Dora Thorne. Charlotte M. Brame

tähesärasel õhtul kodust lahkudes Ronald vaevu mõtles, et ema lamab nuuksudes voodis, süda murtud. Üks kaunis pisaramärg nägu jälgib noormeest ühest ülemise korruse aknast ning ta isa, suletud oma ruumidesse, kuulatab iga häält majas. Kuuldes ukse sulgumise kõmatust tundus see lordile, nagu löödaks talle matusekella.

      Järgmisel päeval lahkusid leedi Charteris ja ta tütar Earlescourtist. Lord Earle ei näidanud kuidagi välja, kui raske löök teda oli tabanud. Viimse minutini oli ta nende tähelepanelik võõrustaja ja saatis naised nende tõllani ning lahkus neist, naeratus huulil. Siis läks ta tagasi majja, kus ta enam kunagi ei kuule häält, mis teda selles ilmas kõige enam rõõmustab.

      Päevad ja kuud möödusid, noor peremees ei tulnud ega tulnud ning Earlescourtis hakkas levima imestus ja üllatus. Lord Earle ei maininud poja nime kunagi. Inimesed sosistasid, et Ronald olla välismaale läinud ja elavat kusagil Itaalias. Lord Earle’ile tundus, nagu oleks ta elul lõpp. Ta ei teinud enam tulevikuplaane ning tema tahtejõud suri. Tema elu suur eesmärk ei täitu kunagi.

      Leedi Earle ei puudutanud ühegi sõnaga muret, mis teda oli tabanud. Ta lootis vastu ootust, et kord tuleb aeg, mil ta abikaasa pojale andeks annab. Valentine Charteris kandis pettumusekoormat nii hästi, kui oskas. Ta ei unustanud seda lihtsameelset rüütellikku noorukit, kes oli nende sõprusse uskunud ja nii asjatult tema tuge oodanud.

      Paljudki austajad tiirlesid ümber Valentine’i. Üksteise järel said nad korvi. Neiu ootas, et kohtab kedagi Ronald Earle’i sarnast – igas mõttes tema moodi meest, kel aga poleks niisugust nõrkust, mis nii saatuslikult ta elu varjutaks.

      IX peatükk

      Väikeses ilusas villas Arno jõe kaldal oli Ronald Earle end koos noore naisega sisse seadnud. Pärast Earlescourtist lahkumist oli ta otseteed Easthami läinud, süda täis koduigatsust ja kalleid mälestusi, kuid rõõmust tulvil, et miski ei seisa enam tema ja Dora armastuse vahel. Noormees rääkis naisele tülist, isa karmidest sõnadest ning Dora – nagu arvata oligi – haaras tal kaela ümbert kinni ja nuttis nagu arust ära.

      Nüüd armastab ta meest veel enamgi, ütles ta. Ta peab teda armastama piisavalt, et nad saaksid kodu rajada.

      Kuid ikkagi, kummaline küll, aga kuigi Ronald rääkis oma kaunile nuuksuvale naisukesele kõik ära, ei maininud ta kordagi Valentine Charterist – isegi noore daami nime ei nimetatud.

      Ronald korraldas peagi kõik. Ta saatis Stephen Thorne’i ja tolle naise järele ning rääkis neile, kuidas, kus ja millal ta oli Doraga abiellunud.

      “Tjah, vilets lugu,” ütles Stephen. “Sellisest ebavõrdsest abielust head nahka ei tule. Mu tüdruk oleks parem pidanud koju jääma või tollele noorele talumehele minema, kes teda ju armastas. Teie vahel on liiga suur lõhe, mister Earle, ja ma kardan, et peagi mõistate seda isegi.”

      Ronald naeris mõtte peale, et peaks kunagi Dorast tüdinema. Kui vähe need väikesed proosalised tavainimesed kah armastusest teadsid!

      Tubli majahoidja ja ta naine lahkusid Dorast, olles enne tublisti pisaraid valanud. Neiu ei tee enam rõõmsaks nende kodu oma kauni näo ja lõbusa tujuga. Ta läheb ära imelikule võõrale meretagusele maale. Paljud tumedad eelaimused kummitasid vanapaari. Ent oli juba liiga hilja nõu anda või sekkuda.

      Esimesed uudised kodukandist, mis jõudsid villasse Arno jõe kaldal, oligi sõnum Stephen Thorne’ilt ja kus seisis, et nad on majahoidja koha jätnud ja ostnud väikese talu Kenti krahvkonda. Leedi Earle oli neile seda võimaldanud ning lahkumisel ei olnud nad lord Earle’ilt kuulnud silpigi. Majahärra ei küsinudki, kuhu ja miks nad lähevad.

      Hoolimata isa vihast, ema kurvastusest, oma vaesusest ja positsiooni kaotusest, oli Ronald mõne kuu vältel ülimalt õnnelik koos oma noore naisega. Oli nii meeldiv Dorat õpetada, vaadata tema kaunist naerulohukestega nägu ja tumedaid silmi, mis imestasid kõige uue üle; kuulda ta otsekoheseid naiivseid märkusi, tema originaalseid mõtteid; näha ta meeldivaid, võltsimatult siiraid kombeid. Üle kõige oli tunda end sedavõrd armastatuna.

