Sitapead. Teooria. Aaron James

võtab moraaliseaduse suhtes leebe hoiaku,võib see tähendada, et ta on endast heal arvamusel ja upsakas, sest ta hindab end vale käsituse alusel.

Immanuel Kant,„Loengud moraalifilosoofiast”

      Mõeldes oma staatusele inimkonnas ning oma positsioonigarahule jäädes tekib Émile’il kiusatus … pidada seda rahuloluisiklikuks teeneks … Seda eksimust tuleb aga kõige rohkemkarta, sest seda seisukohta on kõige raskem kõigutada.

Jean-Jacques Rousseau,„Émile”

      Kas sa tead, kes ma olen?

Tüüpiline sitapea küsimus

Mu vanematele

      1

      TEOORIA

      2010. aasta suvel tegi USA armeekindral ja Afganistani vägede ülemjuhataja Stanley McChrystal USA tsiviiljuhtkonda maha, mistõttu president Barack Obama oli sunnitud ta ametikohustustest vabastama. Kindrali selline lugupidamatu sõnavõtt oli jahmatav, kuid veelgi kõnekam on McChrystali käitumine argisemates olukordades. Väidetavalt teatas kord staabiülem McChrystalile, et tal tuleb osaleda nato liitlaste ühisel õhtusöögil Pariisis – kui mitte selleks, et koguda sõjategevusele toetajaid, siis vähemalt sellepärast, et, nagu staabiülem ütles: „Sellistel õhtusöökidel osalemine on üks teie positsiooniga kaasnevaid kohustusi, söör.” McChrystal näitas keskmist sõrme ja küsis: „Kas ka see kaasneb minu positsiooniga?”1

      Jultumuse skaalal kahvatub kindral McChrystal võrdluses teise kindrali, Douglas MacArthuriga. Korea sõja ajal kehtestas MacArthur oma reeglid nii igapäevasemates kui ka tähtsamates asjakorraldustes. Aatomipommirünnakut nõudes vaidles ta üleolevalt ja avalikult president Trumaniga. Viimaks Wake’i saarel aset leidnud vastasseisus läks MacArthur koguni nii kaugele, et saabus kohtumisele esimesena ja sundis läheneva presidendi lennuki ootetsooni maandumisjärjekorda ootama. Maandudes jäi seega mulje, nagu oleks MacArthuri ülem hoopis kindrali alluv.

      Selgitades hiljem, miks ta MacArthuri ametikohustustest vabastas, ütles Truman: „Ma vallandasin ta sellepärast, et ta ei tunnistanud presidendi autoriteeti. Ma ei vallandanud teda sellepärast, et ta on põrunud värdjas (kuigi ta oli ka seda), sest see pole kindralitele keelatud.”2 Võib öelda, et Truman piirdus tagasihoidliku kriitikaga. Ta oleks võinud vabalt MacArthurit sitapeaks kutsuda.

      See poleks midagi uut olnud: ajaloost ja seltskonnaelust leiame külluses erinevaid sitapäid. Lisaks isepäistele kindralitele võime mõelda sellistele tänapäeva tegelastele nagu Itaalia endine president Silvio Berlusconi, Venezuela president Hugo Chávez või Iraani president Mahmoud Ahmadinejad. Võime viidata ka ennasttäis kinnisvaraarendajale ja meelelahutajale Donald Trumpile, karmile popmuusikakriitikule Simon Cowellile või nartsissistlikule näitlejale Mel Gibsonile.3 Võime iga päev näha sitapäid telesaadetes, kus saatejuhid katkestavad pidevalt saatekülaliste juttu, aga kuulda neid ka raadiosaadetes, kus eetriaega täidavad kommentaatorid, kellele meeldib tõde moonutada ja kõiki teisi mõnitada. Kuigi see vähendab ilmselgelt demokraatlikule ühiskonnale hädavajaliku avaliku debati väärtust, saavad need räuskavad kommentaatorid rikkaks ja kuulsaks, veetes sealjuures lõbusalt aega.

