Minu Hispaania. Anna-Maria Penu

e>

      SAATEKS

      Enamiku jaoks, kes välismaal õppimas või tööl käinud, on üleliigne küsida, miks nad seda tegid. See oleks umbes sama nagu küsida, miks sa loed raamatuid või miks sa armastad teatrit. Selline on ka välismaal hingamise tunne – ühe sõnaga on seda võimatu kirjeldada. Veel vähem avada selle täiesti uue maailmatunnetusega inimese olemust, kelle välismaal elanu varem või hiljem enda seest avastab.

      Võõrsile mineku suurim pluss on maailma ja seeläbi iseenda tundmaõppimine. Väärtus, mida mitte keegi sinult mitte kunagi võtta ei saa, olgu sa siis Eesti president, Pariisis näituseid avav maalikunstnik või tolmuse ninaga aareteotsija mõne kontinendi metsikutel käänulistel radadel.

      Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

      Nüüd elan elu, millest ma pole kunagi unistanud – sel lihtsal põhjusel, et ei osanud sellist elu ette kujutadagi. Mõelda vaid, ma kirjutan! Eelmisel kevadel valmis ka mu esimene dokumentaalfilm „Varjus” ja sügisel esimene tõlketöö, millega kaasnes mu elu kõrgeim nädalapalk. Lisaks õpin ülikoolis sooperspektiiviga sotsiaalpoliitika kursusel ning sügisel astun teise kõrgkooli politoloogiat õppima. Miks mulle keegi küll kümne aasta eest ei öelnud, et sellised teed on ka olemas ja neil astumine teeb mind õnnelikuks?

      Võõrsile minek rebib su turvalisest keskkonnast välja ning annab uue perspektiivi kõige suhtes, mis enne oli justkui nii selge. Ja korraga näed, et asjad, mis kodus tundusid nii koledad ja räpased, on eemalt vaadates hoopis värvilised ja rõõmsad.

      Too valem töötab ka vastupidi.

Anna-Maria Penu, Valencia, 2008

      ELU VÕIMALIKKUSEST VÄLJASPOOL KONTORIT

      Neli aastat oma elust olen teinud üheksast kuueni kontoritööd. Nüüdseks on seitse aastat möödunud viimasest korrast, kui firma köögis kohvi keetsin, selle tassi valasin ning tassi arvuti kõrvale sättisin, et hakata pabereid lappama. Ja pärast seda pole ma puudust tundnud millestki, mis kontoritöötajate maailma kuulub.

      Kuulud mõnda firmasse ja saad öelda: „Töötan Baltikumi kõige suuremas reisibüroos!” Kõik noogutavad tunnustavalt, sest nad arvavad, et teavad, mida see tähendab. Või viskad hooletult turismiala inimeste seas: „Mulle anti just eile vanemreisikonsultandi tiitel, sest trükin lennupileteid kiiremini kui keegi teine!” Glamuurse nimega firma või ametitiitli taga pole aga muud kui töö, mida sa teed kellelegi kolmandale kuskil üleval. Tähelepanu saavad ametioskused, aga mitte hing. Nii arenedki tööalaselt ja su ainuke väljakutse on õppida laitmatult oma tööd tegema. Saada igatsetud masinaks.

      Asendamatuid pole. On mõeldamatu, et minu endine tööandja minu minekut aastaid taga oleks nutnud, sest mitte keegi teine ei müünud lennupileteid nii hästi kui reisikonsultant Penu. Vastupidi, juba minu viimase tööpäeva pärastlõunal tõi reisikonsultant X oma asjad minu lauale ja töö läks edasi. Firmal polnud minu minekust sooja ega külma ja nii ongi normaalne, sest kontorimaailmas pole asendamatuid inimesi.

      Tõsi, vahel mõtlen, et mugavuse pärast oleks kergem olla kontoritööl, saada igakuist palka ja omada haigekassakaarti. Aga sellised mõtted tulevad vaid siis, kui juhtun kergelt haige või väsinud olema. Sest tegelikult ma polnud ju oma igakuise kindla palga ja haigekassakaardiga õnnelik.

      Aeg-ajalt olen muidugi tundnud ka seda, et tahaksin kuhugi töörühma kuuluda. Ringi rännates kaotad selle vana tuttava kambatunde, mis meid kõiki alati igal pool ümbritsenud on. Kuulume rühmadesse, sest nii on kergem. Meie oleme nagu nemad ja nemad on nagu meie. Aga see kõik on nii pealispindne, et ajab iiveldama.

      Olen valehäbist üle saanud. Valehäbist, et kui sa pole nagu enamus, siis oled vähem väärtuslik. Seepärast mind enam ei häiri, kui inimesed küsivad, kas ma töötan või õpin ülikoolis, ning pööritavad silmi, kui kuulevad, et mitte päris – nende jaoks on see midagi loodusõnnetuse sarnast. Mina ise ju tean, et tegelikult töötan ja õpin iga päev, ainult et enda valitud rütmis, enda valitud aineid ja enda kriteeriumide järgi. Enda realiseerimiseks ei ole tingimata vaja magistrikraadi või uhket ametitiitlit. Tähtis on inimene ise.

