Hingede öö. Karl Ristikivi

>

      SURNUD MEHE MAJA

      Nous taloni yhdessä yössä – kenen toimesta, Herra ties. – See auttoiko salvutyössä, se Musta Kirvesmies? –

Uuno Kailas

      …Ei ystävän, vieraan tull

      ole ovea laisinkaan.

      Vain kaks on ovea mulla,

      kaks: uneen ja kuoleviaan.

Uuno Kailas

      See lugu, mida ma nüüd tahan jutustada, algas vana-aasta õhtul, ja see ei olnud tõenäoliselt ainult juhus, kui üldse midagi saab vabandada ainult juhusega.

      Vana-aasta õhtu on jaaniõhtu kõrval alati olnud üks raskemaid. Aga see ei ole ainult kevadsuvine raskemeelsus, see ei hoova sisse avatud akendest, see on ennegi sees, mingi raudkülm pank keset tuba, selle jäine hingus levib seest väljapoole. Ja see on ikka olnud nõnda, niikaua kui mäletan.

      Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Hiljem on see läinud rohkem laenu tähe all. (Ma ei räägi vargusest – see lugu ei ole pihtimus.) Laenata üks kord aastas, ilma et oleks mingit väljavaadet selle tagasimaksmiseks, see veel kuidagi läheb. Aastaid ei ole igatahes nii palju kui on aastas päevi. Sellepärast tuleb teised õhtud enda varal läbi ajada.

      Olgu niipalju seletuseks, miks ma sel õhtul olin üksi. Ma ei läinud tuttavate poole uut aastat vastu võtma, kuigi olin kutsutud. Ei mäleta enam, millega ennast vabandasin, et mitte lahkeid kutsujaid solvata. Olin kindlameelselt otsustanud omal jõul toime tulla. Midagi ikka leiab, kui ei julge jääda koju, et tühjuses ära kuulata neid kahtteistkümmet kõmisevat lööki, mis iga aastaga kõlavad järjest lähemal ja valjemini, kuni neist kõrvad lukku jäävad. Võib hullematki juhtuda – kellahelin võib olla surmav, nagu seda Dorothy Sayers ühes oma romaanis on selleks otstarbeks ära kasutanud.

      Ma läksin välja. Siin linnas korraldatakse vana-aasta ärasaatmist väga mitmel viisil, mitte ainult kodudes ja restoranides. Vaadeldes ajalehekuulutusi või jälgides inimeste voolu tänavail võib koguni arvata, et väga vähesed sel puhul jäävad koju. Kõige lihtsam on minna kinosse, seal on pime. See on meeldiv pimedus, soe ja kaitsev, nagu pimedus, mis ümbritseb magavat last. Kõik istuvad seal pimedas, ainult lina on valge, aga seal ei ole inimesi, on ainult varjud. Seegi loob mingi võrdsustunde. On aga ka teisi, enam või vähem lõbusaid ettekandeid, kus võid rahulikult istuda publiku hulgas ja keegi ei imesta selle üle. Palgatud esinejad näivad vähemalt tegevat kõik, et publikut pidulõbusasse tujusse tõsta. Aga ma ei ole siiski päris kindel, kuidas nad reageeriksid, kui see neil kord tõepoolest õnnestuks. Sinises vormikuues ja kuldnööpidega uksehoidja, n. n. vaktmästare, kes seisab mu seljataga, ei kiidaks seda kindlasti heaks. Ta näib pigemini tollivalvurina, kes peab hoolega silmas, et keegi ei tooks sisse keelatud kaupa. Olen nimelt paar korda istunud sellistel ööetendustel, üks kord neist Kontsertmajas, kus kava oli veelgi soliidsem kui publik, nii et Griegi klaverikontserdi puhul tekkis väike vaheaplaus puhtast eksitusest. Aga kui kava oli lõppenud ja kell valjuhääldajas kaksteist pauku löönud, ei näinud ma kedagi, kes oleks teisele head uut aastat soovinud, ja ma ei tea, kas see oli keelatud või ainult ülearune.

      Seekord ma ei läinud kuhugi, jäin tänavale. Olen nii palju lugenud suurlinna tänavate ürgmetsa-üksindusest, et lasksin ennast eksiteele viia. Võisin aga üsna varsti märgata, et seda ma küll poleks pidanud tegema. Inimesed ja linnadki on ju nii erinevad, ja mis ühe juures ainult kergelt tuju tõstab, võib teise hoopis jalust lüüa.

      Nagu oleksin sattunud hullumajja. (Mu sügavamad hirmuelamused on alati olnud ühenduses hullumeelsusega. Mäletan, missuguse hirmuga tulin mööda Kopli surnuaiast, kui olin käinud vaatamas „Dr. Mabuse testamenti“. Mitte sellepärast, et see oli surnuaed, see oleks võinud olla mistahes mets või tühi paik.) Kogu tänav, nii kõnni- kui sõidutee, oli täis kiilutud noori inimesi mõlemast soost, kes kambakesi liikudes käratsesid, huilgasid ja puhusid paberist pasunaid. Just selles viimases helis oli mingi ähvardav-luurav totrus, mis igal hetkel võis üle minna mõttetuks vägivallateoks. Esialgu see küll ei jõudnud kuski paukhernestest kaugemale.

