Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

nende takso- ja hotellikaaslannad tema seiklusest midagi teada ei saaks. Piisas sellest, et nad alati Magicu pilootide ümber keerlesid. Carlos polnud kindel, et Eva ja Petra tema perekonnaseisu teadsid, see ei olnud lennuki pardal kunagi jutuks tulnud ja kindlasti ka mitte Berliinis või Krakówis baaripukil istudes. Seega oli vaja kindla peale minna. Nad võisid ju mõnel õnnetul päeval Magdaga koos olles Mónica otsa joosta, mingis superkeskuse hüpermarketis või kuskil populaarses söögikohas või ka üliohtlikus Luxis, kus käimisest ta oli juba kuid tagasi loobunud, Mónica oli viimsel piiril rase.

      Seda petuskeemi ei olnud lihtne välja mängida. Õudne, meie armas Carlos Bernardo pidi kella järgi igasuguseid pettemanöövreid sooritama, olgugi et Viktor oli talle ette lugenud rea võimalikke ja kujuteldavaid saatuselööke, mis teda tabada võivad, kui ta samamoodi jätkab. Sõber, selline on tõeline sõber.

      “Carlos läks jälle Varssavisse oma portugali sõpradega kokku saama, ta tuleb hommikul esimese rongiga,” selgitas tšehh alati.

      Tundus, et neiud lennusaatjad ei jäänud seda kunagi täielikult uskuma, ainus fakt oli aga see, et viimasel ajal magasid nad ise Radissonis palju sagedamini kui Edenis. Ja neil polnud ka mingeid tõendeid, et see seletus tõele ei vastanud. Igal juhul leidsid nad endale kiiresti poolaliku tagavaraplaani, mis neid jäistel öödel tegevuses hoidis, tu quoque, fili mi,^[43^] ja alates sellest hetkest Carlosi kahtlased käigud enam jutuks ei tulnud.

      Õnneks või õnnetuseks Carlosi ammust unistust Portugalis respekteeriti. Rõhuva enamuse vana kooli naiste vaimse tervise huvides on alati parem, kui nende kavaleri tööpäev kestab üheksast viieni, kui läheduses pole kuigi palju naiskolleege, ja kui vähegi võimalik, asub mehe töökoht kodu lähedal – et saaks iga lõunapausi ajal kohtuda, väikese musi anda ja baarileti ääres koos ühe kiirlõuna alla kugistada. Kuna aga

      Erandiks – sest see peab ju alati olema, lugege ise õpikutest – oli Armindo Santos Silva, kelle meelest polnud poja uus elukutse mitte lihtsalt veidrus, vaid lausa provokatsioon. Just, see oli provokatsioon.

      “Kas ma tõesti kõik need aastad tööd rügasin, et sulle korralikku haridust võimaldada, ainult selleks, et sa nüüd teistele toitu ette kannaksid? Uskumatu… Ja veel Berliini kohal või isegi Berliinis endas, kus haiseb slaavlaste järele, mis on kommunistlik, homoseksuaalne, türgistunud ja nii edasi… Sinna on alati igasuguseid loomi kogunenud… Suurel Konrad Adenaueril oli õigus. Ta oli visionäär. Väärt mees õigete väärtustega, eks sel olnud omad põhjused, miks ta ei tahtnud kunagi sinna Siberisse minna^[44^]…”

      Porisemisega – või norimisega, kui soovite – õnneks asi piirdus. Armindo oli veendunud, et mõne nädala pärast on sellel lool lõpp. Küll see poiss veel näeb:

      “Tänapäeva noored tahavad, et neile kõik hõbekandikul kätte toodaks. Karjääri ehitamine võtab pikki aastaid, nad ei mõista ütlust “kaua tehtud, kaunikene”.

      Portelas mäletati veel tükk aega ühte teist sama pere jutuajamist. Elutoa päevinäinud televiisoris teatati järjekordsest lennuõnnetusest Afganistanis. Eelmisel õhtul oli 38 miili Simferopolist põhjas alla kukkunud Krimmi poolsaare ja Jerevani vahel opereeriva Armeenia lennukompanii Armavia Airbus 320, mille pardal oli 142 inimest, kaheksa neist meeskonnaliikmed.

      “See jutt bussipileti hinnaga lennupiletitest on tühi loba,” alustas Armindo, küünilise pilguga televiisorit jälgides. “Ega imesid pole olemas… Las kukub esimene alla, siis räägime. Kõigepealt hoitakse kokku ja siis ollakse kohkunud.”

      “Kukub alla? Armindo, ole hea, pane oma suu kinni.” Maria do Céu oli mures, ka tema ei olnud kunagi lennanud. “Selliseid asju ema kuuldes ei räägita… Carlitos, kas see on tõesti nii ohtlik? Kas need pole liiga odavad?”

      “Kullake, Salazar oli nelikümmend aastat rahandusminister ja peaminister,” toonitas Armindo, “nelikümmend aastat, kuuled!” See märkus tundus olevat öeldud ilma tagamõtteta. Aga ei: “Ja kas tead, mitu korda ta lennukiga sõitis? Ühe! Üheainsa korra! Ta lendas siit Portosse ja vandus pärast seda, et see oli viimane kord! See näitab selgelt, et lennukid pole mitte ainult ohtlikud, vaid täiesti ebavajalikud. Neid ei ole meile vaja! Ja eriti nüüd, kui meie impeeriumist pole enam midagi järel…”

      Poeg ei lasknud neil seda teemat jätkata. “Kas te tõesti oskate ainult õnnetustest rääkida?” Kogu pojaliku lugupidamisega ja selle piire mingilgi moel ületamata olid need kaks oma lennundusalaste teadmiste poolest küll kahejalgsete amööbide tasemel, haledalt kahetsusväärne:

      “Ei tasu vaeva näha. Mis need sõnad aitavad? Lugupeetud Lopes Marques, kas te oleksite nii kena ja läheksite oma looga nüüd edasi? Palun vabandust. Selle peatüki lõpp ei kõlba küll kassi saba allagi.”