      Niisiis, kas kontorielust loobudes võib saada õnnelikuks? Kindlasti.

Ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht, 2004.

      EELLUGU EHK KUI JUHTUB, JUHTUB VEEBRUARIS

      Mis elu see on? 22-aastane ja nii nüri on kogu aeg olla, et ennast ajab ka haigutama. Ja mõelda vaid, mis saab veel viie aasta pärast?

      Olen abielus mingi Aadu Kadakaga, kellega pean 30 aastat maksma Vilde tee kahetoalist mikrokorterit, kust hommikul trolli peale minnes on parm parmu küljes kinni, ja on suur ime, kui minust endast sellises keskkonnas joodikut ei saa. Tööl käin ma aga roosas ülesvuntsitud vanalinnas. Kallite restoranide ja butiikide – mille hinnakirjad käivad minu rahakotile selgelt üle jõu – keskel asuvas reisibüroos. Päevast päeva trükin välja rohelisi lennupileteid ülikondades poliitikutele, kes ajavad tähtsaid ilmaasju, lipsustatud ärimeestele, kes teevad olulisi tehinguid, ning väljaveninud kampsunis, pesemata-kasimata, aga sellegipoolest kõvadele kunstimeestele, kes teevad kõrgelt hinnatud Kunsti. Ja nad lendavad Bahama saartele ja Hong Kongi ja New Yorki ning mina aina trükin ja soovin neile naeratades head reisi, sest mul on nii hea meel, et neil nii hästi läheb, et lendajateks on just nemad ja mitte kunagi mina.

      Mina ei taha. Minul pole sellist lennukat elu vaja, sest ma olen ju õnnelik reisikonsultant Vilde teelt!

      Õhtuti voodis und oodates olen rahul, sest tänu minule lokkab Eesti majandus, tänu minu tööle kasvab Eesti rikkus. Ah, mis seal pikalt seletada: mina tõstangi oma kahe väikse valge käega noore Eesti jalgadele!

      Kas see ongi minu tulevik? Kas ma pole siiski midagi erilisemat väärt?

      Elutargale on selge, et inimene, kes tegeleb selliste küsimuste esitamisega, on suure elumuutuse lävel. Minu jaoks see nii selge küll polnud. Arvasin, et kuna kõik on nii masendav, siis lahenduseks on teeseldud rõõmud, näideldud küpsus ja ostetud naudingud, et unustada oma lämmatavalt väike ja ettearvatav tulevik. Kohatisest klaustrofoobiast päästab Bacardi kokakoola lightiga, sest rumm mõjub nii, et suudad naerda kõige nõmedamate meeste kõige nõmedamate naljade üle, ent järgmisel päeval arvad ikka, et hirmus lahe pidu oli. Enesepettus, mis muud.

      Automaatpiloot töötas ideaalselt. Ma olin näidiskodanik. Õppisin ülikoolis, töötasin samal ajal suurimas turismifirmas, reisisin kaks kohustuslikku korda aastas soojale maale, maksin oma maksud, ei kobisenud kunagi süsteemi ebaõigluse üle ega üritanud reegleid rikkuda, ei küsinud kunagi, miks nii ja mitte teisiti.

      Kuni ühel detsembrikuu päeval, minu jaoks täiesti ootamatult, sest ma tõesti arvasin, et olen väga hea reisikonsultant, saatis mu otsene ülemus mulle meili. Seda polnud kunagi juhtunud. Temale olla kaevanud üks klient minu motivatsioonipuuduse üle, mille tõttu läks too üle teise reisibüroosse.

      „Anna-Maria, ei tohi selline motivatsioonita olla! Motivatsioon tuleb üles leida!”

      Nagu kaotatud motivatsioonid istuksid igavledes kontori keldris kõval puupingil ning ootaksid, millal keegi neile järele tuleb.

      Eeskujuliku inimesena proovisin edaspidi klientidega siiski veidi kenam olla. Teisisõnu tähendas see, et naeratasin ning soovisin head reisi ka laevapiletite ostjatele. Muidu ikka said sellise spetsiaalse teeninduse osaliseks äriklassireisijad, sest tänu nende piletitele sai ka minu pangakonto kohe hoobilt umbes tuhande krooni võrra rikkamaks. Ja nii on muide väga kerge naeratada!

      Aga möödus vaid kuu, kui laevapiletite ja odavate reiside ostjad hakkasid mult jälle piki päid ja jalgu saama oma nõmedalt odavate tellimuste eest ning juba teine mu suurklient palus vahetada reisikonsultanti, sest mina ei saanud ilmselgelt oma ülesannetega hakkama.

      See