Lahvatab leek. Suzanne Collins

kohvipulbrit, piisavalt palju, et jook saaks hea ja kange, ning panen selle pliidile keema.

      Haymitch on ülejäänud maailma jaoks endiselt surnud. Kuna millestki muust ei ole abi, lasen kaussi jääkülma vett, valan selle talle pähe ja hüppan tee pealt eest. Haymitchi kurgust pääseb valla loomahääl. Ta hüppab püsti, lüües tooli jalaga kolme meetri kaugusele ja hakates noaga vehkima. Mul läks meelest, et ta magab alati, nuga kindlalt peos. Oleksin pidanud selle ta sõrmede vahelt välja kangutama, aga mõtted on nii hajevil. Vandesõnu pursates raiub ta noaga natuke aega õhku, enne kui mõistusele tuleb. Ta pühib särgivarrukaga nägu ja pöördub aknalaua poole, kus ma põgenemisvalmilt kükitan.

      "Mida sa siin teed?" pudrutab ta.

      "Sa käskisid mul ennast äratada tund aega enne kaamerate saabumist," vastan.

      "Mida?" küsib tema.

      "See oli sinu mõte," ei anna ma järele. Paistab, et talle meenub. "Miks ma üleni märg olen?"

      "Ma ei suutnud sind raputades üles ajada," selgitan. "Kuule, kui sa tahtsid, et sind nunnutataks, oleksid pidanud paluma seda Peetal teha."

      "Paluma mida minul teha?" Isegi tema häält kuuldes hakkab mul kõhus keerama ja ma tunnen ebameeldivat segu süüst, kurbusest ja hirmust. Ja igatsusest. Võin sama hästi ka tunnistada, et minus peitub tibake sedagi tunnet. Ainult et tal on liiga palju võistlejaid, et ta üldse kunagi võidule pääseks.

      Vaatan, kuidas Peeta laua juurde sammub, aknast tulvav päikesevalgus heledatele juustele sadanud värskel lumel vilkumas. Ta näeb välja tugev ja terve, täiesti erinev haigest ja nälginud poisist, kellega koos areenil olin, ja lonkamist ei ole enam peaaegu üldse märgata. Ta paneb otse ahjust tulnud leivapätsi lauale ja sirutab Haymitchi poole käe.

      "Paluma sul mind äratada, ilma et ma pärast seda kopsupõletikku jääksin," sõnab Haymitch ja annab noa Peeta kätte. Ta tõmbab räpase särgi seljast, paljastades sama määrdunud alussärgi, ja hõõrub end kuivema poolega.

      Peeta naeratab ja valab Haymitchi noa põrandalt leitud pudelist valge märjukesega üle. Ta pühib noatera särgisabaga puhtaks ja lõikab leiva lahti. Peeta varustab meid kõiki värskete küpsetistega. Mina käin jahil. Tema küpsetab. Haymitch joob. Meil kõigil on aja sisustamiseks oma viis, peaasi et mõtteid Näljamängudel osalemisest kõrvale tõrjuda. Alles siis, kui Peeta on ulatanud Haymitchile leivakannika, vaatab ta esimest korda ka minu poole. "Tahad tükikest?"

      "Ei, ma sõin Hobis," vastan. "Aitäh." Mu hääl kõlab võõralt, ametlikult. Täpselt nii nagu kõikidel nendel kordadel, mil olen Peetaga rääkinud pärast seda, kui kaamerad lõpetasid meie õnneliku kojusaabumise filmimise ja me pöördusime tagasi tegeliku elu juurde.

      "Pole tänu väärt," vastab Peeta jäiselt.

      Haymitch lennutab oma särgi ülejäänud segaduse hulka. "Brrr. Te kaks peate enne etendust küll kõvasti sooja tegema."

      Muidugi on tal õigus. Pealtvaatajad ootavad armunud tuvipaari, kes Näljamängud võitis. Mitte kaht inimest, kes suudavad hädavaevu teineteisele otsa vaadata. Aga ma lausun vaid: "Mine pesema, Haymitch." Seejärel hüppan aknast välja, maandun pehmelt ja sammun üle rohuvälja oma majja.

      Lumi on kleepuma hakanud ja minust jääb maha jäljerada. Välisukse juures jään seisma ja klopin märja lume kingadelt, enne kui sisse astun. Ema on ööd ja päevad vaeva näinud, et kaamerate saabumise ajaks paistaks kõik täiuslik, sestap ei oleks praegu just kõige õigem tema läikimalöödud põrandatele jälgi maha jätta. Jõuan vaevalt tuppa astuda, kui ema on juba kohal ja haarab mul käest, nagu tahaks mind peatada.

      "Ära muretse, kohe võtan jalast ära," sõnan mina ja jätan kingad mati peale.

      Ema naerab kohmetult ja võtab mu õlalt saagikoti. "See on kõigest lumi. Kas oli tore jalutuskäik?"

      "Jalutuskäik?" Ta teab, et olin juba poolest ööst saadik metsas. Siis märkan ema selja taga köögiuksel võõrast meest. Piisab ühest pilgust tema rätsepaülikonnale ja kirurgiliselt täiuslikele näojoontele ning ma tean, et ta tuleb Kapitooliumist. Midagi on viltu. "See oli rohkem nagu uisutamine. Väljas läheb juba tõesti libedaks."

