Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

Ronisime alla ja astusime teele; vaevalt sada sammu Seeba Kuninganna mägede poole ta kadus ning mäekülge katsid vaid laialipaisatud kaljurahnud ja üksikud lumelaigud.

      “Mis teie sellest arvate, Quatermain?” küsis Sir Henry.

      Raputasin pead. Ma ei osanud asjast midagi arvata.

      “Mina tean!” ütles Good. “Tee viis kahtlemata otse üle mäestikuharja ning üle kõrbe selle taga. Kuid seal on liiv selle kinni matnud ja siit kõrgemal kulgeva osa on hävitanud mingi vulkaaniline sulalaava purse.”

      See näis olevat päris mõistlik oletus; igatahes nõustusime me sellega ja hakkasime mäenõlvalt alla laskuma. Oli hoopis teine asi sammuda täis kõhuga allamäge mööda seda suurepärast teed kui ronida täiesti nälginult ja peaaegu külmunult ülespoole mööda lumevälja. Kui meid poleks rõhunud kurvad mälestused vaese Ventvögeli saatusest ja õudsest koopast, kuhu ta vanale domile seltsiks jäi, oleksime olnud tagasihoidmatult lõbusad, hoolimata isegi teadmisest, et ees ootavad meid tundmatud hädaohud. Iga läbitud miiliga muutus õhk soojemaks ning mahedamaks ja meie ees laiuv maa näitas end üha säravamas ilus. Mis puutub teesse endasse, siis polnud ma sellist insenerikunsti saavutust veel iialgi näinud, kuigi Sir Henry kinnitas, et suur tee üle Sankt Gotthardi mäekuru Šveitsis olevat sellega väga sarnane. Muistse maailma insenerile, kes selle oli ehitanud, polnud ükski takistus olnud ületamatu. Ühes kohas jõudsime kuristiku juurde, mis oli oma kolmsada jalga lai ja vähemalt sada jalga sügav. See päratu nõgu oli sõna otseses mõttes täidetud tohutute tahutud kivist plokkidega. Kuristiku põhjas oli mitu võlvi, mille alt vesi läbi voolas, üleval aga jätkus suurepärane tee takistamatult. Teisal oli ta jälle siksakiliselt raiutud viiesaja jala kõrguse järsaku seintesse, kolmandas kohas läks ta üle kolmekümne jala pikkuse tunnelina läbi ettejäänud kaljukeele.

      Viimati nimetatud kohas panime tähele, et tunneliseinad olid kaetud omapäraste reljeefskulptuuridega, mis enamasti kujutasid soomussärkides sõdureid sõjavankreid juhtimas. Üks eriti kaunis bareljeef kujutas tervet lahingustseeni – tagaplaanil oli näha, kuidas vangide kolonni minema viidi.

      “Noh, seda võib ju muidugi nimetada Saalomoni teeks,” ütles Sir Henry, kui oli neid muistseid kunstitöid põhjalikumalt uurinud, “aga minu tagasihoidlik arvamine on, et egiptlased olid siin ammu enne seda, kui Saalomoni rahvas oma jala siia maale tõstis. Kui see ei ole egiptlaste või foiniiklaste töö, siis pean ütlema, et see on vähemalt väga nende moodi.”

      Keskpäevaks olime juba nii kaugele allapoole laskunud, et jõudsime metsapiirkonda. Algul nägime üksikuid põõsaid, mis muutusid üha tihedamaks, ja lõpuks lookles maantee läbi hõbedaselt läikiva salu, nagu seda võib näha Kaplinna Laudmäe nõlvakuil. Seni polnud ma oma rännakuil kohanud neid puid kuskil mujal kui ainult Kaplinnas, ja asjaolu, et neid siin leidus, üllatas mind väga.

      “No vaat,” hüüdis Good, silmitsedes neid säravalehelisi puid ilmse vaimustusega, “siin on meil nüüd lõpuks piisavalt põletusmaterjali! Teeme peatuse ja praeme midagi lõunaks. Selle toore südame olen ma juba ära seedinud.”

      Kellelgi polnud selle vastu midagi ja niisiis pöördusime teelt kõrvale väikese jõekese kaldale, mis vulises sealsamas lähedal, ning peagi lõõmas meil kuivadest okstest tubli lõke. Lõikasime kaasatoodud inko lihast mitu paksu lõiku, küpsetasime need teravate keppide otsas, nagu kahvrid seda teevad, ja sõime neid suure naudinguga. Kui olime endid täis toppinud, läitsime piibud ja tundsime sellist mõnu, mis kõigi hiljuti läbielatud raskuste kõrval tundus lausa taevalikuna.

      Meie kõrval vulises rõõmsalt oja, mille kaldaid varjasid hiiglasuured sõnajalad; sõnajalgade vahelt paistsid metsiku asparaaguse sulgjad puhmad. Hõbepuude lehestikus sosistas pehme tuuleõhk, ümberringi kudrutasid tuvid ja sillerdavate tiibadega linnud vilksasid nagu elavad kalliskivid ühelt oksalt teisele. See oli paradiis.

      Selle kauni maakoha võlu ja meid kõiki valdav teadmine, et ohud on seljataha jäänud ning et me oleme lõpuks jõudnud tõotatud maale, tegi meid sõnakehvaks. Sir Henry ja Umbopa istusid ja jutlesid vaikselt, kuid üsna tõsisel toonil, kasutades segamini vigast inglise ja köögisuulu keelt; mina lamasin poolsuletud silmil lõhnaval sõnajalgadest asemel ja jälgisin neid.

