Must välk. Aleksandr Kuprin

n>

      MUST VÄLK

      Nüüd ei suuda ma enam meenutadagi, mis põhjus või mis saatusetuju viis mu terveks talveks sellesse väikesesse kaugel põhjas asuvasse vene linnakesse, mille kohta geograafia õpikud ütlevad lühidalt: «maakonnalinn see ja see» ega too tema kohta mingeid lähemaid andmeid. Alles päris hiljuti juhiti selle linna lähedalt läbi Peterburi-Arhangelski raudtee, kuid see sündmus ei kajastunud põrmugi linna elus. Raudteejaamast pääseb linna ainult südatalvel, kui läbipääsmatud sood on kinni külmanud, ja ka siis tuleb sõita üheksakümmend versta mööda auklikke teid ja tuisu käes, kuulates tihti huntide metsikut ulgumist ja nägemata tundide viisi vähimatki jälge inimasulast. Aga peaasi, linnast ei olnud pealinna mingeid kaupu vedada ja kellelgi ei olnud põhjust sinna sõita.

      Nii elabki linnake unises vaikuses, rahulikus teadmatuses, ilma sisse- ja väljaveota, ilma toorainete tootmise ja töötlemise tööstuseta, ilma kuulsate kaaskodanike mälestussammasteta; elab oma kuueteistkümne kirikuga viie tuhande elaniku kohta, laudkõnniteedega, tänavatega, kus on alati sigu, lehmi ja kanu, ning vältimatu tolmuse puiesteega piki looklevat madalaveelist kaladeta Voroža jõeniret; elab talvel lumehangedesse ja suvel porri uppudes, ümbritsetuna jändrike ja madalate puudega soisest metsast.

      Ei ole siin midagi mõistusele ega südamele: ei gümnaasiumi, ei raamatukogu, ei teatrit, ei elavaid pilte, ei kontserte ega loenguid udupiltidega. Ka kõige viletsamad rändtsirkused ja võinädala komödiandid hoiduvad sellest linnast eemale, ning isegi vähenõudlik nukuteater käis siin viimast korda kuus aastat tagasi, mida linnaelanikud veel tänapäevani suure heldimusega meelde tuletavad.

      Kord nädalas, laupäeviti, on linnas turg. Sel päeval tuleb ümbruskonna mahajäänud külakolkaist kümme, viisteist talumeest kartulite, heinte ja puudega, kuid näib, et ka nemad ei müü ega osta midagi, vaid töllerdavad päev otsa kroonu viinapoe ees, vehkides kätega ja lüües oma kollastes nahklabakates pihkudega endale vastu õlgu. Kuid öösel, kui nad purjus päi kodu poole sõidavad, külmab mõnigi neist teel, mis toob linnaarstile ilusat lisatulu.

      Kohalikud linnaelanikud on jumalakartlikud, sünged ja umbusklikud inimesed. Millega nad tegelevad või millest elavad, on täiesti arusaamatu. Suvel kohmitseb veel üks ja teine jõe ääres, parvetades pärivoolu palke, kuid nende talvine elu on päris salapärane. Nad tõusevad hilja, pärast päikesetõusu, ja vahivad kogu päeva läbi akende tänavale; vastu klaasi lössi litsutud ninad ja laiali vajutatud huuled paistavad valgete laikudena. Nad lõunatavad õigeusuliste kombe kohaselt keskpäeval ja magavad pärast lõunat. Aga õhtul kella seitsme paiku on juba kõik väravad raskete raudriividega suletud ja iga peremees vabastab oma käega ketist vana ja kurja, karvase halli koonuga, haukumisest kähiseva isase koera. Ja nad norskavad hommikuni palavatel määrdunud udusulekottidel, keset patjade mäge, värviliste lampaadide rahulikus paistes. Ning unes karjuvad nad hirmsatest luupainajatest piinatuna ja ärgates sügavad end tükk aega ja matsutavad suud, lugedes erilist palvet kodukäijate vastu.

      Iseenda kohta räägivad elanikud, et majad nende linnas on kivist, aga südamed rauast. Ent põlised elanikud, haritlaste hulgast, kinnitavad uhkeldades, et just nende linna kohta oli Nikolai Vassiljevitš Gogol kirjutanud oma «Revidendi». «Prohhor Sergeitši kadunud isa oli isiklikult näinud Nikolai Vassiljevitši, kui see sõitis läbi linna.» Kõik nimetavad ja tunnevad siin inimesi ainult ees- ja isanime järgi. Kui ütled voorimehele: «Tšurbanovi juurde (kohalik Mur Merilise), saad kümme kopikat,» jääb ta sulle ammuli sui otsa vahtima ja küsib siis nagu ärgates: «Kuhu?» – «Tšurbanovi kauplusse, kümme kopikat!» – «Ah soo! Porfir Alekseitši juurde. Palun väga, kaupmeheisand, istuge peale!»

      Siin on linna kaubahoov, pikk puust sara katedraali väljakul, paljude pimedate räpaste, mustade urgudega sarnanevate poodidega, kus alati lõhnab rottide, kumatsi, pargitud lambanahkade, petrooleumi ja vürtsi järele. Suurtes hundinahast kasukates, soojad nokkmütsid peas, istuvad hallihabemelised tüsedad ja väärikad kaupmehed, kõik need julmad Modest Nikanorõtšid ja Doremidont Nikiforõtšid oma poodide ees trepiastmeil, imevad alustassidelt lurinal lahjat teed ning mängivad kabet ja äraandmist. Juhuslikku ostjat vaatavad nad kui oma suurimat vaenlast: «Kuule, poiss, anna talle, mis ta tahab!» Ostu ei ulatata kätte, vaid visatakse letile ilma pakkimata, ja iga üksikut hõbe-, kuld- või paberraha uuritakse kaua aega näppude vahel hõõrudes, vastu valgust vahtides, kõla kuulates ja isegi hamba all proovides, ning kõige selle juures silmitsetakse sind nii teravalt ja õelalt, et sul tahtmatult tekib mõte: «Aga nüüd ta, lurjus, kutsubki politsei!»

