Otsijate Läte. Meckron Seraph

Jared hakkas juba tasapisi mõistma, millest tuli soojus, mis kõigele elavale elu annab…

      Järsku!

      Nad kuulsid karjatust, mille kaja tugevnes seal, kust kostus majesteetliku jõe kohin. Välkkiirelt tõusid nad püsti ja jooksid kuuldud hääle suunas. Nad arvasid, et äkki keegi vajab nende abi. Kostis veel mitu sellesarnast häält ja nad jõudsid välja lagendikule, kiirevoolulise koguka jõe kaldale. Nad nägid seal suurt mitmeinimese parve, mis meenutas veidi laeva. Selle esiotsa kaunistas puust graveeritud naisekuju, parv oli aga otsast ääreni vana ja pehkinud. Selle tagaots oli jõemadalikule kinni jäänud ja ei liikunud enam. Parve reelingu peal nägid nad noort meest kes, mõõk käes, võitles osavalt üksinda kolme mehe vastu, kellel olid käes puurondid. Oleksid Layla ja Jared paremini teadnud, oleksid nad mõistnud et need on vargad. Noormees oli riietatud nagu tõelised piraadid ikka – valge särk seljas ja kaptenimüts peas. Ees seiklusrikas nägu ja osavaimate liigutustega sundis ta kolm varast maale taanduma, kuid oli näha, et kolm vana varganägu noormehe lõbusust ei jaganud.

      Jared otsustas ka sekkuda, astudes paar sammu Laylast ettepoole, tõstis ta aeglaselt parema käe, suunates peopesad võitlejate poole. Tema ümber hakkas tuul jõudu koguma ja keerlevalt meeste poole pöörduma. See oli Tuul, kes oli andnud oma sõna Jaredit ja Laylat alati aidata.

      Võitlejad jäid justkui kivikujud, hoides oma peakaltse ja pillates puupilpad käest, suurte silmadega Jaredit vaatama, kui tuul neid peaaegu maast üles tõstis. Jaredi käe aeglase laskumisega vaibus ka tuul. Kolm röövlit seisid endiselt liikumatult ja oleks võinud oletada, et nad seisaksid nii veel mitu päeva, kui just keegi neile varba peale ei astu. Vaid noor kaptenimütsis “piraat” oli rahuliku näoga, kaval muie suunurkades, justkui teades kellega tal tegemist on. Ta viskas mõõga oma jalge ette märgiks, nagu oleks Jared selle võitluse võitnud.

      Layla astus oma kergel ja tantsival sammul neile lähemale, ise rõõmsalt rääkides:

      “Tere päevast, head inimesed! Ilus päev jalutuskäiguks… või… võitluseks. Ehk pisut liiga tuuline.”

      Noore piraadi silmadest oli näha, et ta jagas Layla iroonilist tooni, muigas veelgi rohkem ja võttes kostüümika peakatte, kummardas ning puudutas sellega oma saapaid, öeldes: ”Mina olen selle laeva omanik – kapten Kutt – teie teenistuses.”

      Jared peatus ka nüüd Layla kõrval, küsides:

      ” Milles asi? Pikk veesõit tegi liikmed kangeks?”

      ”Kuule, ei…” jätkas kapten Kutt. “Need kolm tüüpi siin mõtlesid, et täiega tahaks minu träna endale ja mõtlesid, et suudavad võtta kah. Nende enda kraami suutsid nad kuidagimoodi ära prassida… ma ei imesta üldse. Aga vot, mulle eriti nagu ei meeldind nende suhtumine, onju, sest nad ei kõlanud kuigi viisakalt. Pigem püüdsid siin iseteenindust panna. Noh, seda on ennegi tehtud aga… mittekeegi ei sõida minu laevaga peale minu. Pealegi, mul olid teised plaanid, kui ujumine jõepõhjas.” Ta ütles seda, viidates õõtsuvale ja krägisevale vanale parvele, millele oli lisatud laeva detaile, nagu näiteks õhuke kulunud reeling ning naisekujuline konstruktsioon parve eesotsas, et imiteerides vaevaliselt laeva.