Mari-Ann õpetajatütar. Agnes Taar

ATES – KEVADESSE!

      Läbi une ja teadvusetuse kostsid Mari-Anneni mingid kaunid helid. Ta avas pikkamisi silmad, kuid näis olevat ebateadlik, kas kuulis ta seda unes või ilmsi.

      Jälle vajusid tal silmad kinni… Uuesti kostsid helid, kõvenedes, paisudes. Uuesti avas väike Mari-Ann silmad ja – ei sulgenud neid enam. Ta kuulatas. Tõesti, see oli orel! Isa mängis orelit. Nüüd ta tajus seda päris selgesti.

      Talle tundus, et kaua, väga kaua pole enam kuulnud orelimängu, mida armastas ometi nii väga kuulata. Mari-Anne pilk eksles seinal, laes ja peatus siis ta ees laual seisval õitsevate toomingate kimbul.

      Toomingad õites! imestas väike ja mõtles, et siiski kõik kuuldu-nähtu sünnib vaid unes, sest kui ta magama heitis, oli veel ometi talv, päris kange talv. Kui tore oli olnud kõndida mööda kõrgeid, kõrgeid kõvakskülmanud lumehangi! Jalad ei vajunud sisse, ei, mitte vähimatki. Ta mäletas seda üsna hästi. Isegi too hang, mis ulatas aida katuseni, kandis peal. Sellelt sai hoopis kerge vaevaga ronida otse aida katusele. Ja seal ta käiski mitu korda. Kogu org ja seda piiravad mäed paistsid talle katuselt ülihuvitavatena, valgetena, kuigi veidi võõrastena ja isesugustena. Ja nüüd korraga – laual õitsevad toomingad! Ta puudutas neid käega ja tajus, et on ikkagi ärkvel. Ent väike pea ei suutnud sellest aru saada, kuidas ometi oli kevad seekord tulnud ilma tema teadmata, kuulmata ja nägemata.

      Kui ta pilgu suunas aknale, kohtus see kellegi paitava ja mureliku pilguga: ema istus, veidi varjatuna, toolil, jälgides Mari-Anne ärkamist.

      „Mu väike Anneke-Mari…” algas ema, kes selliselt armastas nimetada Mari-Anne.

      „Ema!..” hüüatas Mari-Ann pooleldi ehmununa, pooleldi rõõmsana ja tahtis istukile tõusta, kuid ei suutnud.

      Ema tuli voodi juurde.

      „Tahad sa istuda, Anneke-Mari… ma aitan sind…” seadis ema ta patjade najale istuma.

      „Kas ma siis… kas ma siis olen hoopis haige?” imestas Mari-Ann.

      „Jah, laps – olid väga haige. Kuid nüüd, Jumalale tänu, on kriis möödas ja pea oled jälle terve.”

      „Aga ma ei teadnudki sellest midagi, et olin haige – ma arvasin, et magan!” imestas veel rohkem Mari-Ann.

      „Sa lamasid teadvusetuses ega võigi kõike juhtunut mäletada…” lausus ema, vaadates hellal pilgul väikest kõhnaksjäänud nägu ja käekesi.

      „Kui kaua ma siis ometi haige olin?” tahtis laps tingimata teada.

      „Palju nädalaid, Anneke-Mari…” ja ema silmad märjusid. Et seda varjata, ta pööras näo kõrvale.

      „Ooiii!” imestas üha enam Mari-Ann. „Ütle, ema, kas ma juba siis haigeks jäin, kui suured lumehanged tõusid aida katuseni ja lumi kandis peal?”

      „Ei, hiljem sündis see, mu Anneke-Mari, siis, kui juba kevadveed vahutades ja mühisedes jooksid ning meie väike oja näis olevat nagu suur jõgi…”

      Mari-Ann pingutas oma mälu ja korraga ta hüüatas:

      „Nüüd, ema, nüüd ma mäletan! Ma käisin veel oja ääres, tahtsin vaadata, kas kalu juba palju on meie ojakesse tulnud ja… ja…”

      „Ja siis kukkusidki ojja…”

      „Kas päris tõesti ma kukkusin ojja! Oh sa taevas!”

      „Olid, vaeseke, tükk aega külmas vees, enne kui saime su kätte. Sellest ajast jäidki haigeks…” sõnas ema.

      „Ja kas selle aja sees, kui olin haige, tuligi kevad?”

      „Jah…”

      „Sellepärast ma ei näinudki, kui kevad tuli…” lausus Mari-Ann mõtteis, „vast läheb ta enne jälle ära, kui päris terveks saan!” kuuldus kartust ja ärevust ta hääles.

      „Ei lähe, ära karda,” rahustas ema, „nüüd ta juba ootab sind.”

      „Lase kevad aknast sisse, siia, minu juurde,” palus väike.

      „Peab olema veel ettevaatlik – tuul tõmbab ja jääd uuesti haigeks.”

      „Pai ema, lase ikka kevad sisse, ma tõmban teki üle pea!”

      Ema kattis Mari-Anne hästi kinni ja avas akna.