      V

      MADALENA

      Magdalena kõht näis tahtvat kohe-kohe plahvatada. Muutust oli näha iga nädala möödudes, iga päevaga, ja naise hinge piinas ängistus – peaks ta oma vanematele midagi ütlema? Ta oli hakanud kahtlustama, et võib olla rase, ja muidugi kinnitas seda ka esimene valveapteegist hangitud rasedustest. See oli selge lateksi, väikese kummitüki puudumise tagajärg, sest preservatiiv kaitseb tarbetute sekelduste eest isegi pühal Poolamaal. Aga kireseadused olid olnud mõistuse omadest üle ja kumbki ei avaldanud selle üle ka erilist imestust, ainult pisut kahetsust oma loomaliku rumaluse pärast – aga eks kuulu seegi inimeseksolemise juurde, ja pealegi olid nad ju ikkagi ka mõningaid armurõõme kogenud.

      Suuremat pahameelt tekitas mõlemas aga asjaolu, et nad polnud kasutanud seda tõhusat järgmise päeva tabletti, kuigi teoreetiliselt on see Poola kaubandusvõrgus keelatud ja ainult arst saab seda välja kirjutada, või soovitada abordiks mõnda Hispaania kliinikut, millest Carlos oli imelugusid kuulnud. Magic sõitis ka Madridi ja edasi-tagasi piletite saamine ei olnud kunagi probleem, ka mitte säärase kiiret otsust nõudva olukorra puhul, mida me kirjeldame käesolevas peatükis.

      “Aga ema, midagi sellist pole minuga kunagi varem juhtunud,” nuuksus Magdalena, tõtanud kõigepealt Maria rüppe, sest naisi ühendab emalik soojätkajatevaheline empaatia. “Ma olen alati ettevaatlik olnud, kogu elu; miks see pidi minuga juhtuma? Miks just minuga, emake?”

      “Mis ma sulle ikka öelda saan, kallis tütar? Jumal on seda tahtnud. Meil kõigil on oma nõrkushetked, patt on alati lähedal; see juhtus sul selle mehega, aga oleks võinud juhtuda kelle iganes teisega. Ideaalis poleks see pidanud kunagi nii minema, aga see on praegu sama mis maha aetud piima taga nutta, tütreke. Issanda halastus on lõputu, palvetagem koos, sest homme on uus päev.” Ja seda öelnud, vajutasid nad käima transistori, mis oli keeratud muidugi Radio Maryjale, ühele neist kesklainel töötavatest raadiojaamadest, mille hingekarjase-missiooni täitmise viis paneks häbist punastama nii selle kui tulevase maailma Portugali katoliiklikud raadiojaamad.

      “Diabel tkwi w szczegolach”,^[45^] selle õhtu raadiojutlus, tundus praeguses olukorras eriti sobivana. Saade tuli põhjapoolsest Torunist, rääkijaks oli isa Tadeusz Rydzyk.^[46^] Nii jäid nad pikkadeks hetkedeks, tundideks, kuni üks teine Tadeusz, nimelt Lewanczykite pere patriarh, majja astus. Ta saabus tavalisest varem ja koos temaga ka iseloomulik odralõhn, mis meenutas perega veedetud laupäevasid ultrakatoliiklikus Katowices:

      “Maria!” hüüdis mees, limpsates oma uhketelt vuntsidelt õllejääke. “Kus sa oled, naine? Mis pagana hauavaikus see on? Ja miks maja pime on? Paavst suri ära või?” Ta lasi kuuldavale valju kontrollimatu naerupahvaku, sajatas ja hakkas trepist üles ronima, sealjuures mitu korda järjest komistades, nii et tekkinud müra järgi võinuks arvata, et ta oma lõua lõhki kukkus ja vähemalt ühe hamba teele maha jättis – paras talle –, õnneks ei pidanud ta täna traktoriga põllule minema.

      “Maria!” ei jätnud ta enne, kui sai vastuse. Ja see tuli Magda enamasti tühjalt seisvast toast – vamm kippus seal seintes võimust võtma, midagi oli sellega vaja teha, meenus Tadeuszile

43

Lad. k. ’Ka sina, mu poeg.’ Carlosi regulaarsed kõrgusretked olid sellele ideaalile risti vastupidine reaalsus, kannatas Mónica endiselt paanikahoogude all, mis nagu maavärina järeltõuked avaldusid järjest kergemal kujul, kuni nad inimmeeltele peaaegu märkamatuna lõpuks igapäevaelu normaalsusse sulandusid – olgugi et jutt on naisterahvast.

44

Nii nimetas see kõige olulisem sõjajärgse aja Saksamaa kantsler, kristlik demokraat Konrad Adenauer Berliini.

45

Poola k. ’Kurat peitub alati kõige väiksemates pisiasjades.’

46

Mõjukas katoliku preester Poolas, Radio Maryja asutaja ja direktor. (Toim.)