Snaiper idarindel. Albrecht Wacker

tle>

      Stalingradi langemisega said idarindel alguse kaheaastased taganemislahingud, mis kiskusid mõlema sõdiva poole sõdureid ebainimlike vintsutuste ja võitluste keerisesse.

      Idarindest sai nende kahe aasta vältel Saksa sõjaväe võitluste tulipunkt ja loendamatute inimlike tragöödiate platsdarm.

      Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud analüütilisi ja neutraalseid uurimusi. Kirjeldamatu – igapäevase olelusvõitluse, kogetud mure ja hirmu – edasiandmiseks on raske sõnu leida ja seegi õnnestub vaid üksikisikute saatusele mõeldes. Raske on leida tasakaalu sõjaajaloolaste arukalt distantseeritud keelekasutusega käsitluste ning inimeste füüsilistest ja vaimsetest saavutustest vapustatud biograafide paatose vahel.

      Selle uurimuse keskpunktis seisab snaiper, võitleja, kes äratab ühtaegu imetlust ja hirmu, kuid kelle sõjaajalooalane kirjandus on tähelepanuta jätnud ja unustanud. Sõjamees, kes tänu külmaverelisusele ja vaprusele päästis kaasvõitlejate elu, kuid kes hävitas vastaste elusid õudustäratava täpsusega. Nagu paljudel teistel sõduritel, nii tuli ka neil elada raske teadmistekoormaga hävitatud eludest, mida ta ei hävitanud anonüümselt, vaid silm silma vastu oma vastasega. Enamik vaikis sellest elu lõpuni. Vaid üksikud olid valmis sellest ilustamata rääkima.

      Viiekümne aasta möödudes otsustas üks parimatest lõpetada vaikimise ja jutustada põhjalikult oma sõjateest, meenutamaks üht sõja väga erilist tahku ja hoiatuseks sõja tegeliku olemuse eest, sellise nagu seda nägid jalaväelased.

      Aastad on jutustaja mälust nii mõndagi kustutanud ja püsima on jäänud vaid kõige olulisem. Biograafi ülesandeks oli mälestuskillud ühte siduda ning informatsioon keeleliselt ja mõtteliselt sidusasse vormi panna, samuti täita lüngad hoolika ajaloolise uurimistöö tulemustega.

      Biograafi ees seisis veel üks probleem, mida iseloomustab tabavalt vanasõna „Õnn võitjal, kahju kaotajal“. Sellal kui Nõukogude vägede ja liitlaste snaipreid austatakse tänaseni kangelastena, peetakse Saksa täpsuslaskureid isegi oma kodumaal sageli halastamatuteks mõrtsukateks. Just seepärast jäid kolmes esimeses väljaandes paljud tegelased anonüümseks. Mitmed nimed olid välja mõeldud. Kuid kirjeldatud sündmused olid tõestisündinud. Alles enne neljanda väljaande ilmumist nõustus Josef Allerberger pseudonüümist loobuma.

      Käesolev uurimus kujutab endast segu elavalt jutustatud inimsaatusest ja erapooletust informatsioonist.

      Josef, hüüdnimega Sepp, Allerberger oli Steiermarkis tisleriõpilane, kes 1943. aasta esimestel juulipäevadel kisti idarindel toimuva kohutavasse keerisesse. Kuni sõja lõpuni mais 1945. aastal olid tema elu keskpunktiks võitluskaaslased ja 3. Mägidivisjoni 144. rügemendi saatus. Selle üksuse võitlejad olid värvatud peamiselt Alpide piirkonnast. Etniline lähedus oli üks selle üksuse kõrge võitlusmoraali alustalasid, nagu me edaspidi teada saame.

      Karm pakane jagas idarinde võitlejatele raskeid hoope. Pakase ja füüsilise kurnatuse tõttu langes kümme tuhat 6. armee sõdurit Stalingradi all põhjendamatult. Kaotus selle sümboolse nimega linna all tähendas seni edukale Wehrmachtile saatusepööret.

      Kiirest, kuid täiesti ettevalmistamata rünnakust sai pöördumatu taganemine, mis päädis kirjeldamatu kaosega. Riigipäevahoonele heisatud punalipp tähendas saksa rahva viiekümneks aastaks kaheks jagamist. Saksamaale saabus viimne kohtupäev linnade ja kultuuriväärtuste varemetel.

      Käesolevas uurimistöös käsitleme peamiselt 3. Mägidivisjoni, mis võitles 1942/43. aasta talvel Stalingradist lõuna pool. Pärast 6. armee hävitamist jäid nad ülekaalukate Nõukogude vägede jõulise rünnaku alla. Vaid tohutute pingutuste, lahingtehnika kaotuste ja hukkunute hinnaga õnnestus üksusel pääseda ümberpiiramisest ja hävitamisest. Pärast veriseid talvelahinguid Millerovo katlas ja läbimurdmist uuele rindejoonele Vorošilovski lähedal oli 144. mägijäägrite rügement, kus teenis meie snaiper ja millele me erilist tähelepanu pöörame, säilitanud vaid veerandi oma võitlusvõimest.

      Rügement jäi Vorošilovski all kindlalt paigale ja ehitati järgneva kuue kuu jooksul nii võitlejate kui varustuse poolest uuesti täielikult üles.

