Lahvatab leek. Suzanne Collins

ection>

      1

      Pigistan kõvasti plaskut oma käes, kuigi teest õhkav soojus on ammugi jäisesse õhku auranud. Sõrmed liibuvad tugevasti vastu külma metalli. Kui praegu peaks kusagilt ilmuma metsikute koerte kari, ei oleks mul kuigi suurt šanssi enne nende rünnakut puu otsa jõuda. Peaksin püsti tõusma, ringi liikuma ja kangestunud jäsemeid lõdvestama. Aga selle asemel istun tardunult kivil, samal ajal kui koidukuma hakkab juba metsa valgustama. Päikesega ma võidelda ei saa. Jääb üle ainult abitult pealt vaadata, kuidas see lohistab mind algavasse päeva – päeva, mida olen kartnud juba mitu kuud.

      Lõunaks jõuavad kõik Võitjate külla minu uue maja juurde. Reporterid, kaameramehed, isegi Effie Trinket, minu vana saatja, on leidnud selleks ajaks tee Kapitooliumist 12. ringkonda. Huvitav, kas Effie kannab endiselt seda totakat roosat parukat või uhkeldab ta mõne teise ebaloomuliku, spetsiaalselt võidutuuri jaoks mõeldud värviga? Rahvast tuleb veelgi. Personal, kes hoolitseb pika rongireisi ajal kõigi mu vajaduste eest. Ettevalmistusmeeskond, kes mind avalike esinemiste tarvis üles lööb. Minu stilist ja sõber Cinna, kes kavandas silmipimestavad kostüümid, mis tõmbasid Näljamängudel pealtvaatajate pilgud esimest korda minule.

      Kui see oleks minu teha, püüaksin Näljamängud lõplikult unustada. Mitte kunagi neist rääkida. Teha nägu, et see oli kõigest üks halb unenägu. Aga võidutuur muudab selle võimatuks. Tuur toimub strateegiliselt iga-aastaste mängude vahepeal ning võimaldab Kapitooliumil hoida oma hirmuvalitsust värske ja vahetuna. Kapitoolium ei sunni meid oma raudset haaret ringkondade üle ainu üksi igal aastal meeles pidama, vaid käsib meil seda ka tähistada. Ja sel aastal olen mina üks selle show staare. Pean reisima ringkonnast ringkonda, seisma juubeldava rahvahulga ees, kes mind salamisi põlgab, vaatama näkku perekondadele, kelle lapsed ma olen tapnud…

      Päike aga kerkib aina kõrgemale ja ma sunnin end püsti tõusma. Kõik liigesed kaeblevad ja vasak jalg on täiesti surnud, sellepärast pean mitu minutit edasi-tagasi kõndima, enne kui jalga uuesti tundma hakkan. Olen kolm tundi metsas olnud, aga et ma ei ole kordagi teinud katsetki küttida, ei ole mul ka midagi ette näidata. Emal ja väikesel õel Primil pole sellest nagunii enam sooja ega külma. Nemad võivad nüüd linnas lihuniku juures käia, kuigi meile kõigile meeldib värskelt kütitud saak palju rohkem. Kuid mu parim sõber Gale Hawthorne ja tema perekond sõltuvad minu tänasest noosist ja ma ei saa neid alt vedada. Alustan poolteist tundi kestvat reidi, mis kulub püüniste ülevaatamiseks. Kui me veel koolis käisime, oli meil pärastlõunati aega püüniseid kontrollida ja jahti pidada, juurikaid ja marju korjata ning ikka veel õigeks ajaks linna kaupa vahetama jõuda. Aga nüüd, mil Gale töötab söekaevanduses – ja minul ei ole päevad läbi midagi teha –, olen selle töö üle võtnud.

