Platvorm. Michel Houellebecq

talle igati loomulik. „Sul on vaja järele mõelda, Michel,” leidis ta, „iseendasse vaadata.” Üritasin tema soovitatud tegevust silme ette manada ja otsustasin, et küllap on tal õigus. „Cécilia kirjutab projekti ise lõpuni,” jätkas ta, „ma räägin temaga.” Mida ta õieti silmas pidas ja kes see Cécilia veel oli? Ringi vaadates silmasin ühte plakatikavandit ja mulle tuli meelde. Cécilia oli paks punapäine tüdruk, kes sõi vahetpidamata Cadbury šokolaade ja oli meie osakonda tulnud paar kuud tagasi, tähtajalise töölepinguga või lausa praktikale, ühesõnaga, üsna tähtsusetu isik. Ja tõepoolest olin enne isa surma tegelnud näituse „Käed üles, poisid!” eelarveprojekti koostamisega. Näitus pidi Bourg-la-Reine’is avatama jaanuarikuus. Tegemist oli fotodega politseinike jõhkrast tegutsemisest Yvelines’is; kuid need ei olnud dokumentaalfotod, pigem oli tegemist ruumilise lavastusega, mille juures tehti väike silmapilgutus mitmesugustele krimisarjadele, mille tegevuse keskmes oli Los Angeles Police Department. Kunstnik oli ootuspärasele ühiskonda hukkamõistvale lähenemisele eelistanud fun-tüüpi käsitlusviisi. Ühesõnaga, projekt oli huvitav ning mitte kuigi kallis ega keeruline, isegi Cécilia taoline juhm oli suuteline eelarveprojekti valmis kirjutama.

      Tavaliselt käisin pärast tööpäeva lõppu mõnda peep-show’d vaatamas. See läks mulle maksma viiskümmend franki, mõnikord ka seitsekümmend, kui ejakulatsioon ennast oodata lasi. Liikuvate vittude vaatamine aitas mul pea tühjaks saada. Kaasaegse videokunsti vastuolulised suundumused, tasakaal kultuuripärandi säilitamise ja elava loomingu toetamise vahel… kõik see kadus liikuvate vittude võluväe taustal kiiresti. Tühjendasin mõnuga oma munandid. Samal ajal õgis Cécilia ministeeriumi lähedal asuvas maiustusteäris šokolaadikooke; meie motivatsioon oli enamvähem sama.

      Vahel harva võtsin viiesaja frangi eest privaatseansi; see oli siis, kui mu riist ei olnud kõige paremas vormis, kui see tundus mulle just nagu väike juustu järele haisev nõudlik ja kasutu lisaripats; siis oli mul vaja, et mõni tüdruk selle käte vahele võtaks ja koguni teeskleks, et riista jäikus ja seemnerohkus teda vaimustab. Igatahes olin enne poolt kaheksat juba kodus. Alustasin „Küsimustega tšempionile”, mille olin videomakiga salvestama pannud; seejärel vaatasin uudiseid. Hullu lehma tõbi mind eriti ei huvitanud, toitusin peamiselt Mousline’i juustuga kartulipüreest. Siis läks õhtu edasi. Ma ei olnud õnnetu, mul oli kakskümmend kaheksa kanalit. Öösel kella kahe paiku lõpetasin Türgi muusikaliste komöödiatega.

      Nii möödus suhteliselt rahulikult mõni päev, siis aga helistas jälle kapten Chaumont. Asjad olid tublisti edasi liikunud, nad olid oletatava mõrvari kätte saanud, tegelikult oli see isegi rohkemat kui oletus, mees oli teo üles tunnistanud. Kahe päeva pärast korraldatakse kuriteo rekonstrueerimine, kas ma soovin selle juures viibida? Jaa, muidugi, ütlesin ma, loomulikult.

      MarieJeanne tunnustas mind julge otsuse eest. Ta rääkis leinatööst, põlvnemise mõistatusest; ta kasutas piiratud kataloogist pärinevaid seltskondlikult aktsepteeritavaid sõnu, aga see polnud kuigi oluline: ma tundsin, et ta suhtub minusse soojusega, see oli üllatav ja see oli hea. Naistes on ikkagi soojust, mõtlesin Cherbourg’i rongi sisenedes; neil on isegi töö juures kalduvus luua sooje suhteid, nad ei suuda õieti liikuda maailmas, kust igasugused soojad suhted täielikult puuduvad, sellises õhkkonnas ei suuda nad täielikult omas elemendis olla. Nad kannatavad selle nõrkuse all, ajakirja Marie-Claire psühholoogiarubriik tuletab seda lakkamatult meelde: parem oleks, kui nad tõmbaksid töö ja emotsioonide vahele selge piiri; kuid nad ei suuda seda ning MarieClaire’i lugejakirjade rubriik annab sellest tunnistust samaväärse järjekindlusega. Roueni kandis mõtlesin uuesti uurimise peale. Kapten Chaumont’i suur avastus oli see, et Aïcha oli mu isaga „intiimsuhetes” olnud. Kui tihti? Ja kui kaugele need jõudsid? Sellest ei teadnud ta midagi ja edasise uurimise seisukohast polnud seda tarviski teada. Üks Aïcha vendadest oli kiiresti üles tunnistanud, et oli läinud vanamehe käest „selgitust nõudma”, et jutuajamine oli käest ära läinud ning et ta oli mehe katlaruumi betoonpõrandale surnuna maha jätnud.

