Wayward Pines. II osa. Blake Crouch

Pinesi linna ümbritseb elektritara, mida omakorda katab okastraat. Lisaks hoiavad snaiprid tara lakkamatu, ööpäevaringse järelevalve all. Kõik 461 asukat ärkasid linnas pärast ränka õnnetust. Igas elumajas, kontoris ja kaupluses peituvad kaamerad. Linlastele dikteeritakse, kus töötada. Kus elada. Kellega abielluda. On neid, kes usuvad, et nad on surnud ja viibivad hauataguses elus. Teised arvavad, et nad on sattunud eksperimentaalvanglasse. Kõik hellitavad lootust lahkuda, aga neid väheseid, kes tõesti katset teevad, ootab ees hirmus üllatus. Ethan Burke on väljas käinud. Ta on šerif ja üks vähestest, kes teab tõde – Wayward Pines pole tavaline linn. Teisele poole tara jääb maailm, mille õudused ületavad ka kõige palavikulisemad fantaasiad.

Mõistus on ise üks kants. Ta võib teha põrgust taeva või taevast põrguJohn Milton, “Kaotatud paradiis”Kui looduses ringi vaadata, siis taipab, et varjusurma näol ongi tegemist surematusegaMark Roth, PhD (tsütoloog)

      Eile on möödas.

      Homset tuleb alles püüda.

      Täna on juba käes.

      See on imeline kingitus.

      Tee tööd ja ole Wayward Pinesis õnnelik!

       Manitsus kõikidele Wayward Pinesi elanikele

       (peab olema igas elamus, büroos ja äris paigutatud nähtavale kohale)

      I JAGU

      1. PEATÜKK

      Mustin oli elukat Schmidt & Benderi teleskoopsihikust vaadelnud peaaegu tunni. Koidikul oli loom tulnud orust. Kui esimesed päikesekiired looma läbikumavale nahale langesid, sundis see elukat seisatama. Ta oli aeglaselt ja valvsalt kulgenud üle rahnuvälja ning aeg-ajalt nuuskinud omasuguste korjuseid. Mustin oli nad juba surmanud.

      Snaiper upitas ennast, et käega sihiku parallaksi reguleerida, ning jätkas vaatlemist. Ilmastikutingimused olid ideaalsed – hea nähtavus, paras temperatuur, tuult polnud. Kui optiline sihik oli 25-kordsele suurendusele seatud, ilmus eluka tontlik siluett kiviräga hallile taustale. Kahe tuhande neljasaja meetri kauguselt näis eluka pea liivatera suurusena.

      Kui ta nüüd tulistamisest loobuks, peaks ta sihtmärgi kauguse uuesti mõõtma. Täiesti võimalik, et selleks ajaks, kui ta on uuesti valmis, oleks elukas nägemisulatusest kadunud. See poleks siiski maailma lõpp. Kaheksasada meetrit kaugemal kanjonis on turvatara, mis on kõrgepinge all. Häda on käes siis, kui elukas okastraati väldib ja kaljudest üles ronib. Mustin peab siis raadio teel mehed appi kutsuma. Lisatöö. Lisaaeg. Eluka eemalehoidmiseks pole ükski jõupingutus liiga kallis. Siiski ähvardaks teda peapesu Pilcherilt.

      Mustin hingas sügavalt sisse.

      Kopsud paisusid.

      Ta hingas välja.

      Kopsud tõmbusid kokku.

      Siis tühjenesid.

      Mehe vahelihas lõdvenes.

      Ta luges kolmeni ja vajutas päästikule.

      Suurbritannias toodetud snaipripüss AWM põrkas tugevasti vastu õlga. Kui Mustin oli toibunud tagasilöögist, mida osaliselt leevendas suudmepidur, leidis ta sihtmärgi taas üles. Elukas kükitas endiselt kanjonipõhjas lamedal rahnul.

      Kurat.

      Mööda.

      Tavaliselt ta laske nii kaugelt ei teinud. Isegi ideaalsetes tingimustes tuli arvestada õige mitme muutujaga. Õhurõhk. Õhuniiskus. Õhu tihedus. Vintraua temperatuur. Isegi Coriolise efekt – maakera pöörlemine. Tundus, nagu ta poleks sihtimisel midagi unustanud, aga…

      Eluka pea lagunes roosaks uduks.

      Mees naeratas.

      Sihtmärgini jõudmiseks oli .338 Lapua Magnumi laengul kulunud veidi üle nelja sekundi.

      Oivaline lask.

      Mustin vedas ennast sirgu ja ajas end püsti.

