Kristiani teismeaastad. Juha Vuorinen

kinni plekkima või?”

      „Tankisid seda või?”

      Juha noogutas.

      „Panin natuke üle liitri sisse, bents maksis 3.60.”

      Petu kaevas taskust viiemargase mündi. Juha uuris mündi tagapoolel olevat jäälõhkujat.

      „Su mampsil ja papsil paistab tõesti pappi olevat,” naeris Juha ja pani mündi taskusse.

      Juha märkas, et Kristian istus maas.

      „Nii täis oled või?”

      „Ei, see lükkas,” näitas Kristian Petu peale, kes kohe sõprade juurest varju otsis.

      Juha astus Petu ette ja küsis:

      „Miks?”

      „Miks mitte?” püüdis Petu vastu hakata.

      „Tõesti, miks mitte?” ütles Juha ja lükkas Petu kõva käega Raisu peale.

      Petu sõbrad hakkasid närviliselt liikuma. Kui nad kambaga turskele Juhale kallale läheksid ja alla jääksid, saaksid kõik elu koledaima keretäie. Teine võimalus oli, et nad saaksid Juha hulgakesi maha suruda. Aga sealgi peitus üks probleem: Juha on ka edaspidi suur ja võib millal tahes tänaval vastu tulla. Petu ajas end võrri pealt püsti ja püüdis viibata sõpru Juhale kallale minema.

      „Tahad tõesti veel või?” imestas Juha.

      Petu pühkis näolt võrri mudast õli.

      „Oled nüüd kõva mees, jah?” lasi Petu edasi.

      „Mitte nii kõva kui sina,” viipas Juha maha lükatud Kristiani poole. „Sina julgesid peaaegu kustunud süüta kuti maha lükata. Sa oled tegelikult ikka nii kõva mees, et pean sulle selle teo eest mõne lille kinkima.”

      Juha krahmas Petul kaelast kinni ja surus ta näo sügavale võõrasemade kasti mulda. Jälle algas Petu sõprade leeris rahutu liikumine, aga keegi ei usaldanud end mullase semu aitamiseks liigutada.

      „Juha, lõpeta!” nähvas punapäine tüdruk.

      Juha tõmbas mullase Petu lillekastist üles ja lükkas võõrasema õielehti sülitava mopedisti ratta peale. Petu lõi vihaselt Raisu käima ja läks Herttoniemi Alko ette vahetuskaupa tagasi võtma.

      „Tšau, kallis, kus sina oled olnud?” innustus Juha ja suudles oma pruuti.

      „Miks sa pead alati vehkima hakkama?”

      Juha silitas prinki teksapeput ja sosistas tüdrukule kõrva midagi itsituse väärilist.

      Kristian jälgis, silmad imetlusest leegitsemas, Juha enesekindlat käitumist. Esimene korralik peatäis oli aga jalad selliseks marmelaadimassiks sulatanud, et Tomi pidi Kristiani püsti tõstma ja terrassil olevasse aiakiike kainenema tarima.

      „Tomi, leiad mulle mõne vitu vä?” mõmises Kristian.

      Juha naeris Kristiani palve peale, nii et pisar silmas. Tomi kratsis nõutult kukalt.

      „Sa taipad ka, kus me oleme või?” läks Tomi Kristiani ette.

      „Jaa, mingil peol. Kuule, orgunni mulle tõesti mingi vitt. Pliis!”

      Juha läks Kristiani juurde ja pakkus:

      „Tule järgmine kord Kallio peole, siis ma korraldan sulle nii palju vittu, et sa ei kuse ka enam pärast, kui mingi mimm su vända otsas ei ripu.”

      Kristian pööras aeglaselt näo Juha poole ja sai vaevu öeldud:

      „Okei, ma tulen.”

      „Ja mina olen Juha, kui peaks meelest ära minema,” ulatas Juha käe.

      Kristian haaras käest ja puterdas:

      „Vägev Juha.”

      4

      Pesoste juurest kostis murettekitavat lärmi: üks nuttis, teine naeris ja kolmas oksendas häälekalt vetsupotti. Hertta oli Kristiani juua täis kojutulekust nii vapustatud, et puhkes lohutamatult nutma. Otto jälle ulgus naerust, nähes poega, kuse, sita ja mullaga rüvetatud püksid rebadel, vetsu otsimas. Pärast pikka otsimist leidis Kristian õige koha ja pääses pead korinal selgemaks oksendama.