      Värsket, lõhnaküllast kevadeõhku viskus läbi akna tuppa. Ja päikegi uudishimutses näha Mari-Anne.

      „Välja tahaksin…” mõtiskles poolvaljusti laps. „Kus Pontu on ja Ants ja Tiina? Tahaksin neid kõiki näha!..”

      „Hea küll, toon nad kõik sinu juurde,” naeratas ema ja väljus.

      Pontu, see armas loom, pole teda enam kaua näinud! Ja Mari-Ann naeratas endamisi, mõteldes Pontule ning peatsele jällenägemisele.

      Oo, see Pontu oskas nii mõndki. Lõbusat pillilugu kuuldes hakkas ta kohe taktile vastavalt oma suurt karvast saba taga ajama. Saba püüdes sattus nõnda hasarti, et eest ära jooksvale sabale haukus, karvu välja rebis, ise kõrgele hüpates. Enamasti juhtus, et saba eest ära lippas, siis Pontu tegi järsu hüppe vastassuunas ja jaht sabale jätkus. Ka leiba küsida ta oskas ja asju kätte kanda. Isegi tagumistel jalgadel istuda, vaatamata, et oli ometi suur koer ja need tavaliselt ei suuda istuda tagumistel jalgadel. Aga Pontu, tema oskas küll.

      Ja edasi meenutas Mari-Ann, kuidas nad Pontuga käisid metsas, oja ääres, suure kivi otsas, koplis. Kõikjal oli Pontu ta lahutamatu kaaslane. Isegi aida ja talli peale ta tahtis redelit mööda Mari-Anne järel üles ronida, kuid vaatamata kõigele ta püüdmistele ja vaevale see ometi ei õnnestunud. Oi, küll ta vaeseke siis niiksus ja oli õnnetu…

      Päike tegi endale ikka energilisemalt teed akna all kasvava vana sirelipõõsa vahelt Mari-Anne voodi juurde, peatudes ta kätel, juustel, ninal.

      Mingi magus rammestus langes lapsele. Kuskil kaagutasid kanad.

      Munesid, munesid! mõtles Mari-Ann ja naeratas. Kuskil hirnus hobune.

      „Hiihiihiiih!” katsus Mari-Ann seda järele aimata.

      „Tpruuu…” hüüatas ta siis ja naeratas taas, silmade kinni vajudes.

      „Ku-ku, ku-ku!..” kajas läbi akna tuppa.

      Mari-Ann avas silmad.

      „Kägu! Käoke!” hüüatas ta.

      Mõne hetke möödudes kuuldi lepalinnu trillereid sauna tagant lepikust ja kauget ööbikulaulu, vist koplist – seal õitses palju toomingaid.

      Tütarlaps reageeris kõigile neile häälile naeratusega ja taas sulgusid ta silmad…

      Kui ema Pontu, kahe Antsu ja Tiinaga Mari-Anne voodi juurde jõudis, magas see juba täiesti, vaid naeratus ununenud huulile ja õitsev toomingaoksake kätte.

      OO, JÄLLE TERVE! SEDA RÕÕMU JA PÄIKEST! KEVAD AMMU AIAS – OOTAB TÜDRUKUT VÄIKEST…

      Täna oli suurpäev, tähtis kogu majarahvale, kõige tähtsam aga muidugi Mari-Annele endale: täna ta võis esimest korda pärast haigust välja minna. Kõik askeldasid ta ümber, jälgides rõõmsa huviga sündmuste arengut: Pontu, kass Ants, õde Tiina ja vend Ants.

      Pontule näis see askeldus liiga pikale venivat – ta kannatus katkes. Et ettevalmistusi veidi kiirendada, Pontu haukus, niiksus ja hüppas Mari-Anne najale püsti, limpsides tal keelega üle põse. Istus siis taas põrandale, silmi pööramata oma väikeselt sõbralt, ja põrutas sabarootsuga vastu maad nagu jõudis. Mari-Anne rõivastamist nähes Pontu teadis üsna kindlasti, et tütarlaps nüüd välja läheb ja loomulikult on tema, s.o. Pontu, Mari-Anne esimene ja kõige lähem saatja.

      Kass Ants tõmbas endale küüru selga, sulges silmad ja silitas end vastu Mari-Anne sääri, käies mitu korda ta jalgade vahelt läbi.

      Õde Tiina, kuueaastasest Mari-Annest mõni aasta vanem, veidi flegmaatiline ja pikatoimne, seisis nüüd ka ootuse ärevuses, rõõmus naeratus heasüdamlikul näol.

      Vend Ants, Mari-Annest paar aastat noorem, oli ladunud kõik oma mänguasjade tagavara, tinasõdureist kuni puust karjalehmadeni väikesele vankrile ja ootas ukse juures heameelest valjusti naerdes ning suurest ärevusest alalõpmata nina hõõrudes Mari-Anne toast väljumist.

      Oli tulnud isegi Koplimäe Reet, Mari-Anne vana ja suur sõber, keda ta peagu iga päev külastas, kui oli terve.

      Koplimäe