      Ta ringutas.

      Oli keskhommik. Terassinises taevas polnud pilveraasugi. Mees seisis üheksameetrise vahitorni tipus – torn oli rajatud kaljusele mäeharjale, metsapiirist märksa kõrgemale. Lahtiselt platvormilt avanes panoraamvaade ümberkaudsetele mäelatvadele, kanjonile, metsale ning Wayward Pinesi linnale, mis paistis tuhande kahesaja meetri kõrguselt pelgalt orgu kätketud tänavavõrguna.

      Raadiost kostis piiksatus.

      Ta vastas: “Mustin, lõpp.”

      “Neljandas tsoonis tara rikutud, lõpp.”

      “Üks hetk.”

      Neljas tsoon hõlmas männikut linnast lõunapool. Mustin uuris püssi teleskoopsihikust neljasaja meetri ulatuses tara, mida varjutasid puude võrad. Kõigepealt märkas ta suitsu, mis keerles kõrbenud loomakorjuse kohal.

      “Näen,” ütles ta. “Ainult hirv, lõpp.”

      “Vastu võetud.”

      Mustin keeras püssi põhja suunas, linna poole.

      Nähtavale ilmusid majad – kirevad, viktoriaanlikus stiilis, koos eredate muruplatsikestega. Valged lippaiad. Mees sihtis parki, kus naine tegi kahele kiikuvale lapsele hoogu. Väike tüdruk lasi alla liumäest, mis kiiskas pimestavalt.

      Snaiper vaatles koolihoovi.

      Haiglat.

      Ühiseid peenramaid.

      Linnakese peatänavat Main Streeti.

      Surus alla järjekordset kadedushoogu.

      Linnarahvas.

      Neil polnud aimugi. Mitte kellelgi. Nad viibisid täielikus teadmatuses.

      Ta ei vihanud neid. Ega tahtnud elada samamoodi. Ta oli oma kaitserolli ammugi omaks võtnud. Faktiga, et tema koduks oli lage akendeta tuba mäepõues, oli ta leppinud nii palju, kui üks inimene üldse suutis. See ei tähendanud, et kenal hommikul, kui ta silmitses tõepoolest maakera viimast paradiisi, poleks teda kimbutanud nostalgia. Igatsus selle järele, mis oli kunagi olnud.

      Aga mis ei tule eales tagasi.

      Sihikut üle tänava libistades kiindus Mustini pilk mehesse, kes kõndis tempokalt mööda kõnniteed. Mees kandis tumerohelist särki, pruune pükse, musta Stetsoni kauboikübarat.

      Särgile kinnitatud messingtäht helkis päikesepaistel.

      Mees pööras ümber nurga, Mustini sihikujoonestik tema seljal püsi-mas.

      “Hommik, šerif Burke,” lausus Mustin. “Kas abaluude vahelt sügeleb ka?”

      2. PEATÜKK

      Praegu oli üks neid kordi, mil Wayward Pines tundus tõelise linnana.

      Org kümbles päikesevalguses.

      Hommik oli veel meeldivalt jahe.

      Aedkannikesed õitsesid lillekastides lahtiste akende all, kust levis hommikusöögilõhnu.

      Inimesed tegid hommikust jalutuskäiku.

      Kastsid muru.

      Käisid kohaliku ajalehe järel.

      Mustadel postkastidel helklesid veel kastepärlid.

      Ethan Burke tundis kiusatust hetke nautida, teeselda, et kõik on nii, nagu paistab. Et ta elab koos oma naise ja pojaga täiuslikus väikeses linnas, kus ta on šerif, keda kõik üldiselt armastavad. Kus neil on sõpru. Õdus kodu. Kus pere kõikide vajaduste eest kantakse hoolt. Kaasa mängides ta taipaski, kui hästi illusioon toimis. Kuidas need inimesed on nõus selle kena valega, mis neid igalt poolt piiras.

# # #

      Kellukesed kõlisesid ukse kohal, kui Ethan Steaming Beani astus. Ta sammus leti juurde ning naeratas baaridaamile, blondide rastapatside ja tundeküllaste silmadega hipitüdrukule.

      “Hommik, Miranda.”

      “Hei, Ethan. Nagu ikka?”

      “Jah, palun.”

      Kui Miranda espressomasina tööle pani, et cappuccino’t teha, vaatas Ethan ringi. Püsikunded olid kõik platsis. Kaks eakamat, Phillip ja Clay, küürutasid malelaua kohal. Ethan uuris partiid lähemalt. Mäng oli kestnud õige kaua, kuna kummalgi