Wayward Pines. II osa. Blake Crouch

külili voodis ja jõllitas ilmetute silmadega tühjusse.

      “Mis ta teinud on?” küsis Ethan.

      “Mitte midagi, kui aus olla. Selles ongi häda. Peter pole kaks viimast päeva tööle ilmunud.”

      “Äkki on ta haige.”

      “Ta pole haigusest teatanud ning Tedil, minu seiretehnikute ülemal, on selles osas kahtlusi.”

      “Et Peter võib mõelda põgenemisele?”

      “Küllap vist. Või millelegi muule sama kergemeelsele.”

      “Ma tean tema toimikut,” lausus Ethan. “Aga ma ei mäleta, et tal oleks olnud tõsisemaid lõimimisraskusi. Või seda, et ta oleks hiljem tõrksalt käitunud. On ta öelnud midagi kahtlast?”

      “McCall pole neljakümne kaheksa tunni jooksul sõnagi lausunud. Isegi oma lastele mitte.”

      “Mida sa täpselt minult tahad, et ma teeksin?”

      “Hoia tal silm peal. Astu tema juurde sisse ja vaheta paar sõna. Ära alahinda oma veenvust.”

      “Ega sa ometi fête’i plaani?”

      “Ei. Fête’id on mõeldud neile, kes tõepoolest reetlikult käituvad ning otsivad kaasosalisi. Sa ei kanna oma relva?”

      “Minu meelest edastab relv vale sõnumi.”

      Pilcheri naeratus paljastas pisikesed valged hambad. “Mulle meeldiks, kui sa huvituksid sõnumist, mida mina tahan, et väljendaks minu autoriteedi ainus esindaja linnas. Täitsa tõsiselt. Mis oleks aga sinu sõnum, Ethan?”

      “Et ma tahan aidata. Abistada. Kaitsta.”

      “Sa ei ole siin päriselt selleks. Minu sõnad jäid vist segaseks. Sinu kohalolu peab meenutama minu kohalolu.”

      “Arusaadav.”

      “Nii et järgmine kord, kui märkan monitorilt sind tänaval kõndimas, kannad sa kabuuris kõige suurema kaliibriga püstolit?”

      “Muidugi.”

      “Suurepärane.”

      Ethani süda peksles meeletult.

      “See on lihtsalt väike noomitus. Ma ei mõista sinu tööd hukka, Ethan. Paistab, et sa kohaned uue staatusega kenasti. On mul õigus, Ethan?”

      Ethan vaatas üle Pilcheri õla. Sein kirjutuslaua taga oli õigupoolest lage kalju, mille keskele oli raiutud suur aken. Sealt nägi mägesid, kanjonit ja Wayward Pinesi, mis laius kuussada meetrit madalamal.

      “Ma arvan küll, et saan selle tööga hakkama,” kinnitas Ethan.

      “Oled elanike toimikud endale selgeks teinud?”

      “Vaatasin nad kõik korra läbi.”

      “Sinu eelkäijal mr Pope’il olid need peas.”

      “Saab tehtud.”

      “Tore teada. Aga täna hommikul sa neid ei lugenud?”

      “Kas sa jälgisid mind?”

      “Mitte sihilikult. Sinu kabinet ilmus paar korda monitoridele. Ma ei saanud täpselt aru, mida sa lugesid?”

      “”Ja päike tõuseb”.”

      “Ah. Hemingway. Üks minu lemmikutest. Tead, ma usun endiselt, et ka siin sünnib suurt kunsti. Just sel põhjusel tõin kaasa meie pianisti Hecter Gaitheri. Suspensioonis on kuulsaid romaanikirjanikke ja maalijaid. Luuletajaid. Koolis otsime pidevalt värskeid talente. Benil lähevad kunstitunnid oivaliselt.”

      See, kuidas Pilcher tema poja jutuks tõi, oli Ethanile täiesti vastukarva, aga ta lausus vaid: “Pinesi elanikud pole võimelised kunsti looma.”

      “Mis sa sellega öelda tahad, Ethan?”

      Pilcher päris seda kui psühholoog, esitades küsimuse puhtast uudishimust, mitte selleks, et norida.

      “Nad elavad pideva järelevalve all. Nad teavad, et lahkuda pole võimalik. Millist kunsti suudab allasurutud ühiskond luua?”