      Kõik need näited tekitavad laiema filosoofilise küsimuse: mis tunne on olla sitapea? Hoolimata sellest, et oleme sageli sunnitud lävima inimestega, kelle olemust parema sõnaga kirjeldada ei saa, pole vastus kuigi lihtne. Sitapäid ei näe mitte ainult ajaloos ja kõrgetel ametipostidel, vaid mujalgi – tööl, klubis, spordisaalis, koolis, koguduses või sõprusringis, ning tõelise ebaõnne korral ka kodus või perekonnas. Ükskõik kui väga me neid vältida üritame, tuleb meil siiski toime tulla nende kokkupõrgetega, mis on meist enamiku jaoks väga tülikad ja väsitavad. Sitapea pole lihtsalt üks ebameeldiv inimene, vaid äärmiselt ärritav isik – piisavalt ärritav, et tekitada meis jõuetusetunnet, hirmu või raevu. Asja teeb hullemaks see, et me ei pruugi aru saada, miks see inimene just nii häiriv on. Me oleme kindlad vaid selles, et „sitapea” on selle teatud isiku kirjeldamiseks sobiv sõimunimi.

      Sitapeadega toimetuleku näpunäited tuleksid enamikule meist kasuks, kuid me ei jõua lahenduse otsingul kuigi kaugele, enne kui oleme saanud vastuse elementaarsele küsimusele: mis tunne on olla sitapea?4 Kui sellest ka erilist praktilist tulu ei tõuse, oleks hea vastus – hea sitapeateooria – vähemalt intellektuaalselt huvitav.

      See annaks meile lõpuks ometi võimaluse üldistavalt mõelda või sõnastada põhjus, miks mõned inimesed meid nii väga ärritavad. Ja see võib parimal juhul omakorda heita valgust moraali ja ühiselu hämaramatele tahkudele. Meil tekiks võimalus näha, milliseid inimkonna sotsiaalse olemuse külgi sitapead paljastavad ning miks leidub selliseid inimesi kõikjal ja kõigis ühiskondades. Ideaaljuhul peaks hea teooria olema praktiliselt rakendatav. Kui me mõistame seda sitapead, keda meil pole võimalik vältida, on meil ehk lihtsam nuputada parim konstruktiivne viis temaga toime tulemiseks. Võibolla hakkame siis paremini tajuma, millal on õige sitapeale vastu hakata ja millal on mõistlikum teda ignoreerida – me mõistame siis paremini, mille pärast tasub ja mille nimel ei tasu võidelda.

      Meie teooria kohaselt, millest kohe lähemalt juttu tuleb, ilmneb sitapeadel tugev moraalne iseärasus, mida filosoofid alates Jean-Jacques Rousseau ajast kuni tänapäevani mõista on üritanud.5 Sitapea keeldub meie põhjendatud kaebuseid kuulda võtmast ja vastandub sellega ideele, et meid kõiki tuleb tunnustada kui moraalselt võrdseid. See selgitab ka, miks sitapea on nii tülikas – ta osutab sellele, kui suurt tähtsust me omistame tunnustusele mitmetes meilegi ootamatutes eluvaldkondades. Hilisemates peatükkides jõuame järeldusele, et selle omaduse sügavuti mõistmine aitab sitapäid ohjes hoida. Lahenduse võti seisneb selle mõistmises, miks meid on nii lihtne meelitada võitlema sitapea reeglite järgi: me võitleme temapoolse moraalse tunnustuse nimel. Me uurime ka laiemaid, elementaarsemaid inimeste ühiselu küsimusi. Miks on sitapead valdavalt mehed? Kas sitapeade käitumist saab tegelikult neile süüks panna? Miks tekib mõnedes ühiskondades rohkem sitapäid kui teistes? Kas teatud kapitalismivormid kalduvad rohkem sitapäid tootma ja sellega ühiskondlikku mandumist põhjustama? Ja viimaks: kas me suudame lõppude lõpuks rahu sõlmida mitte ainult teatud sitapeade, vaid ka inimlike sotsiaalsete tingimustega, milles sitapead vohavad?

      Mida tähendab olla sitapea?

      Meie teooria on lihtne: isik kvalifitseerub sitapeaks siis (ja ainult siis), kui ta omastab süstemaatiliselt teatud privileege inimestevahelistes suhetes vankumatu privilegeeritusetunde pärast, mis annab talle immuunsuse kaasinimeste kaebuste suhtes. (Kuna sitapead on üldjuhul mehed, räägime peamiselt neist, kuid samas tunnistame, et ka naised võivad sitapead olla. Mõelgem näiteks Ann Coulterile. Sooküsimuse võtame põhjalikumalt vaatluse alla neljandas peatükis.) Meie teooria jaguneb seega kolmeks põhiosaks. Ühiselu- või koostöösuhetes6 sitapea:

      1/ võtab endale teatud eesõigused j teeb seda süstemaatiliselt;

      2/ teeb seda vankumatu privilegeeritusetundest tulenevalt;

      3/ on privilegeeritusetunde tõttu teiste inimeste kaebuste suhtes immuunne.

