Platvorm. Michel Houellebecq

mini ta selle külge klammerdub; see kujuneb alaliseks protestiks koos lakkamatu kättemaksuga. 1

Honoré de Balzac

      esimene osa tropic thai

      1

      Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.

      Vanamehe kirstu ääres seistes tuli mulle pähe ebameeldivaid mõtteid. Vana tõbras oskas elu nautida küll; läks elust läbi nagu nüri nuga läbi või. „Lapsi said ja puha, sa sitapea…” mõtlesin ma reipalt, „toppisid oma suure türa mu emale vittu.” Noh, eks ma olin muidugi kergelt pinges; ega siis iga päev oma perest keegi ära ei sure. Laipa ma näha ei tahtnud. Ma olen nelikümmend aastat vana, ma olen juba laipu näinud küll; nüüd ma parema meelega väldin neid. Sellepärast ma ei ole kunagi tahtnud endale kodulooma osta.

      Abielus ma ka ei ole. Mitu võimalust on tegelikult olnud; aga ma olen sellest iga kord loobunud. Ehkki naised mulle tegelikult päris meeldivad. Vallalise-elu on asi, mida ma oma elu puhul natuke kahetsen ka. Eriti häiriv on see puhkusereiside ajal. Teatavast vanusest peale suhtuvad inimesed puhkusereisidel üksikutesse meestesse umbusklikult; nad eeldavad, et sellised mehed on väga egoistlikud ja ilmselt ka pisut pahelised; ma arvan, et ega nad väga palju ei eksigi.

      Pärast matust läksin majja, kus isa oli viimastel aastatel elanud. Surnukeha oli leitud nädal aega tagasi. Mööbli ümber ja toanurkadesse oli juba pisut tolmu kogunenud; ühes aknaavas märkasin ämblikuvõrku. Nii et aeg siis, entroopia ja kõik muu selline asjandus oli hakanud seda kohta oma valdusse võtma. Külmkapp oli tühi. Köögikappides leidus peamiselt kaalujälgijate einekotikesi, maitsestatud valgusegusid, energiabatoone. Kõndisin magneesiumiküpsist krõbistades esimese korruse tubades ringi. Katlaruumis sõtkusin natuke aega velotrenažööril. Isa oli juba üle seitsmekümne, aga füüsilise vormi poolest minust tublisti üle. Ta võimles tund aega päevas intensiivselt ja käis kaks korda nädalas ujumas. Nädalavahetustel mängis ta teiste omavanustega tennist ja käis rattaga sõitmas; mõnda neist nägin matusemajas. „Ta oli meile kõigile treeneri eest…!” hüüatas üks günekoloog. „Ta oli meist kümme aastat vanem, aga kahekilomeetrisel tõusul tegi meile ikka minutiga ära.” Isa-isa, mõtlesin, olid sina alles edev. Märkasin nägemisvälja vasakus servas tõstepinki ja hantleid. Kohe kerkis silme ette meeleheitliku energiaga rinnalihaseid pumpav lühikestes spordipükstes kretiin – kortsulise, aga muidu väga minu moodi näoga. Isa, mõtlesin, isa, sa ehitasid oma maja liiva peale. Väntasin ikka edasi, kuid hakkasin juba hingeldama, reielihased olid pisut valusad; ja ometi oli raskusaste kõigest ühe peal. Tseremoonia peale tagasi mõeldes olin kindel, et olin jätnud suurepärase mulje. Habe on mul alati korralikult aetud, õlad kitsad; kuna hakkasin alates kolmekümnendast eluaastast kiilaks minema, otsustasin juuksed hästi lühikeseks lõigata. Ma kannan enamasti halli ülikonda ja tagasihoidlikku lipsu ning eriti rõõmus ma välja ei näe. Oma lühikeseks pöetud juuste ja peene raamiga prillidega, kulm kortsus ja pea kergelt ettepoole kaldu, et kuulata kristlike matuselaulude popurriid, tundsin ma ennast tolles olukorras väga mugavalt – märksa mugavamalt kui näiteks pulmas. Matused sobisid mulle suurepäraselt. Lõpetasin väntamise, köhisin kergelt. Ümberkaudsete aasade üle langes pimedus. Katla ümber ehitatud betoonseina juures eristas silm pruunikat laiku, mida polnud korralikult välja saadud. Sealt oligi isa leitud, pea lõhki, jalas lühikesed püksid ja seljas pusa kirjaga „I love New York”. Kohtuarsti ekspertiisi kohaselt oli ta kolm päeva surnud olnud. Äärmisel juhul oleks võinud seda õnnetuseks pidada, ta võis ju mingi õlilaigu või kes teab mille peal libiseda. Samas oli põrand absoluutselt kuiv; ja kolju oli mitmest kohast katki, osa ajust oli koguni põrandale valgunud; tõenäoliselt oli siiski tegemist mõrvaga. Kapten Chaumont Cherbourg’i sandarmeeriast pidi õhtul läbi astuma.

      Läksin elutuppa tagasi ja panin televiisori, 82-sentimeetrise diagonaaliga 16/9, surround heli ja integreeritud DVD-mängijaga Sony käima. TF1 pealt tuli „Sõjaprintsess Xena”, see on üks mu lemmiksarju; kaks liibuvate rõngassärkide ja nahast miniseelikutega lihaselist naist pidasid parajasti mõõgavõitlust. „Sinu valitsusaeg on kestnud juba liigagi kaua, Tagrachâ!” hüüatas blondiin. „Mina olen lääne tasandike sõdalane Xena!” Keegi koputas; keerasin hääle vaiksemaks.

