Snaiper idarindel. Albrecht Wacker

vaatavad noormehed tulevikku naiivse uhkusega. Kuus neist langes lahinguväljal. (Sepp on esireas vasakult teine.)

      Pärast väljaõppe lõppu saadeti 18-aastane Sepp 1943. aasta veebruaris, nagu enamik sellest kandist pärit noorukeid, Kufsteini mägijäägrite üksusse. Pärast tavalisi vastuvõtuformaalsusi, nagu näiteks riiete vahetamine ja muu säärane, viidi ta koos kaaslastega kümme päeva hiljem Mittenwaldi jalaväelaste baasväljaõppele. Pärast kuue kuu pikkust drilli sai Seppist raskekuulipilduja laskur. Kogu väljaõppe vältel ei räägitud midagi täpsuslaskmisest kui taktikalisest komponendist enda või vaenlaste jalaväevõitluse osana. Põlglikult räägiti venelaste hekispassijatest ja vintpüssieitedest, kellega kuulipildurid peavad kogu jõust halastamatult võitlema. Ettevalmistus oli raske, aga vähem kiuslik kui rahuajal või sõja alguspäevil. Nähti vaeva, et noored mehed vähemalt füüsiliselt ja relvakasutusoskuselt oma raskeks ülesandeks võimalikult hästi ette valmistada. Eriti just rindekogemusega instruktorid püüdsid oma teadmisi edasi anda. Nad teadsid, kui suured on kaotused just noorsõdurite hulgas, kes satuvad korraga sõja kirjeldamatusse tegelikkusse. Sattudes esmakordselt brutaalsesse lahingukeerisesse, haaras paljusid arhailine paanika, mis vallandas vastupandamatu põgenemisrefleksi. Ent selline, muistsetel aegadel mõistlik käitumine sai keerukate tapamasinate ajastul saatuslikuks.

      Põhjaliku ettevalmistuse käigus püüti lahingolukorra puhuks luua arusaamist vastuolust vaevaliselt loodud eetiliste väärtustega. Refleksiks kujunenud drill oli abiks põgenemisinstinkti ohjamisel. Ent alles lahingus sai selgeks, kes suudab rahulikult sõjale näkku vaadata ja kes mitte. Alles siis kristalliseerus sõdalane, kellele võitlus on teiseks loomuseks ja sõda kodumaaks. Ta on haaratud anakronistlikust seadusest tapmisest ja tapetud saamisest. Üksnes selliselt sõjategelikkuse ääsilt võib tõusta tõeline täpsuslaskur, kes eesliinil lahingutegevuse tulipunktis suudab säilitada selge mõistuse ja tegutsemisvõime ning optimaalselt kasutada oma optilise sihikuga relva. Vaid sellised sõdurid teenivad välja täpsuslaskuri austava nimetuse.

      Septembri algul said Sepp ja tema kaaslased korralduse liituda Mägijäägrite 144. rügemendiga, mis ikka veel paiknes idarinde lõunaosas Vorošilovski lähistel. Nad kuulusid seega viimaste asendusliikmete hulka, kes pidid taastama rügemendi täieliku võitlusvõime. Suuremal osal neist avanes viimast korda elus võimalus näha oma perekondi ja jätta nendega hüvasti. Kolmepäevane puhkus enne ärasõitu möödus otsekui silmapilk. Ebakindlat tulevikku polnud võimalik sõnadesse panna, kuid ema silitas tal igal võimalusel hellalt pead ja püüdis olla lähedal. Tema isa, Esimese maailmasõja sõdur, peitis oma mure vaikimisse ja usinasse töösse. Lahkumishetk ligines möödapääsmatult. Kui Sepp astus bussi, mis pidi teda viima tagasi Mittenwaldi kasarmusse, puhkes tema ema nutma. Isa embas teda hüvastijätuks, mida ta muidu kunagi ei teinud. Seejuures sosistas ta pojale kõrva: „Ole ettevaatlik, poiss. Ma soovin kogu südamest, et sa tervelt tagasi tuleksid. Aga eks ole kõik taevaisa kätes.“ Kui buss ära sõitis, lehvitas Sepp vaid korraks, siis pilgutas silmi ja jäi ettepoole põrnitsema. Ta oli oma muidu nii hoolikalt hoitud meelerahu kaotanud.

      3. Mägidivisjoni piirkonnas nähti murega, et uute Ameerika relvadega varustatud Punaarmee valmistub Donbassi piirkonnas ja Ukrainas suurrünnakuks. Iga võitleja oli Saksa üksustes enam kui teretulnud. Päevade kaupa rappusid nad õlgedel istudes loomavagunis läbi stepi, kuni jõudsid oma sihtpunkti Donbassis. Vorošilovskisse jõudes tabas Seppi ja tema kaaslasi „õnn“ sattuda venelaste rünnaku alla. Võimaluseta rindeeluga kohaneda, sattusid nad esimesel päeval Redkina mäekuru pärast peetava ebatavaliselt raske ja ohvriterohke lahingu keerisesse. Võib öelda, et Sepp oli tõmmanud erakordselt kehva kaardi. 3. Mägidivisjon pidi kogu ülejäänud sõja vältel puhtalt jalaväeüksusena pidevalt idarinde lõunaosa tulipunktis seisma. Üksuse kaotused olid tohutud ja ületasid mitu korda üksuse kogujõu.

