Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

küsisin Infaduusilt, “kas me oleme hädaohus?”

      “Ma ei tea seda, mu isandad, millelegi ei või kindel olla. Ärge ainult näidake, et kardate. Kui te selle öö üle elate, võib veel kõik hästi minna. Sõdurid nurisevad juba kuninga vastu.”

      Vahepeal olime peatumata edasi liikunud väljaku keskpaiga poole, kuhu olid asetatud mõned järid. Lähemale jõudes märkasime, et kuninga onni poolt tuli meile vastu teine väike salk.

      “Need on kuningas Tvala, tema poeg Skraga ja vana Gaguul. Ja vaadake, nendega on kaasas mehed, kes tapavad,” sõnas Infaduus, osutades väikesele rühmale, mis koosnes umbes tosinast hiiglakasvuga ja metsiku välimusega mehest, kes kandsid ühes käes oda ja teises rasket kirvest. Kuningas võttis istet keskmisel järil, Gaguul kükitas tema jalge ette ja ülejäänud jäid tema selja taha seisma.

      “Olge tervitatud, valged pealikud!” hüüdis Tvala, kui me lähemale jõudsime. “Istuge ja ärge raisake kallist aega, sest öö on niigi liiga lühike tegudeks, mis meil ees seisavad. Te tulete heal tunnil ja saate näha hiilgavat vaatemängu. Vaadake ringi, valged pealikud, vaadake ringi!” jätkas ta ja laskis oma ainukesel õelal silmal libiseda ühelt rügemendilt teisele. “Kas te saate tähtedel näha sellist pilti nagu siin? Vaadake, kuidas nad värisevad oma kurjuses, kuidas värisevad kõik need, kes peidavad südames kurje mõtteid ja kardavad nüüd taeva karistust.”

      “Alusta! Alusta!” piiksatas Gaguul oma peenikesel lõikaval häälel. “Hüäänid on näljased, nad kisendavad toidu järele. Alusta! Alusta!”

      Hetkeks valitses surmvaikus, mille tegi kohutavaks eelseisvate sündmuste aimus.

      Kuningas tõstis oma oda ja äkki tõusid kakskümmend tuhat jalga, nagu oleks neid liigutanud üksainus mees, ja põrutasid siis tumeda mürtsuga uuesti vastu maad. Seda korrati kolm korda, nii et kindel maa meie jalge all kõikus ja vabises. Seejärel alustas üksik hääl kuskilt kaugemaist ridadest kaeblikku laulu, mille kordusvärss kõlas umbes nii:

      “Mis on naisest sündinud inimese saatus?”

      Ja siis kõlas kõmisev vastus selle tohutu inimhulga kahekümnest tuhandest kõrist:

      “Surm!”

      Vähehaaval ühines lauluga üks kompanii teise järel, kuni laulis kogu see relvastatud hulk, ja ma ei saanud enam sõnadest rohkem aru, kui et nad näisid kõnelevat inimlike kirgede, hirmude ja rõõmude mitmesugustest avaldustest. Kord tundus see olevat armastuslaul, kord jälle majesteetlik ning haarav sõjahümn ja viimaks surmaitk, mis lõppes järsku südantlõhestava halamisega – see kaikus pikalt, verd tarretama paneval toonil.

      Jälle valitses väljakul vaikus ja jälle katkestas selle kuningas, tõstes käe. Kohe kuulsime sammude müdinat ja sõjameeste hulkade vahelt tulid joostes meie poole kummalised ja jubedad inimkujud. Kui nad lähemale jõudsid, nägime, et need olid naised, enamikus vanad, sest neil lehvis kuklas kalapõitega kaunistatud valge juus. Näod olid neil võõbatud valge- ja kollasetriibuliseks, seljal ripendasid suured ussinahad ning piha ümber kolisesid inimkontidest keed. Igaüks neist hoidis kuivetunud käes mitmeharulist nõiakeppi. Kokku oli neid kümme. Meie ette jõudes jäid nad seisma, üks eit sirutas oma kepi kükitava Gaguuli poole ning hüüdis:

      “Ema, vana ema, me oleme siin!”

      “Hüva! Hüva! Hüva!” vastas see vana õelus. “Kas teie silmad on terased, isanusid, kes te näete läbi pimeduse?”

      “Meie silmad on terased, ema.”

      “Hästi! Hästi! Hästi! Kas teie kõrvad on lahti, isanusid, kes te kuulete sõnu, mis ei kosta mitte inimkeelelt?”

      “Meie kõrvad on lahti, ema.”

      “Hea! Hea! Hea! Kas teie meeled on erksad, isanusid? Kas te tunnete vere lõhna, kas te suudate puhastada maa kurjadest inimestest, kes sepitsevad halba kuninga ja oma naabrite vastu? Kas olete valmis kõrge taeva nimel kohut mõistma, teie, keda ma olen õpetanud, kes te olete söönud minu tarkuse leiba ja joonud minu nõiakunsti vett?”

      “Me suudame seda, ema.”

