Bellagrand. Paullina Simons

trükikodadele, tekstiilivabrikutele. Ta tahtis Harryle taktitundeliselt meenutada tolle vihast põlgust laisa Dysoni, poisi vastu, kes oli uhke soovi üle töötada vaid viis tundi päevas. Gina oleks tahtnud mehele öelda, et Canney korvipunumisettevõte otsib töölisi. Ta ei öelnud midagi. Sest sa ei saa selliseid asju öelda ühele Ameerika Ühendriikide rajajate järeltulijale, aristokraadile. „Millest me elama hakkame?”

      Mees kehitas õlgu ja naine nägi tema näost, et tal polnud plaani. „Ma leian lahenduse. See asi on mulle uus, tavatu. Anna mulle aega.”

      Naine seisis mehe ees, peen mantel seljas ja kübar peas, tänavakingad jalas. Tal oli roheline käekott käes, nii valmis oli ta minema raudteejaama, et kolmveerand kümnesele Bostoni rongile jõuda ja end viimasele kursusele kirja panna. Pikkamisi pani Gina käekoti käest ja sõlmis kübarapaelad lahti.

      See oli kuus aastat tagasi.

      „Ma oleksin ülikoolilinnakus poliitiliselt veelgi aktiivsem olnud,” ütles Gina mehele siis, kui ta temaga ikka veel asju arutas. „Ma oleksin asutanud klubi naiste valimisõiguse toetamiseks. Võib-olla ka muude õiguste eest võitlemiseks. Oleksin võidelnud selle eest, et naised saaksid ühel päeval Harvardi ülikooli astuda. Vahest koguni seal õpetada.”

      „Naised, ja õpetavad Harvardis?” Harry naeris. „Mida sa räägid? See pole õigus, see on hullus.”

      „Ma tahtsin oma magistrikraadi kätte saada.”

      „Ka mina tahtsin üht-teist,” vastas mees.

      „Jah,” ütles naine. „Needsinatsed istuvad sinu ees, seelik ja pluus seljas.”

      „Tõepoolest.” Paljusõnaline vestlus lõppes ning algas teine, napisõnalisem vestlus.

      „Ma olen juba Salvo restoranis töötanud, Harry,” ütles Gina teemat mõne päeva, nädala, aasta pärast uuesti üles võttes. „Olin raamatupidaja, palkasin ja vallandasin, olin perenaine. Pesin nõusid. Valmistasin pitsat. Ma tegin seal kõike.”

      „Niisiis tahad nüüd, et mina teeksin tööd, mida isegi sina ei taha teha?”

      „Kas sina tahad endiselt mu ema juures elada?”

      „Sa tead, et ei taha,” ütles Harry vaikselt nende väikeses magamistoas, kus olid Gina Shakeri öökapp ja kummut, tema kitsas puuvoodi. „Sa oled oma ema majas liiga vaikne, nagu kardaksid, et ta kuuleb meid.”

      „Ma kardangi, et ta meid kuuleb.”

      Kui nad olid hirmsat vaeva näinud, et Mimoo neid ei kuuleks, tegi Gina uuesti katset. „Me mõlemad tahame seda, me peame endale omaette korteri leidma, kallis.”

      „Noh, ilma rahata ei saa me endale omaette korterit leida,” vastas Harry.

      Gina laskis pea norgu. „Mitte ilma rahata,” ütles ta. „Ilma tööta. Me ei saa seda leida ilma tööta.”

      Mees silmitses teda ilmetult. „Seda ma ütlesingi.”

      „Ei. Sa ütlesid …”

      „Mis vahet seal on?”

      „Ilma tööta,” vastas Gina, „pole raha.”

      „Oh seda õnnetust, kui pead elus püsimiseks pidevalt rühmama!” hüüatas mees. „Kuidas saab inimesel olla hetkegi aega, et avastada padrikus oma tee, kui ta pidevalt oma järgmise toidukorra tarvis paari penni lunib?”

      „Sisserännanutel teede ja padrikute avastamise luksust ei ole,” ütles Gina. „Nad on tööga liialt hõivatud.”

      „Aga mina pole sisserännanu.”

      Gina ei tahtnud mehele meenutada, et tolle elu pole samuti enam luksuslik.

      Rongisõit oli liiga pikk.

      Ginale ei meeldinud, et tal oli külm.

      Talle ei meeldinud, et ta pidi töötama nii pikalt, nii vaevarikkalt, nii hilja ning oli voodisse vajudes sedavõrd väsinud, et ei suutnud näha ei unenägusid, ei õudusunenägusid ega armastada.

      Ehkki mõnes mõttes oli kohutav väsimus parem kui istuda ja mõelda, sellal kui rongid ei liikunud ja hädad kasvasid.