      Donbass oli tänu rikkalikele kivisöevarudele oluline toorainebaas ja seetõttu olid mõlemad sõja osapooled sellest äärmiselt huvitatud. Kivisöekaevandusi oma lõputute käikudega ei õnnestunud ka pärast sakslaste edasimarssi tühjaks teha. Terved venelaste võitlussalgad lasksid Wehrmachti üksustel edasi minna ja jäid ise kaevandustesse peitu. Niipea, kui neil võimalus avanes, korraldasid nad vastastele üllatusrünnakuid. Seejuures tuli ette mõrvarlikke lähivõitlusi mees mehe vastu, mille järel taas kaevanduskäikudesse peituti.

      Nõukogude väed olid tormilise rünnakuga sakslaste kaitseliinist läbi murdnud ja püüdsid nüüd seda sillapead laiendada. 3. Mägidivisjoni komandör pidas olukorda nii ohtlikuks, et viis oma väed ilma täiendava ettevalmistuse ja ümbergrupeerimiseta otsemaid vasturünnakule. Rünnak õnnestus, kuid sõdurite jaoks oli see Pyrhose võit.

      18. juulil 1943. aastal tõmbusid jäägrid hommikuhämaruses vaikselt oma punkrisse. Mehed olid endassetõmbunud ning nende karmid näojooned andsid tunnistust pingest ja närvilisusest. Igaühel olid hirmuga toimetulemiseks omad võtted. Vanad olijad mälusid süngel ilmel leivakoorikuid, suitsetasid või rahustasid end liikumatu näoilmega. Uutel oli raske närvipingega toime tulla, nad olid motoorselt rahutud ja rahutute liigutustega. Paljud oksendasid, roojasid või urineerisid pidevalt. Täiesti kogenematuna asjades, millega ta pidi toime tulema, uudistas Sepp harjumatuid vaatepilte ilmselge ebamugavustundega. Ta ei suutnud midagi süüa, tema kõht ähvardas mässu tõsta ja keha tundus olevat tarretisest. Talle tundus, et ei suuda end liigutada. Selles kriitilises olukorras tal vedas, et nende jaokomandör oli paksust ja vedelast läbi käinud rindehunt, kes vaatamata võitluskarmusele oli säilitanud kaastundlikkuse oma jao uute vastu. Ta märkas Seppi hirmu ja kõnetas teda rahustavalt: „Hinga sügavalt, mees. Mõtle ainult oma kuulipritsile ja tulista nii, nagu sulle õpetati. Kuula mind ja minu käske. Ma hoian oma noortel silma peal ja kui asi väga hulluks läheb, olen ma teie kõrval. Senini olen ma oma jao igast jamast välja toonud ja nii see ka jääb.“ Segu nooruslikust rumalusest ja pimedast usust jaokomandöri sõnadesse andsid Seppile vajaliku jõu kangestusest üle saamiseks ja sellega toimetulemiseks, mis teda tulevahetuses ees ootas.

      Jäägrid on positsioonidele asunud ja peatselt algavaks tulevahetuseks valmis.

      Veidi enne viit algas rünnak, mida toetas suurtükituli. Otse jäägrite ees lõhenes tumeda mürina saatel maapind ja selgesse hommikutaevasse paiskusid suured mullasambad. Kogupaukude möirged ja granaadikildude vilin segunesid Seppi jaoks uueks, esmalt identifitseerimatuks, ebameeldivaks müraks. Jäägrid redutasid oma positsioonidel ja ootasid rünnakukäsku. Umbes kahekümne minuti pärast lakkas suurtükituli ja korraga kuulis Sepp ebatavalist lärmi. Need olid haavatud venelaste loomalikud karjed. Just siis, kui hirm hakkas tema üle võimust võtma, tuli rünnakukäsk. Kogunenud pinge ja närvilisus pani nad hoogsalt liikuma. Ühtse pöörisena tormasid tuld andvad sõdurid edasi. Korraga plahvatas jäägrite ridades venelaste granaat. Seppi kõrval kõlas kõrvulukustav vilisev heli. Tema parempoolne kaasvõitleja, temaga ühevanune nooruk Berchtesgardenist, põrnitses uskumatult oma katkirebitud vormijakki, millest voolas iga liigutusega välja üha enam tema sooli. Paari hirmusekundi järel hakkas ta ebainimlikult kisendama ja püüdis oma auravat sisikonda tagasi toppida. Sepp tahtis teda aidata ja pani kuulipilduja käest, kuid üks allohvitser andis talle võmmu turja ja käratas: „Edasi, rünnakule, teda enam aidata ei saa, kata oma kamraade tulega!“ Sepp vabanes tardumusest, haavatu vakatas korraga ja vajus tühjal pilgul põlvili ning seejärel näoli maha. Kakskümmend meetrit edasi tormanud Sepp ei näinud, kuidas surm tema sõbra vaeva lõpetas. Mõtted olid peast pühitud ja ürgne ellujäämistung oli temast võitu saanud. Surm, haavad ja hirm ei tähendanud midagi. Tema tegelikkus oli vaid tulistamine, laadimine, edasitormamine, varju otsimine ja röövloomalik sööstmine vaenlase, oma sihtmärgi, suunas. Temas toimus muutus. Kogenematust noormehest sai järgnevate tormiliste võitlustundide jooksul sõdur, veelgi enam, sõdalane selle sõna kõige algsemas tähenduses. Segu hirmust, verest ja surmast sünnitas narkootikumi, mis ühtaegu joobnustas ja masendas, sest see tähistas ühtaegu nii inimliku süütuse lõppu kui ka ühe elu tuleviku ja lootuse kustumist. Tapmisest sai tema paratamatu tööriist ja saatus tahtis, et ta selle kunsti meisterlikult omandaks.

      Suurtükitabamus