      Talvel, pühade ajal pärast lõunat, nii rohkem õhtu poole, teevad kaupmehed Aadli tänaval, mis on linna peatänavaks, oma lõbusõite. Pikas reas liiguvad üksteise järel rasvase keha vappudes, põrna krooksudes üle terve tänava ja valjult hirnudes suured hallilaigulised hästi söödetud täkud. Väikestes saanides aga istuvad pidulikus tarretuses nagu budha kujud pühapäevakasukais kaupmehed ja nende naised, nii kogukad, et nende tagumikud ripuvad kaugele üle istme nii paremalt kui ka vasakult küljelt. Mõnikord rikub seda väärikat liikumist tänaval vile ja huikamise saatel galopis mööda kihutav kaupmehepoeg Nozdrunov, seljas uhke kutsaripihtkuub, peas ühele kõrvale lükatud bojaarimüts. Ta on kaupmeeste seisuse noorema põlve uhkus, neidude südametevallutaja…

      Siin elab käputäis haritlasi, kuid siia linna saabudes käivad nad kõik imeliku kiirusega alla, hakkavad jooma, kaarte mängima, tagudes neid lauast tõusmata paar ööpäeva ühtejärge, muutuvad keelepeksjateks, elavad võõraste naistega ja toatüdrukutega, ei loe midagi ega tunne millegi vastu huvi. Post jõuab Peterburist mõnikord seitsme, mõnikord kahekümne päeva pärast, mõnikord aga ei jõua üldsegi pärale, sest seda veetakse pikka ringteed mööda algul lõuna poole, Moskvasse, siis ida poole, Rõbinskisse, veetakse laevaga, talvel aga hobustega, ja lõpuks veavad seda purjus, unised, näljased, räbalais, külmunud postipoisid läbi metsade ja soode, üle mäenõlvakute ja auklike sildade kakssada versta põhja poole.

      Ühistellimusena saadakse linnas mitut ajalehte: «Novoje Vremjat», «Svet’i», «Peterburgskaja Gazetat» ja üks eksemplar «Birževõje Vedomosti», või nagu siin nimetatakse – «Birževikku». Varem telliti «Birževikku» kahes eksemplaris, kuid kord ütles linnakooli juhataja geograafia ja ajaloo õpetajale Kipaitulovile väga teravalt, et «üks kahest, kas te tahate töötada minu juhtimise alla usaldatud koolis või harrastada revolutsiooniliste ajalehtede lugemist mõnes teises kohas…»

      Selles linnakeses ma istusingi jaanuari lõpus ühel halval, tuisusel õhtul «Orjoli», või nagu teda seal nimetati, «Tarakani prao» võõrastemajas oma numbris kirjutuslaua taga, olles ainsaks külaliseks. Akendest puhus sisse, korstnas ulgus kord bassina, kord vinguva sopranina märatsev tuul. Peenike, ühelt küljelt sulanud küünal heitis nukrat vilkuvat valgust. Ma vaatlesin süngel pilgul tuld, palkseintelt aga silmitsesid mind punakaspruunid tõsiseilmelised, liikumatud tarakanid, liigutades väärikalt oma pikki vurre. Neetud, elutu, läppunud igavus oli mässinud aju nagu ämblikuvõrku ja halvanud keha. Mis teha kuni unetunnini? Raamatuid mul kaasas ei olnud ja need ajalehed, millesse olid pakitud minu asjad ja teemoon, olin ka juba nii mitmel korral läbi lugenud, et nad olid mul peas.

      Nukralt arutasin ma, mida ette võtta: kas minna klubisse või saata. mõne oma juhusliku tuttava juurde raamatu järele, olgu see või mõni erialane arstiteaduslik teos linnaarsti käest, kriminaalkaristuse seadustik rahukohtunikult või dendroloogia käsiraamat metsaülemalt.

      Aga kes ei tunne siis neid mahajäetud kolkalinnade klubisid või teiste sõnadega – kodanike seltse? Määrdunud, räbalaina rippuvad tapeedid; kärbsemustust täis peeglid ja oleograafiad, täissülitatud põrand; kõigis tubades on tunda hapu taina lehka, mahajäetud maja niiskust ja klosettidest levivat karbolihaisu. Saalis kahe laua taga istuvad preferansimängijad ja sealsamas kõrval väikestel laudadel on naps ja suupisted, et ühes käes kaarte hoides oleks teisega mugav kausist kurki võtta. Mängijad hoiavad kaarte laua all või peopesas, varjates neid mõlema pihuga, kuid ka see ei aita, sest kogu aeg võib kuulda hüüdeid: «Palun teid, Sõssoi Petrovitš, ärge vahtige minu kaarte!»

      Piljarditoas mängib semstvoülema kantselei kirjutaja markööriga suurte, aja jooksul ära täksitud, veeremisel kõmisevate kuulidega püramiidi, trimpab partneriga viina ja puistab piljardimängu erikõnekäände. Esikus, lihvitud klaasist reflektoriga lambi all, istub poisikesest käskjalg toolil, käed kõhul, suu pärani, ja norskab magusalt. Puhvetis timmivad kaks aktsiisiametnikku, loomaarst, pristavi abi ja agronoom kaukaasia konjakit; nad joovad sinasõprust, kaelustavad üksteist, suudlevad märgade, habemeis