      Õues oli pimedaks läinud. Tuul kõigutas õrnalt vihmast tilkuvaid oksi. Esikus seisis umbes kahekümne viie aastane põhja-aafriklase välimusega neiu. „Mina olen Aïcha,” ütles ta, „ma käisin härra Renault’ juures kaks korda nädalas koristamas. Ma tulin oma asjade järele.”

      „Ahah…” ütlesin, „nojah…” Tegin liigutuse, millega üritasin külalislahkust üles näidata, suvalise liigutuse. Ta astus sisse, vaatas vilksamisi teleriekraani: kaks amatsooni pidasid nüüd vulkaani kõrval käsitsivõitlust; oletan, et mõnele lesbilisele võib sellises vaatemängus midagi erutavatki olla. „Ma ei taha teid segada,” ütles Aïcha, „mul läheb ainult viis minutit.”

      „Ega te ei segagi,” ütlesin, „mind ei sega tegelikult mitte miski.” Ta raputas just nagu mõistmise märgiks pead, hetkeks jäi tema pilk minu näole pidama; küllap hindas ta minu füüsilist sarnasust isaga, võib-olla üritas selle põhjal tuletada ka moraalse sarnasuse astet. Pärast mõnesekundilist uurimist pööras ta ümber ja läks trepist üles magamistubade poole. „Tehke rahulikult,” ütlesin summutatud häälel, „tehke täiesti rahulikult…” Ta ei vastanud ega jäänud trepil seisma; ilmselt ei olnud ta mind kuulnudki. Istusin temaga kohtumisest kurnatuna diivanile tagasi. Oleksin pidanud ütlema, et ta võib jaki seljast ära võtta; seda vist tavaliselt inimestele öeldakse – et nad võivad jaki seljast ära võtta. Siis märkasin, et toas on kohutavalt külm – niiske, kontidesse tungiv külmus, keldrikülmus. Ma ei osanud katelt käima panna ja ei tahtnud proovida ka, isa oli surnud ja ma oleksin pidanud kohe ära minema. Panin teleka FR3 peale, kus oli just käimas „Küsimused tšempionile” viimane voor. Samal hetkel, kui Val-Fourrést pärit Nadège teatas saatejuht Julien Lepersile, et paneb senise võidusumma kolmandat korda järjest mängu, ilmus Aïcha uuesti trepile, kerge reisikott õlal. Panin televiisori kinni ja läksin kiirel sammul tema poole. „Ma olen Julien Lepersi alati väga imetlenud,” ütlesin ma talle. „Isegi kui ta ei tunne eriti seda linna või küla, kust võistleja pärit on, leiab ta alati mõne hea sõna departemangu või piirkonna kohta; ta tunneb umbkaudugi sealset kliimat ja looduslikke vaatamisväärsusi. Ja eriti hästi tunneb ta elu: võistlejad on tema jaoks inimesed, ta teab nende raskusi, teab nende rõõme. Miski sellest, mis moodustab võistlejate inimliku reaalsuse, ei ole tema silmis täiesti võõras ega vaenulik. Ükskõik, milline võistleja ka ei ole, ta oskab panna inimese rääkima oma ametist, perekonnast, sellest, mis talle meeldib – noh, ühesõnaga kõigest, millest tema arvates elu võib koosneda. Tihtipeale mängivad võistlejad puhkpilliorkestris või laulavad kooris; nad aitavad korraldada mingeid kohalikke pidustusi või töötavad pühendunult humanitaarabi vallas. Tihti on nende lapsed saalis. Enamasti jääb saatest tunne, et inimesed on õnnelikud, ja siis tunned ennast ise ka õnnelikumana ja paremana. Kas teile ei tundu?”

      Ta vaatas mind naeratamata; tema juuksed olid krunnis, meiki oli ta vähe pannud ja riided olid ka üsna tagasihoidlikud; tõsine tüdruk. Ta kõhkles mõne sekundi, enne kui ütles oma madalal häälel, mida häbelikkus pisut karedamaks muutis: „Teie isa oli tore mees.” Ma ei osanud midagi vastata; see tundus mulle imelik, aga samas siiski võimalik. Vanamehel oli kindlasti igasuguseid lugusid rääkida: ta oli käinud Kolumbias, Keenias ja kes teab kus veel; tal oli õnnestunud binokliga ninasarvikuid vaadelda. Iga kord, kui me kohtusime, ironiseeris ta mõnuga minu ametnikustaatuse ja sellest tuleneva turvatunde üle. „Said sooja koha peale…” korrutas ta varjamatu põlgusega; peresuhted on alati keerulised. „Ma õpin meditsiiniõeks,” jätkas Aïcha, „aga kuna ma vanemate juurest ära kolisin, siis pean nüüd koristamas käima.” Otsisin pingsalt sobivat vastust: kas ma oleksin pidanud uurima, kuidas Cherbourg’is üürihinnad on? Viimaks otsustasin öelda: „Jajah…” Püüdsin sellesse panna teatavat elutarkust. Sellest näis talle piisavat, ta suundus ukse poole. Panin nina vastu akent, et näha, kuidas tema Volkswagen Polo mudasel teel ümber pöörab. FR3 pealt tuli maaelust pajatav telefilm, mille tegevus tundus toimuvat XIX sajandil ja milles Tchéky Karyo mängis põllutöölist. Kahe klaveritunni vahel leidis maaomaniku (keda kehastas Jean-Pierre Marielle) tütar võimaluse võluva maapoisiga pisut vallatleda. Hellusi vahetati tallis; vajusin unne sel hetkel, kui Tchéky Karyo energiliselt neiu siidiseid aluspükse jalast rebis.

1

„Kurtisaanide hiilgus ja viletsus”, Eesti Raamat, 1990. Tõlkinud Imma nuel Pau.