleks, et mu saapad päästmatult mäest alla lendasid.

      Tõtt-öelda oli mul neist vaid poolenisti kahju. Kuue nädala kestel, mis ma olin nende saabastega käinud, rännanud läbi kõrbete ja lume, möödunud puudest ja põõsastest, rohttaimedest ja igat vormi, mõõtu ja värvi lilledest, rühkinud mäest üles ja alla ning üle nurmede, lagendike ja maalappide, millele ma ei osanud nimegi anda, võisin vaid öelda, et olin seal, läbisin selle, sain hakkama. Ja kogu selle aja olid need saapad mu jalgu hõõrunud ja ville tekitanud; mu nelja varba küüned olid neis mustjaks tõmbunud ja kohutavat valu tekitades lahti tulnud. Selleks ajaks, kui neist ilma jäin, oli mul saabastest kõrini ja neil oli minust kõrini, ehkki tõsi on seegi, et ma armastasin neid. Need polnud mulle enam elutud esemed, vaid pigem mu isiksuse lisandid, nii nagu kõik muu, mida ma sel suvel kaasas kandsin: mu seljakott, telk, magamiskott, veepuhastaja, ülikerge pliit ja väike oranž vile, mis mul püssi asemel ühes oli. Need olid tuttavad asjad, millele võisin loota, asjad, mis olid mind aidanud.

      Ma vaatasin alla puude poole, mille kõrged ladvad kuumas õhus kergelt õõtsusid. Jätku mu saapad endale, mõtlesin pilku suurele haljale laamale suunates. Olin otsustanud selles kohas puhata vaate pärast. Oli juuli keskpaiga õhtupoolik ning igas ilmakaares oli tsivilisatsioon minust mitu miili eemal, üksildane postkontor, kust pidin kätte saama oma järgmise varudekasti, oli mitme päevatee kaugusel. Oli võimalik, et kohtan rajal mõnda matkajat, kuid seda juhtus haruharva. Tavaliselt kõndisin päevade viisi üksi, ilma et oleksin inimhingegi näinud. Polnudki tähtis, kas ma kellegagi kokku satun. Ma olin siin üksi.

      Heitsin pilgu oma paljastele vaevatud jalgadele ning allesjäänud varbaküüntele. Jalad olid lubivalged kuni selle kohani paar tolli ülalpool pahkluid, kus lõppesid villased sokid, mis mul tavaliselt jalas olid. Mu sääred olid lihaselised, kullakarva, karvased, tolmused ja kirendasid sinikatest ja kriimustustest. Olin matka alustanud Mojave kõrbes ega kavatsenud peatuda enne, kui mu sõrmed puudutavad silda, mis läheb Oregoni-Washingtoni piiril üle Columbia jõe ja kannab suurejoonelist nime Jumalate Sild.

      Vaatasin põhja poole, silla suunas – pelk mõte sillale oli mulle kui majakas. Vaatasin lõunasse, kust olin tulnud, metsiku maa poole, mis oli mind õpetanud ja kõrvetanud, ning kaalusin oma võimalusi. Oli vaid üks