Liiseli võti. Ketlin Priilinn

ördumine

Marie Under

      Jaam. Vahel roomates, siis jälle lennates

      jõudsin ma siia. Ees astangu valgus.

      Kohkunud radu, teid tuuliseid rännates –

      jaam. Ees õhetab uudus ja algus.

      Jõudsin su kõrgelle kaljule vaevu:

      peagu kõik teed olid kõrvale viimas!

      Nüüd istun veerel su sinise kaevu,

      pestes ju palgeid su päikese piimas.

      Üksi. All tühjade nägude maantee,

      edevi sõnade lõikavad viled.

      Siin olen suletud hõlmavi kaante

      vahel: ma valgete lehtede süle.

      Tean, et ma mõndagi enesest uhtund,

      olen kui hell ümberistutet taim.

      Imestan, jumestun – oo, mis on juhtund!

      Olen vaid ootus, ärevus, aim.

      Rong

      Liisel sikutas oma tumehalli seljakoti luku vaevaliselt kinni. Õmblused raksusid ja hetkeks kartis naine, et ligi seitse aastat vana Nike’i kott ei pea sellisele koormusele enam lihtsalt vastu. Õnneks ei juhtunud siiski midagi ning Liisel vinnas suure koti endale selga. Uhh, kui raske! Punase-mustatriibuline spordikott kaalus ilmselt vähemalt kaks korda sama palju, ent seda ei tarvitsenud vähemalt seljas ega käe otsas tassida. Spordikoti oli Liisel juba aegsasti kaksikute käru alumisele raamile toppinud.

      Nüüd tundus kõik lahkumiseks valmis olevat. Jäänud oli veel kõige raskem ja pingelisem osa – lapsed tasahilju voodist üles tõsta, nad kiiruga riidesse panna ja kärru asetada. Et nad nüüd jumala eest karjuma ei hakkaks! Selle mõtte juures tundis Liisel, kuidas külm higi ta laubale kerkis. Ta heitis kiire uuriva pilgu eemal elutoa diivanil magavale mehele, kes regulaarse vahemiku järel traktoripõrinat meenutavaid norskeid kuuldavale tõi. Diivani ees vaibal vedelesid kolme tühja õllepudeli vahel rohekassinised klaasikillud, mille asemel veel paar tundi tagasi oli olnud Liiseli õelt Ingelalt tema viimaseks, kahekümne kaheksandaks sünnipäevaks saadud kaunis spiraalikujuline vaas…

      Ole rahulik, Gerti ei ärata praegu küll miski, suutis naine end lõpuks veenda. Kui mees end kord juba sel moel täis oli kaaninud, võis ta magada järjest kaksteist tundi, ilma et oleks vahepeal külgegi keeranud. Just seetõttu oligi Liisel pidanud kõige turvalisemaks põgeneda hilisel õhtutunnil. Ent siiski tuli igaks juhuks olla ettevaatlik.

      Väike karvane koer Nässu lebas laste voodi ees sinisel kaltsuvaibal ning jälgis pingsalt oma perenaise tegemisi, kõrvad kikkis ja pea viltu keeratud. Vaikselt, väga vaikselt ja tasakesi tõstis Liisel kaksikute laiast võrevoodist esmalt Miia ning asetas tüdrukukese kušetile. Laps ümises läbi une ja liigutas oma tillukesi sõrmi, ent ei ärganud. Hinge kinni pidades toppis Liisel tüdrukule roosa- ja valgetäpilise talvekombinesooni selga, tõmbas mütsi pähe ja lükkas jalgade otsa valged Barbie pildiga saapad. Ta tõstis ikka veel rahulikult magava Miia ettevaatlikult kärru ja pöördus seejärel uuesti voodi juurde, et ka Lotta riidesse panna. Liiseli ehmatuseks vaatas tüdruk talle voodist pärani silmadega vastu. Oh, ja juba avas ta suu, et säärase ennekuulmatu öise äratuse vastu protesti tõsta. „Tss.“ Liisel surus sõrme huultele. „Kuss, Lotta. Oleme hästi tasa.“ Ta lükkas Lottale luti suhu ning oh imet, tüdruk ei sülitanudki seda välja, vaid hakkas rahulikult imema ja vaatas emale oma tumehallide silmadega uurivalt otsa.

      Riietamise ajal krimpsutas Lotta küll pahaselt nägu ja Liisel kartis, et iga hetk vallandub tema suust see nördinud kisa, mida tal äsja luti abil ennetada oli õnnestunud, ent ilmselt oli tüdruk veel liialt unine, et peale paari solvunud viiksu midagi tõsisemat kuuldavale tuua. Peagi istus helerohelisse kombinesooni riietatud Lotta oma magava õe kõrval kärus ja jälgis uudishimulikult, mis nüüd edasi saama hakkab.

      Liisel võttis jalatsiriiulilt Nässu rihma ja viipas koerale kutsuvalt. Justkui ussist nõelatud, kargas koer püsti, sööstis saba liputades Liiseli juurde ja hakkas tema ümber rõõmsalt hüplema. Muidugi, tavaliselt temaga ju sel kellaajal jalutama ei mindud.

