Alfa. Kadri Kõusaar

Читать онлайн.
Название Alfa
Автор произведения Kadri Kõusaar
Жанр Зарубежные любовные романы
Серия
Издательство Зарубежные любовные романы
Год выпуска 2011
isbn 9789949489015



Скачать книгу

re dans une tour d’ivoire; mais une marée de merde en bat les murs, à la faire crouler…

Gustave Flaubert

      Olen alati püüdnud elada elevandiluust tornis, kuid pasalaine surub vastu seinu, ähvardades kõik purustada…

Gustave Flaubert

      I

      ESIMENE ÖÖ

      Anna kannatas raskekujulise nartsissismi käes.

      Ta võis lõputult fotošoppida enda pilte – nii autoportreid kui teistest inimestest tehtuid, nii maastikke kui suvalisi sähvatusi.

      Ta võis päevade, nädalate, kuude kaupa olla üksi – ilma üksindust tundmata.

      Ta võis rahulikult veeta kogu pärastlõuna keerukat õhtusööki ette valmistades või poes tund aega veini valida – et siis õhtul süüdata küünlad, juua Barolot ning mäluda mündi ja tumeda šokolaadi kastmes parti. Taustaks võis mängida näiteks Schumann Svjatoslav Richteri või Vladimir Horowitzi esituses.

      Ta valis kõike väga hoolikalt – toiduained pidid olema orgaanilised, muusika parim omas žanris.

      Kusagilt mäletas ta tsitaati: “Sa oled selline esteet, et sul on raske olla inimene.”

      Jah, võib-olla tõesti. Enamik inimesi olid tema jaoks igavad – neil polnud piisavalt rafineeritud maitset või olid nad arad. Isegi siis, kui absoluutselt mitte midagi polnud ohus – ei töö, eraelu ega ammugi elu ise –, olid nad arad…

      Hollywoodi ja autorifilmid langesid ühte romantilises kuvandis, et tegelane võib muutuda.

      Anna oli nõus, et noored võisid muutuda, puhtalt seetõttu, et said targemaks ja kogenumaks. Täiskasvanud inimene muutus aga ainult siis, kui ta tõesti pidi muutuma. Tavaliselt juhtus see siis, kui ta oli midagi kaotanud – tervise, au või vara –, siis oli põhjust ülbust maha kerida või sissetiksunud põhimõtteid väänata. Ent kõik need olid sunnitud muutused, kohanemised – mitte iseenesest tekkinud soov saada paremaks inimeseks.

      Masturbatsioon oli Anna igapäevategevus. Ta oli seda harrastanud eelkoolieast peale ja pigem oli see mehaaniline kui seksuaalne stimulatsioon – küll samaaegselt rahustav ja ergutav, ent kontrollinuppu see välja ei lülitanud ja orgasmini ei sõidutanud. Kuna Anna veetis enamiku aega üksi, muutus masturbeerimine lausa automaatseks, kui ta mängis netis malet, vaatas filmi või luges raamatut. Ta oli üks esimesi oma tutvusringkonnas, kes läks peaaegu täielikult üle e-raamatutele, kuid see polnud mitte rohe- või digimeelsusest, vaid põhjusel, et lehekülge keerata oli nüüd tegevuse pealt mugavam.

      Masturbeerinud seksuaalselt, kellelegi teisele mõeldes, oli ta väga vähe. Armunud oli ta olnud ainult kolm korda elus. Ja armastanud? Kas ta üldse oli armastanud kedagi rohkem kui iseennast, mis oleks pidanud olema armastuse definitsioon?

      Rahvamass tungles mööda keerdtreppi allapoole. Annast paremal sõtkusid üles ja alla kaks läbipaistvat lifti, inimesi tihkelt täis. Talle meenus, et kui natsid juute massihaudadesse paigutasid, kutsuti seda Silkenmethod’iks, ja praegu voogas rahvas mööda keerdtreppi sinusoidsel silgumeetodil. Anna tundis iiveldust. Kui teda litsuti Mumbais või Shanghais, oli see okei – Põhja-Euroopas paistis see aga vastik ja ebaloomulik nagu õpitud puue.

      Paekiviseinad olid ovaalsed, ilma nurkadeta nagu paljudel vanalinna majadel. Huvitav, kas vanasti oli see olnud veinikelder või on nad maja alles nüüd nõnda sügavale edasi kaevanud? Igatahes jäi mulje, et maa all oli rohkem ruumi kui maa peal. Freudile oleks see meeldinud, muigas Anna – põhielu käib keldris.

      Lõpuks jõuti suurde saali, mis oli valgustatud tohutute kristall-lühtritega. Rahvas, kes oli juba garderoobist välja saanud, kandis musta keepi – disain meenutas Ku Klux Klani tumedat varianti nagu Stanley Kubricku filmis “Silmad pärani kinni”. Istuti sumisemata, oodates pingsalt etenduse algust. Kõlaritest kostis muusikat, mida ta oli alati nimetanud “kommertsmüstikaks”. Ta teadis, mismoodi selline muusika sündis – mis programme selleks kasutati, kuidas seda sisse mängiti ja töödeldi. Enamasti ei võtnud see rohkem aega kui nädal, mis oli kenasti planeeritud helilooja “päris” tööde vahele. Kuidas oli võimalik ühe nädalaga kirjutada, lindistada ja viimistleda midagi väärtuslikku?!