      “Siis minge! Ärge enam viivitage, te raisakullid! Vaadake, timukad teritavad odasid” – ta osutas hukkajate õudustäratavale salgale oma selja taga – “ja valged mehed, kes on tulnud tähtedelt, janunevad seda näha. Minge!”

      Metsiku ulgumisega paiskusid Gaguuli jubedad saadikud nagu mürsukillud igas suunas laiali, kuivanud kondid klõbisemas piha ümber, ja suundusid erinevate punktide poole tihedas inimringis. Me ei suutnud neid kõiki jälgida ja seepärast jäime teraselt vaatama meile kõige lähemat isanusit. Kui ta sõduritest mõne sammu kaugusele jõudis, peatus ta ja hakkas meeletult tantsima, üha pööreldes lausa uskumatu kiirusega ja tuues kuuldavale hüüdeid, nagu: “Ma haistan teda, kurjategijat! Ta on lähedal, tema, kes mürgitas oma ema! Ma kuulen selle mõtteid, kes mõtles kuningast halba!”

      Ta tantsis üha kiiremini ja kiiremini, kuni teda haaras nii metsik hullustus, et krigisevate hammaste vahelt lendas tortidena vahtu, silmad näisid peast välja tungivat ja kogu ta ihu värises päris silmanähtavalt. Äkki jäi ta liikumatult ja tardunult seisma nagu hagijas, kes haistab jahilooma, ja hakkas siis vargsi, kätt nõiakepiga välja sirutades enda ees seisvate sõdurite poole hiilima. Meile tundus, et sedamööda, kuidas ta lähenes, kadus nende stoiline rahu ja nad tõmbusid tema eest tagasi. Meie aga jälgisime õudusest lummatuna iga ta liigutust. Koera kombel lömakil roomates jõudis isanusi lõpuks nende ette. Seal peatus ta korraks otsekui õhku haistes ning hiilis siis jälle sammu või paari võrra edasi.

      Äkki tuli lõpp. Kisendades kargas ta püsti ja puudutas oma harulise nõiakepiga üht pikakasvulist sõjameest. Kohe haarasid kaks hukkamõistetu seltsimeest, kes ta kõrval seisid, temast kinni, üks ühest, teine teisest käsivarrest, ja astusid koos temaga kuninga ette. Ta ei pannud vastu, aga me nägime, et ta vedas jalgu järel nagu halvatu ning et ta sõrmed, mille vahelt oda oli maha langenud, olid lõdvad nagu äsja surnul.

      Kaks nurjatut timukat astusid ette, et teda vastu võtta. Nad kohtusid, timukad pöördusid ümber ja vaatasid nagu käsku oodates kuninga poole.

      “Tapke!” ütles kuningas.

      “Tapke!” kraaksatas Gaguul.

      “Tapke!” kordas Skraga õõnsalt luksatades.

      Peaaegu veel enne, kui need sõnad said lausutud, oli õudne tegu tehtud. Üks hukkajaist oli oma oda ohvri südamesse kihutanud, kuna teine, et kindel olla, ta kolba suure nuiaga purustas.

      “Üks,” luges kuningas Tvala, laip veeti mõni samm eemale ja asetati pikali maha.

      Vaevalt oldi sellega valmis, kui tapale toodi teine õnnetu patune just nagu härg lihuniku ette. Seekord nägime leopardinaha järgi, mida ta kandis, et siin oli tegemist kõrgemast seisusest mehega. Jälle kõlasid kohutavad sõnad ja ohver langes surnult maha.

      “Kaks,” luges kuningas.

      Nii kestis see surmamäng edasi, kuni meie selja taga lebas mitmes reas umbes sadakond laipa. Ma olen kuulnud Rooma keisrite gladiaatorietendustest ja hispaania härjavõitlustest, aga ma julgen kahelda, kas need võisid pooltki nii jubedad olla kui kukuaana nõiajaht. Gladiaatorietendused ja härjavõitlused olid vähemalt mõeldud rahva lõbustamiseks, siin aga ei võinud sellest juttugi olla. Ka kõige kirglikum sensatsioonijanuneja väldiks niisugust sensatsiooni, kus võib kergesti juhtuda, et liisk langeb temale ja tal endal tuleb järgmise “etteaste” peategelaseks olla.

      Kord me tõusime ja püüdsime protesteerida, aga Tvala sundis meid karmilt rahule.

      “Las seadus teeb oma töö, valged mehed. Need koerad on nõiad ja kurjategijad. On hea, et nad peavad surema,” oli ainus vastus, mida meile suvatseti anda.

      Umbes kella poole üheteistkümne paiku tehti vaheaeg. Nõiaotsijad, kes olid nähtavasti oma verisest tööst surmväsinud, kogunesid ja me uskusime juba, et etendus on sellega lõppenud. Ent me eksisime, sest meie üllatuseks ajas vanaeit Gaguul end kükkasendist püsti ja komberdas kepile toetudes lagedale platsile. Oli üpris kummaline näha, kuidas see hirmus raisakullipeaga rauk, keda