Poisikesed. Anton Tšehhov

>

      POISIKESED

      «Volodja saabus!» hüüdis keegi õues.

      «Voloditška saabus!» kisendas Natalja söögituppa sööstes. «Oh sa mu jumal!»

      Kogu Koroljovide perekond, kes oli tund-tunnilt oma Volodjat oodanud, sööstis akende juurde. Trepi ees seisis lai regi ja valgete hobuste kolmikust tõusis paks aur. Regi oli tühi, sest Volodja seisis juba esikus ja päästis punaste, kohmetanud sõrmedega paslikut lahti. Tema gümnaasiumipalitu, müts, kalossid ja juuksed meelekohtadel olid kaetud härmatisega, ning üleni hoovas ta peast jalgadeni säärast pakase hõngu, et teda vaadates oleks tahtnud külmetada ja öelda «brr!» Ema ja tädi sööstsid teda kaisutama ning suudlema. Natalja langes ta jalgade ette ja hakkas ta vilte maha kiskuma, õed tõstsid kisa, uksed ragisesid, paukusid, aga Volodja isa jooksis ainult vestiväel esikusse, käärid käes, ning hüüdis hirmunult:

      «Aga meie ootasime sind juba eile! Kas said hästi pärale? Õnnelikult? Kuid issand jumal, laske tal ometi isale tere öelda! Kas ma pole siis isa või mis?»

      «Auh! Auh!» möirgas suur must koer Mylord bassihäälega, pekstes sabaga mööda seinu ja mööbleid.

      Kõik segunes üheksainsaks rõõmuhääleks, mis kestis paar minutit. Kui esimene rõõmusööst möödus, märkasid Koroljovid, et peale Volodja oli esikus veel üks rätikusse, sallidesse ja paslikuisse mässitud ning härmatisega kaetud väike inimene; ta seisis liikumatult nurgas, suure rebasenahkse kasuka heidetud varjus.

      «Voloditška, aga kes see on?» küsis ema sosinal.

      «Ah!» meenus Volodjale. «See, mul on au esitleda, on mu seltsimees Tšetševitsõn, teise klassi õpilane… Ma tõin ta meie juurde külla.»

      «Väga rõõmustav, palume lahkesti!» ütles isa rõõmsalt. «Vabandage, et olen nii koduselt, ilma kuueta… Olge lahked! Natalja, aita härra Tšerepitsõnil ülerõivad maha võtta. Kuid issand jumal, ajage ometi see koer eemale! See on nuhtlus!»

      Pisut hiljem istusid Volodja ning tema sõber Tšetševitsõn, juhmistunud kärarikkast vastuvõtust ja ikka veel külmast roosad, laua taga ning jõid teed. Talvine päike, tungides läbi lume ja akna jäälillede, värises samovaril ning kümbles oma puhaste kiirtega loputuskausis. Toas oli soe, ja poisikesed tundsid, kuidas külmanud kehades kõditasid soojus ning pakane, tahtmata teineteisele järele anda.

      «Noh, nüüd on varsti ka jõulud!» rääkis isa laulva häälega, keerates enesele tõmmuruskest tubakast paberossi. «Ammuks siis oli alles suvi, ja ema nuttis sind saates? Kuid nüüd sa juba oledki tagasi… Aeg, vennas, lendab kiiresti! Ei märkagi, kui jõuab vanadus. Härra Tšibissov, sööge, palun, ärge häbenege! Meie pool läheb lihtsalt.»

      Kolm Volodja õde, Katja, Sonja ja Maša – vanim neist oli üheteistkümne aastane – istusid laua juures ega lasknud silmi uuelt tuttavalt. Tšetševitsõn oli samavanune ja sedasama kasvu kui Volodja, kuid mitte nii ümmargune ja valge, vaid kõhn, tõmmu, kaetud tedretähtedega. Ta juuksed olid harjasetaolised, silmad kitsad, huuled paksud, ta oli üldse väga inetu, ja kui tal poleks olnud seljas gümnasisti pluusi, siis oleks teda välimuse järgi võinud pidada köögitüdruku pojaks. Ta oli kogu aeg sünge, vaikne ega naeratanud kordagi. Vaadates teda otsustasid tüdrukukesed kohe, et see peab olema väga tark ning õpetatud inimene. Ta mõtles kogu aeg millelegi ja oli nõnda hõivatud oma mõtteist, et kui temalt midagi päriti, siis ta võpatas, raputas pead ning palus küsimust korrata.