Sõber. Eduard Vilde

n>

      Sõber

      Ta on alati minuga, ta ei kaota mind kunagi silmist. Kui istun lauas ja teen ridu, peab ta mu selja taga vahti. Ma tean teda ühtlasel soldatisammul edasi ja tagasi sammuvat, ma tajun teda paremalt ja pahemalt poolt oma paberile vahtivat. Tema hall silm täis halli armastust puhkab igavese õrnusega mu pealael, ripub mu sule otsas, uitab mu ridade vahel. Ta on rahul, et ma teen ridu.

      Hommikul torgib tema vaade mu lauge, kuni ärkan. Ta seisab mu voodi ees, näpp püsti ja nägu manitseval muigel. Ja õhtul veab mulle vaiba peale, silitab mu silmad kinni, kallistab mu kõrvad kuulmatuks. Ta valvab mind kogu öö, ma aiman tema istumist sängi serval.

      Ja söögilauas istub ta minu kõrval ning loeb mu suutäisi. «Mitte palju, mu sõber, – mitte vähe, mu vend!» Ja kui pean puhkust või varastan väljas värskust, hoiab ta kella pihus ja ümiseb korrast ning kohusest. «Mitte nii kaua, sõber, – mitte nii üürikeselt, vend! Parajalt, mõõdukalt, mu kallim!»

      Tema sõprus täidab minu õhku, tema vendus mu aega, ma elan tema armastusest. Iialgi pole ma üksinda, iialgi pole ma vaba, iialgi pole ma mina.

      On aga momente, mil ta ununeb. Lühikesi, üsna lühikesi. Võimsaid, salavõimsaid.

      Ma vajun mõne vaba mina trükitud mõtteloodusse – ilmutustemaailma, mis mitte ridadest ei ole üles ehitatud. Ma söön selle õnneliku puhtast viljast, joon tema selgest allikast. Ma imen enese kinni nagu kaan, saan pimedaks ja kurdiks kõige vastu enda ümber.