      Anna oli nüüd pressitud garderoobileti ette, kus juba ootas lambanahksesse kleiti mähitud neiu. Kleit oli nii liibuv, et jäi mulje, et tüdruku rinnad volksavad sealt kohe välja – need olid 18. sajandi maalide stiilis üles tõstetud.

      “Teie pilet? Ma ei saa teie riideid ilma piletita vastu võtta,” ütles neiu.

      Eespool vahetati pilet ahnelt musta keebi ja istekohajuhiste vastu. Tagapool sisistati ja tõugeldi pahuralt – Annale meenus stseen Nadežda Mandelštami mälestustest, kus üks naine oli luugis istuvalt ametnikult kuulda saanud, et tal pole mõtet enam pojale Siberisse pakki saata, poeg on surnud.

      Surnud! Mismoodi? Naine hakkas õhku ahmima ja kileda häälega nutma; teised ei läinud teda lohutama, vaid tõrelesid, et ta hoiab järjekorda kinni. Kui surnud, siis surnud – ega su hala teda tagasi too.

      Nüüd tõugeldi ja sisistati intensiivsemalt – keegi hüüdis, et ta mingu üles kassasse ja uurigu sealt, aga kõik olevat läbi müüdud. “Palju see maksab üldse?” küsis Anna ja neiu vastas: “Kakssada eurot!” Anna noogutas jahedalt ja mõtles: idioodikari. Kakssada eurot per nägu sellise new age’i eest, segi olete läinud? Sellise hinnaga saab Londonis ooperit, Peterburis balletti ja Berliinis ma-ei-tea-mida vaadata ja nüüd siin, palju väiksema SKP-ga provintsis on suvalisele ööklubi ava-performance’ile samad hinnad…

      Anna oli jälle oma tavalises elemendis – trügis vastuvoolu ning jälestas allavoogavate inimeste õhinat ja enesestmõistetavust, nende isegi varjamata uhkust, et nad on nii eksklusiivsel üritusel. Kas nad tõesti ei teadnud, ei aimanud paremini? Tema sattus siia juhuslikult – vaevalt et ka kõik need teised.

      Inimesed valgusid talle peale ja temast üle. Liiglühikeste puhvseelikutega naisametnikud. Rippuvate kõrvarõngastega meesametnikud.

      Ta nägi hingeldavat ülikoolirektorit, kel oli seljas Ameerika geto vorm – kapuutsiga dressipluus ja lohvad teksad, mille hargivahe rippus kuskil põlvede juures.

      Rektori taga hõljus üüratu kübaraga moefotograaf, kes oli kahtlemata oma ala tipp – ta oskas inimesi ilusaks teha –, kuid Anna ei suutnud ühtegi ta fotot mäletada. Tema tülpinud pilguga modellides, raagus puudega alleedel ja mahajäetud tehasehoonetes polnud absoluutselt mingit pinget.

      Nüüd olid seintele projitseeritud hiigelsuured erksinised akvaariumid, kus ujusid kollakirjud kalad elegantsita kui lehmad. Muusikale olid lisandunud pehmed bossarütmid – trikk, mida projektipõhised muusikud olid osavalt kasutama õppinud. Anna kuulis, et need polnud päris, vaid arvutiprogrammi trummid.

      Tal oli hea meel, et sai mööda treppi minna üles – sujuvalt lahkuda.

      Kohe sai ta hingata värsket õhku, üksindust. Võltsglamuur jäi seljataha.

      Ta sõitis kodu poole. Tuisk oli tugevnenud. Korraga tundis ta seletamatut igatsust oma vana jalgratta järele – ta tahtis otsest kokkupuudet tuule, külma, niiskusega. Ta tahtis midagi tunda.

      Kodus vaatas ta Youtube’ist katkeid Viini uusaastakontserdist. Ta oli rännanud kuu aega Kagu-Aasias ning seetõttu jäänud ilma tollest ainsast saatest, mida ta telekast vaatas. See oli vist üldse ainus traditsioon, mida ta veel pidas, ja nüüd oli seegi katkenud.

      Isegi rohkem kui Strausside sulgpehme helilend, kuninglikud lillevanikud ja dirigendi pilkavalt täpsed löögid meeldis talle ballett, mida viimastel aastatel kontserdile kaasatud oli.

      Kui miski oli täiuslikult ilus, siis vist see – tantsijate rüht, graatsia ja harmoonia. Isegi kostüümid, sel aastal Valentinolt.

      Juba eelmisel aastal oli ta tähele pannud üht mustade lokkis juustega tantsijat, kelle liigutustes kumas lausa üleloomulik nõtkus. Nüüd oligi noormehest saanud esitantsija. Oli täiesti selge, et kui tavaliselt säras pigem baleriin, siis praegu oli raske brünetilt noormehelt pilku ära võtta. Tema looklevus oli nakkav – jah, kindlasti oli see illusioon, aga vähemalt jäi mulje, et ta võiks kobamaidki naisi kui oma venelannast partnerit mööda paleekoridore ringi lennutada.

      Viini Ooperimaja kodulehelt luges Anna, et nooruk oli pärit Albaaniast