      Rekonstrueerimist juhatas eeluurimiskohtunik, lühike, kuiva ja range olemisega, flanellpükste ja tumeda polosärgiga mees, kelle suunurgad olid ärritunult allapoole veetud; kuid kapten Chaumont võttis tseremooniajuhi rolli õige pea üle. Elavalt ja rõõmsameelselt võttis ta osalised vastu, ütles igaühele midagi tervituseks, juhatas kõik kohtadele: ta tundus väga õnnelik. See oli tema esimene mõrv ja ta oli selle lahendanud vähem kui nädalaga; ta oli selle vastiku ja labase loo ainuke tõeline kangelane. Aïcha, kes kössitas toolil, silmanähtavalt rusutud, nägu musta rätiga ümbritsetud, tõstis minu saabudes vaevalt pilgu; ta vaatas rõhutatult mööda sellest kohast, kus teadis olevat oma venna. Too seisis kahe sandarmi vahel ja vaatas jonnakal ilmel maha. Ta nägi välja nagu keskmine juhmakas; ma ei tundnud tema vastu vähimatki sümpaatiat. Kui ta pea tõstis, kohtusid meie pilgud, ta tundis mu kindlasti ära. Ta teadis, kes ma olen, küllap oli teda ette hoiatatud: tema brutaalse arusaamise järgi oli mul õigus kättemaksule, ma vastutasin oma isa vere eest. Meie vahel tekkiv suhe jõudis mu teadvusse, vaatasin talle pilku pööramata otsa; lasin vihkamisel aegamööda enda üle võimust võtta, hingamine läks kergemaks, see oli meeldiv ja tugev tunne. Kui mul oleks relv olnud, oleksin ta kõhklemata maha lasknud. Selle tühise rämpsu tapmine tundus mulle mitte üksnes tähtsusetu, vaid ka kasulik, positiivne tegu. Üks sandarm joonistas midagi kriidiga põrandale ja rekonstrueerimine algas. Süüdistatava sõnutsi oli kõik väga lihtne: jutuajamise käigus oli ta ägestunud ja isa tugevasti tõuganud; too olevat tahapoole kukkunud ja pea vastu põrandat katki löönud; tema aga sattus paanikasse ja põgenes kohe.

      Loomulikult ta valetas ja kapten Chaumont nägi vale suurema vaevata läbi. Ohvri kolju viitas ilmselgelt põhjalikumale vägivallatsemisele; sellel oli mitmeid oletatavasti jalahoopide tagajärjel tekkinud verevalumeid. Lisaks oli isa nägu vastu põrandat hõõrutud, nii et üks silm oli peaaegu silmakoopast välja tunginud. „Maimäleta…” ütles süüdistatav, „mul oli hing nii täis.” Tema musklis käsivarsi, piklikku ja tigedat nägu vaadates polnud sugugi raske teda uskuda: ta oli tegutsenud ettekavatsematult, küllap oli kolju purunemine vastu põrandat ja vere nägemine teda erutanud. Tema kaitsestrateegia oli selge ja usutav, tõenäoliselt pääseb ta kohtus kergesti: mõned aastad tingimisi, mitte rohkem. Kapten Chaumont, kes tundus pärastlõunaga rahul olevat, valmistus lõpetama. Ma tõusin ja läksin klaasukse juurde. Väljas pimenes: mõned lambad hakkasid tööpäeva lõpetama. Nemadki olid lollid, võib-olla veel lollimad kui Aïcha vend; kuid nende geenidesse polnud programmeeritud ainsatki tugevat reaktsiooni. Oma elu viimasel õhtul määgivad nad hirmunult, nende pulss kiireneb, jalad hakkavad lootusetult tõmblema; siis aga tuleb kuul, elu jätab nad maha, nende kehast saab liha. Jätsime kättpidi hüvasti, kapten Chaumont tänas, et olin kohale tulnud.

      Aïchad nägin järgmisel päeval uuesti; kinnisvaramaakleri soovitusel olin otsustanud lasta maja enne esimeste huviliste saabumist põhjalikult ära koristada. Andsin võtmed Aïcha kätte ja ta saatis mu Cherbourg’i rongijaama. Talv hakkas maastikku oma võimusse võtma, hekkide kohale kogunesid udulaamad. Ega meil kerge ei olnud. Ta oli kokku puutunud minu isa suguorganitega ja see tekitas meie vahele kuidagi kohatu intiimsuse. Kõik see kokku oli üllatav: ta tundus olevat korralik tüdruk ja mu isa polnud mingi eriline naistemees. Ilmselt oli temas siiski olnud mõningaid jooni, veetlevaid omadusi, mida mina ei osanud näha; õigupoolest oli mul koguni raske tema näojooni meenutada. Inimesed elavad üksteise kõrval nagu veised; hea, kui neil õnnestub vahetevahel napsipudelitki jagada.

      Aïcha Volkswagen peatus jaamaesisel väljakul; taipasin, et enne lahkuminekut oleks hea midagi öelda. „Nojah…” ütlesin. Mõne sekundi pärast pöördus ta tuhmil häälel minu poole: „Ma lähen siit ära. Üks sõber lubas mulle Pariisis mõnes kohvikus koha otsida; ma õpin seal edasi. Perekond peab mind nagunii lipakaks.” Pomisesin midagi arusaamise märgiks. „Pariisis on rohkem inimesi…” poetasin lõpuks vaevaliselt; mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga midagi enamat ma Pariisi kohta öelda ei osanud. Repliigi äärmine sisutühjus ei paistnud teda häirivat. „Perekonnalt ei ole mul midagi oodata,” jätkas ta uuesti vihastades. „Nad pole mitte ainult vaesed, vaid peale selle ka lollid. Kaks aastat tagasi käis mu isa Mekas palverännakul; pärast seda ei ole temast enam mingit asja. Vennad on veel hullemad: õhutavad aga üksteist oma lollustes takka, lakuvad aniisiviina ja samal