Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Ja kas ma peaksin kõige selle peale üldse mõtlema?

      Karl tundis, kuidas mõtted jooksid ummikusse – DNA, geenid. Lea lause “Täpsemalt: nende geneetiline materjal ei ole kadunud”. See mäng käib mulle üle jõu, ma pean võtma ühendust Maa konsulaadiga, andma ennast üles, rääkima kõik ausalt ära ja lootma, et ma ei ole midagi liiga hullu kokku keeranud, otsustas Karl.

      Seejärel lausus ta võimalikult kõva ja selge häälega: “Kinni!” Veejuga peatus ja sugenenud vaikuses kuulis Karl tungivat koputust hotellitoa uksele. Politsei, oli tema esimene mõte. Ta väljus dušikabiinist, kuivatas end kiirustades, hüüdes: “Kohe tulen!” ning keeras endale rätiku puusade ümber. Karl astus toaukse juurde, hingas paar korda sügavalt ja vajutas linki.

      Koridoris seisis pikka kasvu, silma järgi otsustades umbes kolmekümneaastane roostepruunide õlgadeni juuste ja heleroheliste silmadega naine, seljas hõbedane kombinesoon, selle peal eest lahtine valge jakk, mille alt paistis kombinesooni vasaku rinnatasku kohale õmmeldud märk. Karl ei näinud märki täpselt, aga oletas automaatselt, et see on KL Kahe politsei tiigripeaga embleem.

      “Kas te olete politseist?” küsis ta igaks juhuks, kui naine temast mööda astus, hotellituppa sisenes ja seal ringi vaatama asus.

      “Pane uks kinni,” teatas naine vastuse asemel.

      Karl tegi nagu öeldud, köhatas siis ja pomises: “Tohib, ma panen ennast ruttu riidesse.”

      Naine muigas, noogutas ja sammus akna alla. Ta tõmbas kardinad otsustava liigutusega eest ning jäi pilve-lõhkujatele ja nendevahelisele katkematule õhuliiklusele avanevat vaadet imetlema. Karl korjas häbist punetavate põskedega põrandal vedelevad riided kokku ja lipsas vannituppa, ise imestades, et naine oli tulnud üksi ega polnudki teda esimese asjana kõhuli voodile surunud ja tal käsi raudu pannud. Karl tundis erutust, kujutledes, kuidas pikka kasvu sale naine talle oma liibuvasse hõbedasse materjali kängitsetud jala vastu tagumikku vajutab ja tal kätest kinni haarab, et käerauad sulgeda. See ajas teda veel rohkem segadusse.

      “Sul polegi relva?” küsis naine, kui Karl vannitoast väljus, mustad püksid jalas ja valge kortsus T-särk seljas.

      Kiire töö – ta on juba jõudnud mu asjad läbi otsida.

      “Ei, ei ole, proua …”

      “Proua?” muigas naine. “Mu nimi on Omina ja ma olen üllatunud, et sa jõudsid nii kaugele täiesti paljaste kätega. Muljet avaldav.”

      “Omina?”

      Karl ei saanud aru, kas see on ees- või perekonnanimi.

      “Kas te viite mind nüüd jaoskonda?”

      “Miks ma peaksin küll seda tegema? Ma ei ole politseinik ja nii palju kui ma tean, ei tunne ka Kuala Lumpur Kahe politsei sinu vastu huvi. Vähemasti veel mitte. Nagu võib-olla kuulnud oled, on neil omal muid muresidki küllalt: piraadid Luciuse Sadamast, Barnardi Tähe sõda ja mingi nakkushaigus …”

      “Ei ole politseist? Aga mis te siis minu toas teete?”

      “See kõlab võib-olla ebausutavalt, aga ma tulin sind aitama,” vastas Omina.

      “Ma tahan, et te kohe lahkuksite! Ma tahan tagasi koju sõita, politseiga asjad ära klattida ja ma tahan enda elu tagasi.” Karl tundis endas viha kerkivat, ta astus toaukse juurde ja avas selle. “Välja! Nüüd! Kohe!”