      "Sulle on külaline," lausub ema. Ta nägu on liiga kahvatu ja ma kuulen tema hääles ärevust, mida ta varjata üritab.

      "Ma arvasin, et nad jõuavad alles keskpäeval." Teen näo, et ei märka, kuidas ema mind ainiti vaatab. "Kas Cinna tuli ka varem, et aidata mul end valmis seada?"

      "Ei, Katniss, need …" alustab ema.

      "Palun astuge edasi, preili Everdeen," sõnab mees. Ta viipab käega koridori poole. Tundub veider, kui keegi sulle su oma kodus teed juhatab, aga ma parem ei hakka seda kommenteerima.

      Minnes naeratan emale julgustavalt üle õla. "Vist veel mõned juhised ringreisi asjus." Nad on saatnud mulle igasugust kraami marsruudi ja selle kohta, missugust etiketti ühes või teises ringkonnas järgitakse. Kuid astudes kabineti ukse poole – ukse, mida ma kuni praeguse hetkeni pole kunagi näinud suletuna –, tunnen, kuidas mõtted hakkavad peas jooksma. Kes seal on? Mida nad tahavad? Miks on ema nii kahvatu?

      "Astuge sisse," lausub mees Kapitooliumist, kes mulle koridori mööda järgnes.

      Pööran poleeritud vasknuppu ja astun kabinetti. Tunnen ninaga vastuolulist rooside ja vere lõhna. Väike lumivalgete juustega mees, kes paistab ähmaselt tuttav, loeb raamatut. Ta tõstab sõrme, nagu tahaks märku anda: "Üks hetk." Seejärel pöörab ta ringi ja mu süda jätab löögi vahele.

      Vaatan otse president Snow maosilmadesse.

      2

      Minu meelest peaks president Snow olema ainult marmorsammaste ja ülisuurte lehvivate lippude keskel. Kuidagi imelik on näha teda tavalises toas, tavalised asjad ümberringi. Samasugune tunne, nagu võtaks potil kaane pealt ja leiaks sealt hautise asemel hoopis mürgihammastega rästiku.

      Mis põhjusel võiks ta ometi siin olla? Tõttan mõtetes tagasi teiste võidutuuride juurde. Olen näinud võitnud tribuute koos juhendajate ja stilistidega. Aeg-ajalt on end nende seltsis näidanud ka mõni kõrgem valitsuse ametnik. Aga president Snowd ei ole ma küll kunagi näinud. Tema osaleb Kapitooliumis toimuvatel pidustustel. Punkt.

      Kui president on võtnud ette terve pika tee suurlinnast siia, saab see tähendada ainult üht: olen tõsises hädas. Ja kui mina olen hädas, on seda ka minu perekond. Värinad jooksevad üle selja pelgalt mõtte juures, kui lähedal on minu ema ja õde sellele mehele, kes mind põlgab. Jääb alatiseks põlgama. Sest ma kavaldasin tema sadistlikud Näljamängud üle, tegin Kapitooliumi naerualuseks ja ühes sellega õõnestasin tema autoriteeti.

      Aga ma ju üritasin vaid enda ja Peeta elu eest võidelda. Ja mis tahes mässumeelne tegu oli kõige selle juures lihtsalt juhuslik. Ent kui Kapitoolium otsustab, et ellu võib jääda ainult üks tribuut ja kellelgi on jultumust seada see küsimärgi alla, ongi vist juba mässuga tegemist. Mu ainus kaitse oli teeselda, et kirglik armastus Peeta vastu võttis minult aru. Ja sellepärast jäeti meid mõlemaid ellu. Ja kuulutati võitjateks. Et saaksime minna koju, seda tähistada ja kaameratele hüvastijätuks lehvitada ning taas oma elu elama hakata. Kuni praeguse hetkeni.

      Võib-olla on see meie maja uudsus või presidendi nägemisest tekkinud šokk või vastastikune mõistmine, et ta võib lasta mind iga sekund tappa, mis tekitab minus tunde, nagu oleksin sissetungija. Nagu see oleks tema kodu ja mina kõigest kutsumata külaline. Sellepärast ei tervita ma teda ega paku talle istumiseks tooli. Ma ei ütle midagi. Tegelikult reageerin nii, nagu ta olekski madu, mürgist liiki. Seisan liikumatult, silmad temale tardunud, otsin taganemisteed.

      "Ma arvan, et teeme olukorra palju lihtsamaks, kui lepime kokku, et ei hakka teineteisele valetama," sõnab president. "Kuidas tundub?"

      Mulle tundub, et mu keel on kangeks jäänud ja ma ei saa sõnagi suust, sellepärast tuleb mulle endalegi üllatusena, kui vastan kindla häälega: "Jah, ma arvan, et see hoiaks aega kokku."

      President Snow naeratab ja ma märkan esimest korda tema huuli. Arvasin, et need on nagu maol, see tähendab olematud. Aga tema huuled on täidlased,