      Nii on näiteks sitapea isik, kes on harjunud järjekordades vahele trügima. Või inimene, kes katkestab sageli teiste jutu. Või inimene, kes liikluses sõiduradade vahel saalib. Või inimene, kes ühtelugu teise isiku puudustele osutab. Või inimene, kes on äärmiselt tundlik näilise solvangu suhtes, kuid ei märka enda jämedat käitumist teistega. Osavõtmatu inimene – harilik „mölakas” – võib endale sellistes ühiselu suhetes „erilisi eesõiguseid” lubada. Sitapead eristab sellest viis, kuidas ta käitub; põhjused, mis ajendavad teda tegutsema solvaval ja ülbel moel. Sitapea juhindub oma käitumises vankumatust veendumusest, et tema on eriline ja et üldlevinud käitumisreeglid talle ei kehti. Ta ei pruugi sihilikult isikutevahelisi suhteid ära kasutada, ta lihtsalt keeldub jonnakalt märkamast tavapäraseid talle pandud ootuseid. Kuna sitapea peab end teistest paremaks, pole tema jaoks mingi probleem eirata üldtunnustatud sotsiaalseid tavasid, see on tema jaoks peaaegu nagu elustiil. Enamgi veel – ta elab sellist elu kohati enam-vähem varjamatult. Ta jääb täiesti häirimatuks ka siis, kui inimesed teda nördinult põrnitsevad või tema

1

Michael Hastings, „Peru kindral” (ingl The Runaway General), Rolling Stone, 8.–22. juuli 2010, www.rollingstone.com/politics/news/17390/119236.

2

Merle Miller, „Siiras jutt: Harry S. Trumani suuline biograafia” (ingl Plain Speaking: An Oral Biography of Harry S. Truman), (New York, Berkley, 1974).

3

David Brooks nimetab Gibsonit põhimõtteliselt sitapeaks artiklis „Mel Gibsoni tõde” (ingl The Gospel of Mel Gibson), New York Times, 15. juuli 2010, www.nytimes. com/2010/07/16/opinion/16brooks.html.

4

Robert I. Sutton, 1. trükk „Sitapeast vabanemise seadus: tsiviliseeritud töökeskkonna loomine ja ellu jäämine sellisel töökohal, mis seda pole” (ingl The No Asshole Rule: Building a Civilized Workplace and Surviving One That Isn’t), (New York, Warner Business Books, 2007), soovitab juhtidel rakendada töötajaskonna seas sitapeade suhtes täisleppimatust, pakkudes samas kasulikke nõuandeid, kuidas nendega hakkama saada, kui neid lihtsalt vallandada pole võimalik. Meie põhieesmärgiks on filosoofiline seletus, mis võib toetada ja täiendada seniseid häid soovitusi.

5

Meie kangelane Rousseau oli kahjuks samuti paras sitapea, võib-olla koguni midagi hullemat. Ühel hetkel ta mõistis, et see pole päris õige, kui ta sigitab ühtelugu Thérèse Lavasseuriga lapsi ning saadab nad seejärel viivitamatult vaeslastekoju. Vt Jean-Jacques Rousseau „Pihtimused” (pr Les confessions de Jean-Jacques Rousseau).

6

„Ühiselusuhete” all peame silmas koostöösuhteid, millel on vähemal või rohkemal moel määratletud sotsiaalne struktuur ja mille vastandiks oleks näiteks olukord, kus indiviidid lävivad anarhilistes tingimustes, nagu Thomas Hobbesi kuulsas loodusseisundis. Kui isik on sitapea loodusseisundi tõttu, peab Hobbes seda täiesti õigustatud enesekaitseks. Sotsiaalsetes tingimustes sarnanevad sitapead aga, vastupidi, Hobbesi tuntud Tobuga, kes ühineb ühiskondliku lepinguga, kuid seejärel väänab või murrab reegleid.