      Äkki tajusin, et meie lähedal pole enam Goodi, ja vaatasin ringi, et näha, kuhu ta on jäänud. Varsti märkasingi teda: ta istus oja kaldal ja oli tulnud just suplemast. Seljas polnud tal muud kui vaid flanellsärk. Tema äärmine korraarmastus oli jälle end maksma pannud ja ta tegi parajasti väga põhjalikult tualetti. Ta oli puhtaks pesnud oma gutapertšist krae ja hoolikalt kloppinud püksid, vesti ja kuue, mis ta nüüd korralikult kokku lappas seniks, kuni ta need jälle selga saab panna. Kurvalt pead vangutades uuris ta arvukaid auke ja rebestusi, mis olid meie hirmsa teekonna loomulik tagajärg. Seejärel võttis ta saapad, nühkis neid sõnajalatuustiga ja hõõrus need lõpuks üle pekitükiga, mille ta inko lihast ettenägelikult oli kõrvale pannud, kuni ta jalanõud lõpuks suhteliselt viisakad välja nägid. Kui ta viimaks saapaid läbi monokli oli hindavalt uurinud, tõmbas ta need jalga ja asus järgmise operatsiooni juurde. Väikesest taskukesest, mida ta endaga alati kaasas kandis, võttis ta kammi, mille külge oli kinnitatud tilluke peegel, ja vaatas enda üle. Nähtavasti polnud ta tulemusega rahul, sest ta asus suure hoolega juukseid kammima. Siis tegi ta väikese pausi ja uuris end uuesti. Ikka polnud veel põhjust rahuloluks. Ta libistas peoga üle lõua, kus lokkas kümnepäevane habe nagu tihe võsa.

      “Ega ta ometi kavatse habet ajada,” mõtlesin mina. Kuid just seda ta plaanitseski. Good võttis pekitüki, millega ta oli oma saapaid võidnud, ja pesi selle ojas hoolega puhtaks. Siis pistis ta käe jälle taskukesse ja tõi välja väikese habemenoa koos kaitsega, nagu neid tarvitavad inimesed, kes kardavad endale kuidagi sisse lõigata, ja nagu neid kasutatakse merereisidel. Seejärel hõõrus ta näo ja lõua rasvaga tugevasti sisse ja hakkas pihta. See oli nähtavasti väga piinarikas tegevus, sest ta ägas ja oigas sealjuures tublisti, ning mina lausa vappusin tagasihoitud naerust, nähes, kuidas ta võitles oma kangekaelse habemega. Tundus lausa pentsikuna, et inimene näeb vaeva ja ajab niisuguses olukorras ja paigas pekitüki abil habet. Lõpuks suutis ta siiski habemetüüka paremalt põselt ja lõualt maha kraapida. Äkki nägin ma, kuidas otse ta peast sähvatas mööda nagu mingi helkiv valguskiir.

      Good kargas jämeda vandesõnaga püsti (kui ta habemenoal poleks olnud kaitset, oleks ta endal kindlasti kõri läbi lõiganud) ja mina tegin sedasama, ainult ilma vandesõnata. Ja mis ma nägin! Minust vaevalt kahekümne ja Goodist kümne sammu kaugusel seisis salk mehi. Nad olid väga pikad, vaskpruuni nahavärviga, ja mõned neist kandsid suuri mustadest sulgedest peaehteid ning lühikesi leopardinahast ürpe. Rohkem ma esimesel hetkel ei märganud. Kõige ees seisis umbes seitsmeteistkümneaastane nooruk, kelle käsi oli veel tõstetud ja keha ettepoole kallutatud nagu muinaskreeka odaviskaja kujul. Valgusesähvatuse oli ilmselt põhjustanud tema käest lennanud viskerelva teravik.

      Hetkel, mil mina neid vaatasin, astus vanem sõduri välimusega mees salgast välja ja noorukil käsivarrest kinni haarates ütles talle midagi. Siis tulid nad meie poole.

      Vahepeal olid Sir Henry, Good ja Umbopa haaranud püssid ja seadsid need ähvardavalt laskevalmis. Pärismaalaste salk tuli üha lähemale. Taipasin, et nad ei tea, mis laskeriistad on, sest muidu poleks nad neisse suhtunud sellise üleolekuga.

      “Pange relvad ära!” hõikasin teistele, nähes, et meie julgeoleku ainus tagatis seisnes kokkuleppes. Mu kaaslased kuulasid sõna. Astusin ettepoole ja pöördusin elatanud mehe poole, kes oli noorukit tagasi hoidnud.

      “Tervitus!” ütlesin suulu keeles, teadmata, millises keeles õieti kõnelda. Minu üllatuseks saadi sellest aru.

      “Tervitus,” vastas mees, küll mitte päris samas keeles, aga sellele nii lähedases murdes, et ei Umbopale ega minule valmistanud mingit raskust teda mõista. Ja nagu me hiljem leidsime, oli selle rahva keel suulu keele arhailine vorm, erinedes sellest umbes samal määral nagu Chauceri31-aegne inglise keel üheksateistkümnenda sajandi inglise keelest.

      “Kust sa tuled,” jätkas ta, “kes sa oled, ja miks on teie kolme näod valged, aga neljandal samasugune nagu meie emade poegadelgi?” Ta osutas Umbopale.

31

Chaucer, Geoffrey (1340–1400) – tuntud inglise poeet, inglise rahvusliku kirjanduse rajaja ning kirjandusliku keele looja.