      Erinevalt talvelahingutest pidas 144. rügement neil kuudel üksnes kergeid kaitselahinguid. Sõjaline argipäev koosnes rünnakrühmade võitlusest, hajusast suurtükitulest ja nõukogude snaiprite pidevatest rünnakutest. Viimaste ohvriks langesid ennekõike noored kogenematud sõdurid. Sakslased olid sellega hädas veel ka jalaväe raskerelvastuse pideva nappuse tõttu. Vaid harva õnnestus Nõukogude täpsuslaskuri asukoht kindlaks määrata ning ta keskmiste jalaväerelvadega nagu granaadiheitja, kuulipilduja või suurtükiga kahjutuks teha. Puudus oli ka snaipritest.

      1. peatükk

      Särav, lausa meeliülendav suvehommik idarindel. Öine niiskus kaob sooja maa ja rohu järele lõhnavasse õhku. Ent mees ei pööra loodusele mingit tähelepanu, ta ei tohigi seda teha. Kõik meeled on valvel. Ta meenutab saagiotsingul olevat röövlooma. Läbi binokli rändab tema pilk üha uuesti üle venelaste positsioonide ees asuva maa. Kusagil peab olema venelaste snaipri hästivarjatud peidupaik, kelle ohvriks on viimastel päevadel langenud üheksa tema kaasvõitlejat. See peab olema tõeline asjatundja, sest Sepp on juba kaks päeva asjatult tema peidukohta otsinud. Kui vastase kuulid varahommikul viimase jäägri teise ilma saatsid, uskus ta, et on vaenlase ligikaudse asukoha kindlaks teinud.

      Viimaks ometi üks reeturlik vihje. Ühe künka jalamil seisavad rohupuhmad kuidagi imelikult. Tema pilk puurib kahtlast kohta. Jah, seal ta ongi. Adrenaliin tulvab verre, kui Sepp silmab optilise sihiku kontuure ja relva ava, millest prahvatab korraga lask. Ta näeb, kuidas kuul plaksuva paugatuse saatel välja lendab. Ta lamab oma positsioonil otsekui halvatud, suutmata end kiiresti põgenedes ähvardava ohu eest päästa. Tumeda mütsatusega tabab lask teda otse keset laupa ning tema pea ja mõtted plahvatavad välgusähvatuse saatel.

      Samal hetkel ärkab Sepp ehmatusega sügavast unest. Süda peksleb meeletult otse kurgus. Kulub mitu minutit, enne kui ta 1944. aastast tagasi olevikku jõuab. Ta kogub end aegamisi, kuid esialgu ei tasu enam unest mõeldagi. Avatud magamistoaaknast hoovavad sisse summutatud ööhääled ja mahe värske varasuvine õhk. Sügavalt tõmbab ta ööõhku ängistatud rinda. Pärast mitut hingetõmmet rändab tema pilk üle Steiermarki Alpide silueti, mille kohal särab kitšilikult kaunis kuu. Sama selgelt säras kuu ka varasuvise stepi kohal Venemaal, kus tibatilluke ääretusse avarusse uppunud rong viis rindele abivägesid. Ta meenutab, kuidas ta avatud uksel istus ja kannatamatult eesootavale tõelisele põnevale sõdurielule mõtles. „Millises vaesed narrid me küll olime,“ mõtleb ta endamisi ja tema mõtted pöörduvad tagasi minevikku. Nagu juba paljudel varasematel aastatel, tulvavad sõjasündmused läbi tema mõtete. Paljud viiekümne aasta taha jäänud sündmused on ikka veel nii värsked, nagu oleksid need alles eile aset leidnud.

      1924. aastal sündinud Sepp kasvas üles tislermeistri peres Steiermarki küla turvalises keskkonnas. Tema noorus oli muretu ning ta omandas konservatiivsed väärtused nagu isamaa-armastus, töökus, kohusetunne ja kuulekus ühiskondlikele autoriteetidele. Küllap olid just sügavalt juurdunud eetilised väärtused need, mis aitasid tal eesootavat saatust säärase fatalismiga taluda. Iseenesest mõistetavalt käis ta oma isa jälgedes ja õppis tisleriametit, et saada ühel päeval perekonna töö jätkajaks. Eesootav armeeteenistus oli ühtaegu kohustus ja auasi ning sõdurist peeti lähikondsete hulgas lugu. Sõjaväeteenistuseks kõlblikuks tunnistamine ja peatne teenistusse kutsumine oli noore mehe jaoks põnev ning lisas talle tubli portsu eneseteadvust ja tunde, et nüüd kuulub ta viimaks täiskasvanute hulka. Seppi olid vorminud tolleaegsed ühiskondlikud ja poliitilised olud. Tema lapsepõlve mõjutas ja suunas Kolmanda Reichi käsumajanduslik ja tugevalt ideologiseeritud poliitika, mis oskas eriti just noorte puhul siduda rahvusliku eneseteadvuse, konservatiivsed väärtused ja väärtushinnangud tingimusteta võitlusvalmidusega oma võimupoliitiliste eesmärkide eest. Täiesti loomulik oli see, et Seppi-vanused noormehed panid end vabatahtlikult kirja väeteenistusse, et relv käes võidelda uue ajastu eesmärkide eest. Wehrmacht oli kolme aasta vältel aina võidult võidule sammunud ja paljud noormehed pelgasid, et ei saagi ajastu suursündmusest osa võtta, sest propaganda vältel oli võit käeulatuses. Küla noormeestele, kes ei teadnud midagi sõja kibedast ja kohutavast tegelikkusest, oli väeteenistusse kutsumine 1942. aasta sügisel tõeline rõõmupäev. Külavanem pidas hoogsa kõne isamaa teenimisest ja kangelaslikust võitlusest bolševismiohu vastu. Tuletõrjeorkester esitas hoogsaid pillilugusid ja Saksa Neidudeliidu piigad kinnitasid tulevaste kangelaste kuuereväärile omavalmistatud väikesed