Minu Alaska. Maria Kupinskaja

      Saateks

      Kolmeliikmelisse perre sünnib uus laps. Tüdruk! Vend on elevil, ema on elevil, isa on elevil – kogu suguvõsa on elevil.

      Tüdrukul on tumedad silmad, tumedad juuksed, kopikasuurune sünnimärk vasaku põlve juures ning tugevad kopsud. Oi, kui tugevad kopsud tal on! Tüdruk karjub, nutab vahetpidamata, nõuab vanematelt jagamatut tähelepanu ning paneb naabrid murelikult pead vangutama.

      “Mida nad selle lapsega teevad, et ta kogu aeg karjub?” küsivad trepikoja mutid vaikselt, kui kahetoalise korteri ukse tagant jälle lapse kisa kostab. “Kaua ta jaksab?”

      Jaksab. Küll ta jaksab, ärge teie muretsege!

      Vanemad ootavad lootusrikkalt aega, mil tüdruk suuremaks kasvab ning tema kasvatamine lihtsamaks muutub, kuid aeg ei too lohutust. Kui üldse midagi muutub, siis tüdruk muutub kasvades aina energilisemaks.

      Tema lõputud seikluste otsingud viivad teda vanadele kuurikatustele, võssa kasvanud tühermaadele, mahajäetud majadesse ning haruliste puude otsa. Ta seltsib hoopis paremini poistega, kes mängivad sõda, kui tüdrukutega, kes proovivad uuele nukule riideid selga.

      Tüdruku põlved on pidevalt sinised, koduses ravimikapis on lõputu plaastrite varu, kuid ükski neist kehalistest haavadest ei ole võrreldav sellega, kui tüdruk tammub oma tugevate lapsejalgadega täiskasvanud inimeste südametel.

      Tüdruku suveks enda juurde võtnud vanaema haarab igapäevase toiminguna rinnust, hüüdes üle koridori “Laps, sa viid mu infarktini!”, kui on selgunud mõne järjekordse seikluse kurb tagajärg: palliga katki löödud kasvuhooneklaas, koos umbrohuga välja juuritud lillemugulad, eestiaegne klaaskujuke, mille killud suure hirmuga vaiba alla on lükatud. Tal ei ole vähimatki kavatsust suuri inimesi pahandada – asjad lihtsalt juhtuvad nii. Tüdruk on liiga rahutu, et paigal püsida.

      Tüdruku seikluste otsingud ei lõpe isegi siis, kui tema lasteraamatute riiul on juba ammu väärtkirjandusega asendunud, kui tema tedretähnilistele põskedele sigineb jumestuskreem ning tema sünnipäevatordile pannakse kakskümmend küünalt – just, isegi mitte siis, kui tüdrukust on kasvanud naine.

      Ta on ikka veel rahutu, ikka veel energiline, tallub ikka veel inimeste südameil (ise seda teadmata), kuid erinevalt õuepealse kuuri lagunevast katusest viivad ta seiklused nüüd kaugemale – maailma teise otsa, Alaskale.

      Ta õpib seal, teravatipuliste mägede vahel, kus kõnnivad karud ning valgepea-kotkad kala püüavad, et tema rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ta kohtab inimesi, kes avavad 10 talle oma südamed, õpib töötama sadade kelgukoertega, näeb mägesid, mis sunnivad oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimub muutus tema enese sees: ta õpib iseennast usaldama. Kalender näitab aastaid 2006 ja 2007.

      Teda on aidanud, suunanud ja mõjutanud väga palju: sõprade eeskuju, õppejõudude vastutulelikkus, tööandjate usaldus, perekonna toetus. Kõigist enam soovib ta aga sügavalt kummardada oma ema ees, kelle eeskuju ja kannatlikkus on vorminud tüdrukust julge ja teotahtelise inimese, ning tänada raamatu toimetajaid Eppu ja Liisu – ilma teieta poleks see käsikirjast kaugemale jõudnudki.

Aitäh!Maria KupinskajaOktoober 2008, Tallinn

      Saamise lugu

      Ma olen kuulnud küsimust “Aga miks sa sinna Alaskale üldse läksid?” nii tihti, et mul on valmis mõeldud automaatvastus: ”Tahad sa pikka lugu või lühikest lugu?”

      Lühike lugu on see, et ma leidsin internetist töökuulutuse:

      “Alaska kelgukoerte suvelaager otsib talitajaid ja koerajuhte. Hooaeg kestab 1. maist 1. oktoobrini. Eelnev töökogemus on soovitatav, kuid mitte tingimata vajalik.”

      Saatsin neile kirja, sain vastuse, pakkisin asjad… ja läksin. Ongi kogu lugu.

      Pikk lugu on natuke keerulisem.