      Pilcher naeratas. “Ethan, sind kuulates ma kahtlen, kas sa oled tõepoolest minuga sama meelt. Usud sa üldse sellesse, mida me teeme?”

      “Muidugi usun.”

      “Muidugi sa usud. Täna saabus mu lauale ettekanne nomaadilt, kes naasis äsja kahenädalaselt retkelt. Ta avastas vaid kolmekümne kahe kilomeetri kaugusel Wayward Pinesi kesklinnast karja, mis koosneb kahest tuhandest värrast. Seal mägedest idapoolsel tasandikul ajasid nad piisonikarja taga. Iga jumala päev tuletab mulle meelde, kui rünnatavad me siin orus oleme. Kui õrn on meie elu. Aga sina istud siin ja vahid mind, nagu ma oleksin Ida-Saksamaa või punakhmeeride valitseja. Sa pole rahul. See on mõistetav. Kurat, mina tahan ka, et lood oleksid teisiti. Aga ma ei omavolitse niisama. Ma lähtun inimelude hoidmisest. Meie liigi alleshoidmisest.”

      “Põhjuse leiab alati.”

      “Südametunnistus on sul olemas ja see meeldib mulle,” kõneles Pilcher. “Ma polekski säärast võimu usaldanud isikule, kes on süümetu. Kõik mu vahendid, kõik mu alluvad täidavad üht eesmärki. Hoida nelisada kuuskümmend üks oruelanikku elusa ja tervena, kaasa arvatud sinu naine ja poeg.”

      “Aga tõde?” päris Ethan.

      “Mõnikord on turvalisus ja tõde lepitamatud vaenlased. Sinult kui endiselt föderaalametnikult oleksin paremat arusaamist oodanud.”

      Ethan heitis pilgu ekraanidega kaetud seinale. Alla vasakule nurka ilmus tema naine.

      Theresa istus peatänavaäärses kontoris üksinda.

      Liikumatult.

      Tülpinult.

      Kõrvalekraanil nägi Ethan täiesti teistsugust videopilti. Näis, nagu pärinenuks see linnu silmist, kes lendab suurel kiirusel kolmekümne meetri kõrgusel metsa kohal.

      “Kust see pilt tuleb?” küsis Ethan seinale osutades.

      “Mis pilt?”

      Ekraanile ilmus kaamerapilt, mis paiknes ooperimajas.

      “Ära kadus, aga enne paistis, nagu oleks midagi üle puude lennanud.”

      “See on üks minu UAV-dest.”

      “UAV-dest?”

      “Mehitamata õhukitest. Konkreetselt droon MQ-9 Reaper. Me saadame neid iga mõne aja tagant luureretkedele. Drooni tegevusraadius on ligi tuhat kuussada kilomeetrit. Praegusel juhul ma arvan, et see lendab lõunasse, ringiga ümber Suure Soolajärve.”

      “Kas midagi on leitud?”

      “Veel mitte. Vaata, Ethan, ma ei arvagi, et sulle peaks kõik meeldima. Mulle ka ei meeldi.”

      “Aga kuhu me teel oleme?” küsis Ethan, samal ajal kui videopilt tema naisest asendus kahe poisiga, kes liivakastis mängisid. “Ma mõtlen liigina.” Ta hoidis pilku visalt Pilcheril. “Ma oskan sinu saavutust hinnata. Meie eksistents on muutunud tänu sinule märksa pikemaks sellest, mis evolutsioonil meie jaoks kavas oli. Aga kas see on ainus põhjus? Et väike hulk inimesi saaks elada mingis orus ööpäevaringse järelevalve all? Tõde teadmata? Aeg-ajalt kedagi enda seast tappes? See pole mingi elu, David, vaid vangipõli. Ja minust oled sa teinud vanglaülema. Ma soovin nendele inimestele ja oma perele üksnes parimat.”

      Pilcher tõukas end lauast eemale, keerutas end toolil ringi ning uudistas läbi klaasi linna, mille ta oli asutanud.

      “Oleme siin viibinud neliteist aastat, Ethan. Meid on alla tuhande ning neid sadu miljoneid. Mõnikord on ellujäämine ise võit.”

# # #

      Maskeeritud tunneliuks sulgus tema järel.

      Ethan seisis metsas üksinda.

      Ta keeras kaljupaljandile selja ning lähenes maanteele.

      Päike oli juba laskunud läänepoolse kaljuseina taha.

      Taevas oli selge ja ühest otsast kullatud.

      Õhk