      Selleks kellaajaks on Gale ammu kaevandusse jõudnud, südant pööritama paneva liftisõiduga maasügavustesse sukeldunud ning raiub juba söekihti. Ma tean, mismoodi seal all välja näeb. Kooli ajal pidime igal aastal söekaevanduses ekskursioonil käima. Kui ma veel väike olin, tundus seal lihtsalt ebameeldiv. Klaustrofoobiat tekitavad tunnelid, vastik õhk, lämmatav pimedus igal pool. Pärast seda, kui mu isa koos mitme teise söekaevuriga plahvatuses surma sai, suutsin hädavaevu sundida end lifti astuma. Iga-aastasest reisist sai õudus. Kahel korral jäin reisiärevusest nii haigeks, et ema ei lasknudki mind kodust välja, arvates, et mul on gripp.

      Mõtlen Gale'ile, kes tegelikult elab ja hingab ainult metsas, värskes õhus ja päikesepaistes, puhta voolava vee ääres. Ma ei tea, kuidas ta suudab seda taluda. Tegelikult … tean küll. Ta talub seda, sest see on ainus viis toita oma ema, õde ja kaht nooremat venda. Ja siin seisan mina, taskud raha täis, palju rohkem, kui oleks vaja meie mõlema perekonna toitmiseks, aga tema ei võta sellest sentigi vastu. Tal on raske minu käest isegi liha võtta, kuigi tema oleks kindlasti mu ema ja Primi toiduga varustanud, kui oleksin mängudel surma saanud. Korrutan talle pidevalt, et ta teeb sellega mulle teene, et päevad läbi tegevusetult istumine ajaks mind lihtsalt hulluks. Sellest hoolimata ei vii ma kunagi neile süüa siis, kui ta kodus on. Polegi eriti raske ülesanne, sest ta töötab nagunii kaksteist tundi päevas.

      Ainus aeg, mil nüüd Gale'i näen, on pühapäeviti, kui me saame metsas kokku ja peame koos jahti. See on endiselt parim päev nädalas, aga paraku mitte enam selline nagu vanasti, mil võisime teineteisele kõigest rääkida. Mängud on isegi selle ära rikkunud. Loodan endamisi ikka, et aja möödudes hakkame jälle vabalt suhtlema, kuid tükike minust teab, et see lootus ei täitu kunagi. Tagasiteed enam ei ole.

      Saan püünistest korraliku saagi – kaheksa jänest, kaks oravat ja kop ra, kes ujus Gale'i meisterdatud traadist riistapuu sisse. Püünistega on ta täielik võlur: kinnitab neid noore võsa külge nii, et saak jääb kiskjate haardeulatusest väljapoole, sätib peenelt kokkuseatud vitspüüniste oksi hoolikalt tasakaalu, punub korve, millest kalad enam plehku ei saa panna. Püüniseid kontrollides üritan kõik jälle hoolega uuesti üles seada, kuigi tean, et mul ei ole selle jaoks tema silma ega vaistu, mis ütleb, kus või millal jahisaak tee peale sattub. See on midagi enamat kui lihtsalt kogemus. See on kaasasündinud anne. Nagu minu oskus lasta looma peaaegu kottpimedas ja tabada sellest hoolimata ühe noolega.

      Kui ma 12. ringkonda ümbritseva aia juurde tagasi jõuan, on päike juba kõrgel. Kuulatan hetke, nagu ikka, aga traataiast ei kosta elektrivoolu reetlikku undamist. Seda kostab üldse väga harva, kuigi tegelikult peaks aed kogu aeg voolu all olema. Vingerdan aiaalusest avausest läbi ja jõuangi Aasale, kodust kiviviske kaugusele. Vanast kodust. Maja on meil ikka veel alles, sest see on ametlikult mu emale ja õele määratud eluase. Kui peaksin kohe siinsamas surnult maha kukkuma, tuleks neil uuesti siia elama asuda. Aga praegu on nad mõlemad end Võitjate küla uues majas õnnelikult sisse seadnud ja mina olen ainus, kes veel kasutab seda kokkuvajunud väikest onni, kus ma üles kasvasin. Minu jaoks on see päris kodu.