      On parajasti ülikooli teine kursus, kuldne sügis Tartu Toomemäel, kuid minu päevad mööduvad ühikatoas, nelja seina vahel – olen äsja oma senisest noormehest lahku läinud ja omadega täiesti rööpast väljas.

      Võin tundide kaupa nutta ja end haletseda, väldin inimestega suhtlemist ja surfan internetis. Ma olen 20-aastane, see oli minu Esimene Suur Armastus ja ma ei oska mitte midagi peale hakata. Keegi pole mulle õpetanud, kuidas kaotusevaluga leppida, ja toas istumine tundub niigi halbadest väljavaadetest inimlikuim.

      Satun oma internetirännakutel juhuslikult töökuulutusele, mis tundub nii jabur, et räägin sellest kohe ühele seiklushimulisele sõbrale. Seesama koertelaagri kuulutus, millest eespool juba juttu on olnud.

      “Sa Alaskale tööle ei tahaks minna?” küsin ma sõbra käest nipsakalt.

      Otse loomulikult teen mina kõigest nalja ja otse loomulikult vastab tema täiesti tõsiselt: “Miks mitte?”

      Kulub mõni hetk, kuni ma sõbrale segasel pilgul otsa vaatan, et seejärel röögatada ja naerma puhkeda: “Mis, sa oled peast segane või? Seal on ju eskimod, iglud ja jääkarud!”

      Kaks või kolm nädalat hiljem tuleb meie vestlus mulle uuesti meelde. Kuna mul pole aimugi, milline Alaska välja näeb ja kus täpselt asub, guugeldan.

      Suur on minu üllatus, kui avastan, et Alaska ja põhjapoolus on kaks täiesti erinevat asja. Ah nii, osa Alaskast asub isegi Eestist lõuna pool? Vau, seal on 30-kraadised suved! Nii, tuleb välja, et seal ei olegi aastaringset lund ja iglusid? Ohoo, päris ilusad mäed on seal ka. Ja vaalad…

      Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda loogilisem see tundub.

      Ma saan väga hästi aru, et mida tihedamalt ma oma endist elukaaslast või tema uut silmarõõmu Tartus näen, seda kauem ma põen, ja et kõige humaansem lahendus – nii mulle endale kui ka neile, kes minuga kokku peavad puutuma – oleks see, kui ma suveks kuhugi ära sõita saaksin. Pea kohal süttib tuluke: “Ma tahan kuhugi kaugele ära ja Alaska on päris kauge.” Selles mõttes, et… tõesti, see on peaaegu kõige kaugem koht, kuhu minna saab.

      Kuid on üks suur takistus – raha. On aasta 2005, minu igakuine sissetulek on umbes 3500 krooni ja Alaskale minek tähendab 30 000-kroonist investeeringut (!), mis tuleks kokku ajada seitsme kuuga üüriarvete ja söömise kõrvalt. Kuidas ma peaksin suutma…?

      Jah, mul on alati võimalus see raha emalt küsida, kas või laenuks, kuid oi, kuidas ma sellist lahendust vihkan.

      Ema rahaline toetus on olnud tore ajal, kui olin just-just Tartusse kolinud ning omaette elama hakanud, kuid see on ühtlasi olnud ka koorem, justkui tänuvõlg. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud lauset “Kuni sa minu katuse all elad, teed sa nii, nagu mina ütlen”, kuid enesetunne on küll umbes selline. Võlglase oma.

      Ma ei taha seda raha küsida. Olen niigi hädaga pooleks emale selgeks teinud, et teenin väikeettevõtte assistendina piisavalt, kuid olukorrale reaalselt otsa vaadates: ega ikka teeni küll. Mu põhitoit on pudrud, makaronid ja pelmeenid ning ma olen uhkelt keeldunud ema igakuisest toetusrahast. Kas ma tõesti pean suure vaevaga välja võideldud iseseisvusele kriipsu peale tõmbama ja tunnistama, et mul ei jätku enda rahast, et Alaskale minna? Kas tõesti?

      Neelan uhkuse suure klombina alla ja teen seda. Küsin.

      See on ühe hilisõhtuse autosõidu ajal Tartust Ida-Virumaale, kui ma tühjast-tähjast rääkides lõpuks Selle Teema tõstatan.

      “Emm, kuule, mul on üks idee, kuhu suveks tööle minna.”

      “Jaa? Kuhu?”

      “Eee… Ameerika Ühendriikidesse.”

      “Sinna, kuhu Katigi läheb?” (Kati on mu keskkooliaegne pinginaaber, kes sätib end suveks Ameerikasse raamatuid müüma.)

      “No peaaegu.”

      “Aga mis tööd seal tehakse?”

      “Kaks varianti: kas hobustega ratsutama või kelgukoertega turiste sõidutama.”

      “Oo, see oleks küll hea! Aga kuhu täpselt?”

      Ma vannun, te võiks autos isegi ritsikate sidinat kuulda – nii pingeline on see vaikus,