      Ma olin küll kujutelnud, et inimesed on rõõmsad ja ülemeelikud. Ja siiras, puhkev rõõm ei väljendu alati harmooniliselt ja graatsiliselt nagu operetilaval. Aga ma ei näinud ühtainustki rõõmsat nägu, ühtki rõõmsat inimest. Rõõmsa inimese küünarnukid ei ole valusad, ehk olgu siis ainult leinajale. Aga ma ei tulnud välja ei leinaga ega rõõmuga, olin tulnud tühjalt, nii nagu perenaine enne vihma paneb anumad välja, et saada pehmet vihmavett. Kui edasi jätkata seda võrdluse teed, siis võiksin öelda, et see oli rahesadu. Need olid tusased, pahatahtlikud näod, põlglik-vihased häälitsused, mis näiliselt olid suunatud kaaslastele, aga ikka nii, et need parajasti poolkogemata riivasid mööduvaid võõraid. Seda peavad mõned omamoodi huumoriks, ja kes meist poleks naernud nende ameerika farsside puhul, kus hoopis teisele määratud tort veidi märgist kõrvale lendab ja otse näkku tabab parajasti uksest sisse astuvat auväärset daami. Need suupõhjast väljasülitatud hüüatused olid tegelikult niisama teadlikult-kavatsetult näilisest märgist kõrvale suunatud, ja olukorra humoristlikku külge oli mul raske õieti hinnata, kuna ma samaaegselt nägin ainult rusikas käsi, mis jäid rusikasse ka siis, kui need pandi ümber tütarlapse piha. Ma ei näinud ühtki naervat inimest, kuigi ma kuulsin naeru. Aga see naer oli pigemini mingi tehtud tondihirnumine, idiootlik-loomalik, ja ometi küllaltki intelligentse salakavalusega kavatsetud.

      Ma ei tahaks heameelega jätta muljet, et ma liialdan. Võimalik, et ma olin ülekohtune nende vastu, et ma siiski ei olnud nii neutraalne, nagu ma ise uskusin, lihtne valge leht, millel kõik värvid ilmuvad loomulikus varjundis. Kui oled seitse aastat elanud ühel maal põgenikuna, on raske ühel õhtul äkki ette võtta ja välja minna turistina… Ütlesin seitse aastat, sest selle väljenduse poeetiline kõla meelitas mind tõeteest kõrvale, tegelikult on mu pagulaspõlv kestnud mitu korda seitse aastat.

      Olen nii kaua püüdnud näha inimestes head, et ma paratamatult näen kõigepealt seda, mis mulle ei meeldi. See ei olegi nii paradoksaalne kui see kõlab. Ja ammugi ei tähenda see seda, et ma ise oleksin kuidagi suhtunud neisse eelarvamusega, rääkimata vaenulikkusest. On tegelikult palju kergem läbi murda vaenulikust maailmast kui võtta ise sama hoiak. Vastupidi, olin tulnud välja mingis leebes, hellas laupäevameeleolus, ja kuigi mitte päris teadlikult, siis poolteadlikult ometi otsisin just mõnd sõbralikkuse märki, mõnd osapakkuvat naeratust või kergemeelses priiskamishoos üle rahvahulga heidetud naljasõna kõigile vabaks tarvitamiseks, mis mind kas või ainult hetkeks oleks lasknud tunda ühena ülemeelikust seltskonnast. See poleks tarvitsenud olla midagi isiklikku, see oleks olnud nagu mingi lavalt saali visatud nali, mille üle on kõigil lubatud kaasa naerda. Midagi säärast ei juhtunud. Mul polnud mingit osasaamist sellest lärmakast voolust peale selle, et see mind kord-korralt valusalt tõukas ühe või teise veealuse kivi otsa. Erinev oli ainult minu enda reageerimine sel õhtul. Tavaliselt olen kas resigneerunult või kibestunult tagasi tõmbunud ja koju läinud. Kuid sel õhtul tundsin äkki, et olin liiga nõrk selleks, ma polnud suuteline kasutama seda ainsat kaitsevahendit – põgenemist.

      Mul hakkas hirm. Olin liiga kaugele kodust välja tulnud, nii et ma enam ei jõudnud sinna tagasi joosta. See polnud mul esimene kord hirmu tunda, aga ma pole kunagi varem kartnud samal viisil. Võib-olla ei olegi hirm õige sõna – meil on raske leida õiget sõna mõne psüühilise situatsiooni jaoks, mida elame üle esmakordselt. See polnud hirm selle sõna füüsilises tähenduses, ka mitte hirm millegi ees, mida me kardame tulevat, see oli juba siinsamas, ümbritses mind igalt poolt.

      Olen püüdnud sorida mälestustes, et leida midagi, mis kõige rohkem võiks vastata sellele tundele. Lapsepõlves võis mõnikord juhtuda, et kuuldud või loetud tondijuttude mõjul hakkasin pimedust kartma. Sauna-Mihkli toas oli eredates värvides hiinlase pilt, mida ma kunagi arvasin kartvat, eriti pärast seda, kui Mihkel sõja ajal randa uhetud miini otsa läks ja tükkideks kisti. Mäletan ka seda ebamäärast, tumedat hirmu, kui ärkasin juba pooliti ununenud unenäo järel ja pugesin sügavamale teki alla, teise pimedusse, mis oli soe ja kaitsev. Nii palju mäletan, et olin näinud musta koera, kes pidi tegelikult olema rebane. Kui ma nüüd ütlen, et selles hirmus oli isegi mõnevõrra naudingutunnet,