      Käin siin nüüd riideid vahetamas. Panen isa vana nahkjaki asemel selga peene villase mantli, mis tundub õlgadest liiga kitsas. Võtan oma pehmed kantud jahisaapad jalast ja panen asemele kallid masinaga valmistatud kingad, mis ema arvates sobivad minu seisuses inimesele paremini. Vibu ja nooled jätsin metsa puuõõnde. Kuigi aeg muudkui läheb, luban endale veel mõne hetke ja lihtsalt istun köögis. See näeb välja mahajäetud: koldes ei põle tuli, laudlina pole laual. Tulime küll vaevu ots otsaga kokku, aga ma teadsin, kuhu kuulun, kus on minu koht meie tihedalt kokkukootud elukangas. Tahaksin uuesti tagasi pöörduda, sest kõik varasem tundub nii turvaline võrreldes praegusega, mil olen nii rikas ja kuulus ning Kapitooliumi võimukandjate poolt nii vihatud.

      Tagaukse juurest kostev kaeblik hääl äratab mind mõtetest. Teen ukse lahti ja näen Primi vana ja räsitud kõutsi Buttercupi. Kass ei salli meie uut maja rohkem kui mina ning lahkub sealt alati, kui Prim kooli läheb. Me ei ole teineteisele kunagi eriti meeldinud, aga nüüd seob meid vähemalt seegi. Lasen kõutsi tuppa, annan talle tüki koprarasva ja isegi sügan teda natuke kõrva tagant. "Tead ka, kui võigas sa välja näed?" küsin kassilt. Buttercup nügib ninaga mu kätt, et teda veel silitaksin, aga tuleb teele asuda. "Lähme nüüd." Haaran kõutsi kaenlasse, võtan teise kätte saagikoti ja vinnan mõlemad välja tänavale. Kass rabeleb end vabadusse ja kaob põõsastesse.

      Kingad pigistavad varvaste pealt, kui krudiseval sammul mööda söetolmust tänavat edasi astun. Põiktänavate ja tagahoovide kaudu lõigates jõuan mõne minutiga Gale'i majani. Gale'i ema Hazelle näeb mind köögi kraanikausi kohalt aknast. Ta pühib käed põlle sisse kuivaks, kaob aknalt ja ongi mõne hetke pärast mul ukse peal vastas.

      Hazelle meeldib mulle. Pean temast lugu. Plahvatus, mis tappis mu isa, võttis temalt mehe ja jättis ta kolme poisi ja õige pea sündiva titega omapäi. Vähem kui nädal pärast lapse sündi otsis ta juba tänavatel tööd. Kaevandus ei tulnud kõne allagi, sest vastsündinu eest tuli hoolitseda, kuid tal õnnestus paari kaupmehega pesupesemise asjus kokkuleppele jõuda. Gale'ist kui vanimast lapsest sai neljateistaastaselt pere peamine ülalpidaja. Ta oli juba tessera saajate nimekirja kantud; see võimaldas neile kasinat teravilja- ja õlitagavara selle eest, et tema nimi pandi tribuutide loosirattasse mitu korda. Lisaks oli Gale juba tollal osav püüniseseadja. Ent kõigest sellest ei piisanud viieliikmelise perekonna toitmiseks, nii et Hazelle pidi sõrmenukid pesulaual veriseks nühkima. Talvel läksid ta käed nii punaseks ja katki, et hakkasid iga väiksema ärrituse peale verd jooksma. Ilmselt oleksid need veel praegugi sellised, kui ema ei oleks talle üht salvi kokku seganud. Aga Hazelle ja Gale on kindlalt pähe võtnud, et teised poisid – kaheteistaastane Rory ja kümneaastane Vick – ja pesamuna – nelja-aastane Posy – ei pea ennast