      Ronald mõtles sageli, et iialgi pole olnud ega saa olemagi nii armastavat naist kui Dora. Tal polnud naisele palju õpetada, kuigi ta püüdis visalt. Kaasa laulis kenasti ja puhtalt vanu ballaade. Kuid ehkki üks klaveriõpetaja teise järel üritas teda mängima panna, ei õnnestunud see kuidagi – ka oma laulu ei osanud ta saata. Ronald lootis, et kannatlikult harjutades õpib naine joonistama, kuid Dora ei saanud hakkama. Kuulekalt võttis ta paberi ja pliiatsi, kuid jooned ei tulnud õiged. Vahel kukkus ta joonistus välja nii koomiline, et nii tema kui ka Ronald naersid südamest. Kui andetus naist ka vahel vaevama hakkas, kukkusid paberile suured rasked pisarad. Siis võttis Ronald paberi ta käest, Dora kallistas meest ja küsis, kas ta ei oleks ehk õnnelikum mõne targema naisega.

      “Ei, tuhat korda ei,” vastas mees harilikult. Ta armastas Dorat tema lihtsuses enam kui oleks armastanud maailma arukaimat naist.

      “Oled sa ikka kindel,” küsis Dora, “et sa kunagi ei hakka kahetsema meie abielu?”

      “Ei, mitte kunagi,” oli vastus. “Sa oled mu elu rõõm ja kroon.”

      Oli meeldiv istuda oleandrite ja mirtide keskel ning lugeda Dorale ette maailma suuremaid luuleteoseid. Isegi kui naine neid ei mõistnud, selgines ta nägu, kui Ronald suuri sõnu lausus. Samuti oli meeldiv istuda Arno jõe kaldal ning vaadata siniseid vetevooge päikesesäras. Seal tundis Dora end kodus olevat. Ta ei osanud palju öelda raamatute, kunstiteoste, muusika kohta, ent võis looduse ilust palju ja hästi kõnelda, mitte kunagi sellest väsides. Ta tundis taeva vahelduvaid värve, lainte hääli, tuule muusikat, lindude laule. Kõigel sellel oli tema jaoks eriline ja jääv väärtus.

      Ronald ei osanud talle kuigivõrd rohkem õpetada. Naisele ju meeldisid need ilusad luuletused, mida ta luges, kuid ta ei suutnud kuidagi meeles pidada nende autoreid. Ta unustas kirjanike nimed või ajas need nii hirmsasti segi, et meeleheitel Ronald käskis raamatutest kõnelemisest loobuda, kuni Dora nendega lähemalt tuttavaks saab.

      Kuid Ronald avastas peagi, et Dora ei suuda kauem lugeda kui mõne minuti. Ta võis raamatu avada ja hirmsasti keskendudes pingutada. Siis aga rändas ta tumedate silmade pilk kuhugi kaugusse, mägede poole või kilgendavale jõele. Ta ei suutnud lugeda kunagi, kui päike parajasti paistis või linnud laulsid.

      Seda nähes jättis Ronald ära kõik päevased kirjandustunnid. Kui õhtul lambid põlema pandi ning looduse kaunis pale oli peitu läinud, katsetas ta uuesti ning see õnnestuski umbes kümneks minutiks. Kuid siis vajusid Dora rasked pikaripsmelised laud silmile ning oma suureks pahameeleks avastas Ronald, et naine magab maailmakirjanduse meistriteoste kohal.

      Kaks pikka pilvitut aastat läks mööda, kuni Ronald aimama hakkas, et tal ei õnnestu oma kaunist noort naist rohkem õpetada. Naine oli kummaline segu harimatusest ja metsikult arenevast poeesiast. Ta kõneles küll soravalt, ta hääl oli meeldiv, mehelt külge jäänud aktsent soodne. Omavahel olles ei märganud mees midagi, ent kui ta kohtas üht Inglise sõpra Firenzes ja tõi tolle koju dineele, hakkas Ronald soovima, et Dora jätaks lakkamatu punastamise ja oleks vähem uje, et naine räägiks rohkem ja et tal kaoks hirm mõnd hirmsat viga teha.

      Koitis nende abielu kolmas aasta. Dora sai kahekümneseks ja Ronald kahekümne kolme aastaseks. Mees ei rõõmustanud täiskasvanuks saamise üle, ei mingit pidutsemist. Tähtpäev möödus märkamatult. Inglismaalt tuli vahel uudiseid, kirju väikesest talust Kentis, mis jutustasid lihtsast elust, ning mõned leedi Earle’ilt, alati kurvad ja pisaratega niisutatud. Temalgi polnud häid uudiseid. Lord Earle’i tervis oli korras, ent ta ei lubanud kordagi poja nime enda kuuldes mainida. Leedi aga igatses poja järele. Kõigi oma kirjade lõppu lisas leedi Earle: “Anna minu armastus Dorale edasi.”

      Kolmandal abieluaastal hakkas Ronald tundma majanduslikku kitsikust. Tema sissetulek oli endiselt kolmsada naelsterlingit aastas. Dorale tundus see päratu rikkusena, Earlescourti pärija aga oli harjunud sama summa kulutama riietuse ja sigarite peale. Nüüd hakkasid võlad teda pitsitama. Ent koju polnud mõtet kirjutada. Ta ei hakka paluma leedi Earle’i, ehkki teadis, et daam müüks viimase teemanti tema hüvangu nimel.

      Ronald otsustas maalimise kasuks. Ehitati väike ateljee, kus Dora võis