      „Kas sellest vaesest lapsest tulebki samasugune joodik nagu ta isa?” nuuksus Hertta ja sulges end magamistuppa.

      Ottol kulus hulk aega, enne kui ta taipas, mida Hertta oli hetk tagasi kahtlustanud. Samasugune joodik nagu ta isa? Otto tahtis otsekohe teha visuaalse isadustesti.

      „Nüüd tuled, kuradi äpardus, siia,” ärritus Otto ja tiris ilastava Kristiani endaga vetsu peegli ette.

      „Mif nüüd?” puterdas Kristian.

      „Vaata nüüd hoolega, kas me pole sarnased?”

      Kristian püüdis peeglist vaadata isa õllest tursunud punetavat nägu.

      „Öäkk,” ehmatas ta ja purtsatas vahuse okseklimbi otse tassi, milles tolgendas Otto kulunud hambahari.

      „Raisk, vaata nüüd, mida sa tegid!” vihastas Otto. „Mu ainus hambahari on nüüd jumala oksene.”

      Mõte Otto hambaharjast muutis Kristiani olemise veelgi halvemaks. Otto seda ei märganud, vaid tahtis veel korra Kristiani nägu enda oma kõrval näha. Kitsas vetsus toimunud väikese maadluse tagajärjel lasi Kristian pika piparmündi-šokolaadilikööri- ja Ruskamaigulise happelise löraka Otto paljale rinnale ja kõhule. Okse valgus ka pekilasu vahele nabaauku. Otto vahtis ehmunult oma limast kõhtu ja laiutas käsi nagu liiklusmiilits. Kristian lükkas räämas isa kõrvale ja võttis kõvasti poti servadest kinni. Enam ei kavatsenud ta ilma potita püsti tõusta.

      „Sa-sa-sa oksendasid mu peale,” suutis Otto viimaks öelda.

      „Jaah.”

      Otto jõllitas suuri silmi oma vahus kõhtu.

      „No palu, raisk, siis vähemalt andeks!”

      „Vabandust.”

      Otto läks pikali vanni ja hakkas oma kilgendavat kõhtu puhtaks küürima.

      „Mida sa üldse joonud oled? See on mingi suhkrune pigi, mis ei lähe isegi Hertta šampooniga maha,” mõmises Otto.

      Hertta kuulis võlusõna, Hertta šampoon, ja ilmus vetsu, tuline nagu suvine leitsak.

      „Kas sa pesed minu šampooniga enda kõhtu?”

      Kristianil oli endiselt pea potis. Otto istus vannis ja jõllitas abitult oma käes olevat juuksurisalongist hangitud kallist profišampooni.

      „Seda et, jah.”

      Hertta krahmas Otto käest pudeli ja lõi talle pihku tavalise seebi.

      „Pese sellega! Ja kas see öökimine lõppeb ükskord ära?” kummardus Hertta Kristiani poole.

      „Jaah.”

      Hertta pöördus veel uksel ja käratas:

      „Ja püüdke õppida ka muid sõnu peale jaahi.”

      „Jaah,” kõlas potist Kristiani hääl.

      Otto võttis räämas alukad jalast ja asus perset küürima.

      „Alati peab puhas olema, ütles kass liivakasti juures.” Otto itsitas oma tobeda märkuse peale.

      „Pliis, ole natukenegi vait,” palus Kristian.

      „Jaa.”

      Samas kostis esikust kõva pauk, kui Hertta välisukse kinni lõi. Mõlemad mehed jäid vaikseks.

      „Kuhu ema läks?” küsis Kristian lõpuks.

      Otto ronis vannist välja kontrollima, kas kolksatus oli ikka välisuksest. Ülekaaluline Otto ei olnud miski nõtke baleriin, nii et ta jalg ei tõusnud kuidagi üle vanniserva ja ta räntsatas kõhuli plastmassist vannitoamatile.

      „Komistasidvä?”

      „Jaa.”

      Kristian