      Naine keeras juba välisukse snepperlukku lahti, kui elutoast klirinat kostis. Liisel tardus õuduses paigale. Kui ta nüüd ärkab, on kõik läbi, mõtles ta. Siis on kõik läbi…

      Ent seepeale jäi kõik taas vaikseks ning hetke pärast julges Liisel ettevaatlikult üle elutoaukse piiluda. Gerdi käsi rippus nüüd üle diivani ääre, ta oli ühe õllepudeli ümber lükanud. Sellele vaatamata norskas mees sama valjusti kui enne ning ei ilmutanud vähimaidki ärkamise märke.

      Liisel avas välisukse ja lükkas kaksikute raske käru koridori. Seejärel mässis ta Nässu rihma endale kõvasti ümber käe, astus uksest välja ning sulges selle enda järel nii vaikselt kui vähegi võimalik. Koridoris tõmbas naine sügavalt hinge. Kas võis olla, et see tõesti läkski korda? Ent muidugi teadis Liisel, et millegi üle rõõmustada oli veel vara. Ta oli astunud alles paar esimest hädist sammukest oma vabaduse poole.

      Vana puumaja kopitanud lõhnaga trepikojast välja astudes lõi Liiselile vastu Eestimaa veebruariööle iseloomulik jäine õhk. Tuul keerutas üksikuid lumehelbeid naisele näkku, kui too oma käru ja koeraga Juurdeveo tänavalt kiirel sammul Tondi rongijaama poole kõndis. Liiselil ei olnud külm. Tema võhruhall sulejope hoidis keha piisavalt soojas, pikkadele kuldpruunidele juustele oli ta tõmmanud musta suusamütsi ning käsi katsid tumehallid, pehmest fliismaterjalist labakindad. Ometi värises ta üle kogu keha ning süda trummeldas nii, et vaiksel tänaval kostis see lausa hirmuäratavalt valjusti.

      Peale tühja maantee ületamist heitis Liisel pilgu oma käekellale ning avastas, et see näitab juba peaaegu veerand kaksteist. Ta kiirendas sammu. Viimane rong Riisipere suunas pidi lahkuma viis minutit peale kella poolt kahtteist ja kui ta sellest nüüd maha peaks jääma, oleks lood ikka väga halvasti.

      Nad olid rongipeatusest vaid paari maja kaugusel, kui Miia üles ärkas ning virisema hakkas. „Kõik on korras, kullake,“ ütles Liisel nii rahulikult, kui vähegi suutis. „Ära karda midagi, me sõidame lihtsalt rongiga vanaema juurde.“ Miia ei paistnud seletusega leppivat. Tema virin valjenes üha ning peagi paisus see haledaks nutuks, mis äratas ka mõne aja eest uuesti uinunud Lotta. Muidugi hakkas ka tema nüüd nuutsuma. Liiselit see imestama ei pannud. Oli tal ju tervelt poolteist aastat olnud aega harjuda, et kui üks tüdrukutest nutma või jonnima hakkab, teeb teine seda alati kohe järele.

      Kaksikud karjusid lohutamatult terve ülejäänud teekonna ning rahunesid alles siis, kui rong puhkides ja vilistades perrooni ette sõitis. Seda tohutut rauast imelooma jäid mõlemad lapsed lausa ammuli sui vahtima ning unustasid kogu oma äsjase paha tuju.

      Liisel sikutas käru vagunisse ning ostis konduktorilt pileti. Seejärel sättis ta käru ühe aknaaluse istmepaari vahele ja potsatas pingile, olles oma raske seljakoti eelnevalt enda kõrvale sättinud. Nässu puges Liiseli jalgade ette ja heitis sinna pikali.

      Lapsed olid endiselt vait ja uudistasid ümbrust, silmad põnevusest säramas. Ka Liisel vaatas ringi. Vagun oli päris tühi, ainult kõige tagumises reas luges keegi valge soniga vanapapi mingisugust ajalehte ning temast paar rida eespool tukkus umbes neljakümnendates prillidega naine, kes kandis valget puhvis kasukat.

      Rong hakkas valju mürinaga liikuma. Liisel nõjatus vastu istme seljatuge. Ta oleks meeleldi lihtsalt olesklenud ja püüdnud kõike vähemalt mõneks ajaks unustada, aga paratamatult pöördusid tema mõtted nüüd aastate taha. Naine meenutas, kuidas kogu see õnnetu lugu tema elus alguse oli saanud ning jõudnud selleni, mis ta pärast enam kui aastapikkust kaalutlemist lõpuks ometi selle otsustava ja vältimatu sammuni oli viinud.

      Purunenud lootused

      Veel viis aastat tagasi ei teadnud tollase Pedagoogikaülikooli kunstiõpetuse tudeng Liisel Merilaid midagi pereelust vägivaldsete meestega. Jah, muidugi oli ta seesugustest probleemidest kuulnud ja ajalehtedest õõvastavaid lugusid lugenud, ent iial, mitte iial ei tulnud talle mõttesse, et just temaga midagi sellist võib juhtuda. Liisel oli alati arvanud, et alkoholilembeste ja vägivaldsete meeste terrorit on võimelised taluma üksnes väga rumalad, harimatud ja lootusetult nõrgad naised.

      Kui Liisel kolm aastat tagasi, 2004. aasta aprillis, endise kursuseõe