      Õnneks hakkas rong liikuma. Täna õhtul proovib Gina uuesti. Kõik oli muutunud. Mees pidi teada saama.

Kolm

      Gina jõudis tagasi Lawrence’isse alles pärast kella üheksat ning sammus, pilk ära pööratud, mööda asutusest, mis oli kord olnud tema venna unistus, mida rahvahulgad olid lõuna ajal lausa rünnanud, sest Salvo valmistas linna kõige hõrgumat pitsat. Gina hoidis pilgu maas ja kõndis rutakalt miili maad läbi Haverhilli, pargist mööda Summer Streetini, miili maad Mimoo väikese lihtsa viktoriaanliku maja juurde, mida nad olid rentinud 1899. aastast alates.

      Ta valmistus küsimusteks hilise kojujõudmise kohta, läks verandatrepist üles ja tegi ukse lahti. Harry istus köögilaua ääres, selg naise poole, paberid ja kaardid ees, küürutas nende kohal koos Angela, Joe ja Arturoga. Mees pööras pilgu Ginale, naeratas hajameelselt, silmis eemalviibiv kiindumus, ja keeras näo taas laua poole. Valjusid sõnu lausuti tõesti, kuid mitte Ginale. Nelik arutas elavalt mingit probleemi. Kuid nad arutasid alati elavalt mingit probleemi.

      „Mis on tähtsam?” küsis Arturo. „Vabadus või võrdsus?”

      „Miks meil ei võiks need mõlemad olla?” päris Harry. „Miks me peame valima? Mina ei taha valida. Ja ma tahan, et Lawrence’i elanikel oleksid mõlemad. Ma tahan, et nad oleksid vabad, elaksid kooskõlas, oleksid isetud ja õnnelikud, ja ma tahan, et nad oleksid majanduslikult, materiaalselt võrdsed. Mitte emba-kumba. Kõigepealt Lawrence’is, seejärel igal pool, õigus, Gia?” Harryl oli flanellsärk pükste peal ja lõuga kattis neljapäevane habe – see oli kasvanud reedest alates. Tema liivakarva juuksed olid pikad, peaaegu nii pikad, et need võinuks hobusesappa siduda. Kellelgi pole sellist soengut, korrutas talle Gina. Seepärast see mulle meeldibki, vastas mees. Teist minusarnast ei ole. Tema selged hallid silmad olid ilusad nagu alati, hääl tugev, rahulik, naljatlev.

      Naine kummardus, et mehe põske suudelda. „Õige, tesoro4.”

      Mees lähendas pea naise omale. „Sa tulid hilja. Oled söönud?”

      „Mul pole kõht tühi. Salvo oli tööl ja Phyllis tuli lapsele järele alles pärast seitset.”

      „Kas sa rääkisid Salvoga, Gia?” küsis Angela. „Jõuludest?”

      Gina riputas mantli ja kübara varna, pani väikese koti käest. Ta võttis kingad jalast, pani sussid jalga. Ta läks malmahju juurde ja pani kannu tulele. Siis tegi Gina suu lahti. „Ma rääkisin tõesti temaga,” ütles ta. „Kas keegi tahab teed?”

      Kuid teised olid Massachusettsi tööseadustesse süüvinud. Keegi ei vastanud. Gina tegi tassi teed Mimoole ning kui see oli tõmmanud ja suhkur lisatud, möödus ta ümmargusest lauast, mille ääres radikaalidest rüütlid sepitsedes ja plaane tehes istusid, ning suundus ülemisele korrusele ema magamistuppa.

      „Arturo ütleb, et tema tuleb küll jõuludeks siia,” ütles Angela, käsi Arturo käel.

      „Mina tulen ka,” ütles Joe. „Kui mind kutsutakse.”

      „Muidugi, Joe,” vastas Harry. „Mida rohkem, seda uhkem. Gina, ega sul midagi selle vastu ei ole, et Joe jõuluõhtu söömaajale tuleb?”

      „Kui ta kalkuni kaasa toob, tulgu pealegi.”

      „Kas su naine teeb nalja?” kuulis Gina Joed küsimas. „Kust ma selle kalkuni võtan?”

      „Ta teeb nalja,” vastas Harry. „Ta kujutab ette, et on komöödiateatri näitlejanna.”

      Mimoo lamas voodis, päevased rõivad ikka veel seljas. Nüüd oli tema juus hallisegune, ta oli tüsedam kui Ameerikasse tulles, ent mitte vaiksem.

      „Oligi viimane aeg ema vaatama tulla, pärast seda kui oled terve päeva ära olnud. Kuidas ta elab?”

      „Miks sa teki alla

4

Aare (it).