Havai jutud. Jack London

      Uhkuse maja

      Percival Ford imestas, miks ta oli tulnud. Ta ei tantsinud. Ta ei hoolinud eriti sõjaväelastest. Siiski tundis ta neid kõiki – kes libisesid ja keerlesid laial rannaverandal, ohvitsere oma värskelttärgeldatud valgetes vormides, tsiviilisikuid valges ja mustas, ning naisi paljaste õlgade ja käsivartega. Pärast kaht aastat Honolulus lahkus Kahekümnes oma uuele postile Alaskas, ning Percival Ford, kui tähtis mees Saarte peal, pidi tahes-tahtmata tundma ohvitsere ja nende naisi.

      Kuid tundmise ja meeldimise vahel oli pikk maa. Armeenaised hirmutasid teda pisut. Nad olid mingil viisil üsna erinevad naistest, kes talle kõige rohkem meeldisid – vanematest naistest, vanatüdrukutest ja prillitatud neiudest ning väga tõsistest naistest igas vanuses, keda ta kohtas kirikus ja raamatukogus ja lasteaiakomiteedes, kes tulid vaguralt tema juurde annetuste ja nõuannete järele. Ta valitses neid naisi oma vaimse üleolekuga, suure rikkuse ja kõrge kohaga, mis tal oli Havai kaubanduslikus kõrgkihis. Ja ta ei kartnud neid vähimalgi määral. Nad polnud pealetükkivad. Jah, just nimelt. Nendes oli midagi muud või midagi enamat kui elu jõhker labasus. Ta oli nõudlik; ta tunnistas seda endale; ning need armeenaised vapustasid ta tundeid oma paljaste õlgade ja alasti käsivartega, otsekohese silmavaatega, elujõu ja väljakutsuva naiselikkusega.

      Ta ei saanud ka paremini läbi sõjaväelastega, kes võtsid elu kergelt, juues ja suitsetades ja vandudes oma teel läbi elu, ja kinnitasid lihalikke labasusi mitte vähem häbitult kui nende naised. Ta tundis end sõjaväelaste hulgas alati ebamugavalt. Nemad niisamuti. Ja ta tundis alati, et nad naersid tema üle varrukaisse või haletsesid teda või tundsid talle kaasa. Veel paistsid nad paljalt oma juuresolekuga tähtsustavat niisuguseid omadusi, mida temas ei leidunud ja mille eest ta tänas Jumalat, et ei leidunud. Fuih! Nad olid nagu nende naised!

      Tegelikult polnud Percival Ford rohkem naistemees kui meestemees. Pilk temale ütles põhjuse. Tal oli hea kehaehitus, ta polnud kunagi haige, isegi mitte kergelt külmetunud, kuid temas polnud vitaalsust. Ta oli negatiivne olend. Kunagi ei virgutanud ega kujundanud kääriv veri seda pikka ja kitsast nägu, neid peeneid huuli, sissevajunud põski ega väikesi, teravaid silmi. Juustepahmakas, tolmukarva, sirge ja kare, teatas kitsipungalikust materjalist, nagu ka nina, kõhn, peenejooneline ja veidi nokasarnane. Ta nõrk veri oli ta paljust ilma jätnud ja lubanud tal olla äärmuslik vaid ühes asjas, milleks oli õiglus. Ta mõtiskles ja piinles õige käitumise pärast, ning õige teguviis oli tema loomusele sama vajalik kui armastamine ja armastatud olemine oli vajalik tavalisemale isikule.

      Ta istus algarobapuu all lanai ja ranna vahel. Ta pilk eksles üle tantsijate ja ta pööras pea kõrvale ning vaatas merele, üle maheda lainemüha Lõunaristi poole, mis säras madalal silmapiiri kohal. Teda ärritasid naiste paljad õlad ja käsivarred. Kui temal oleks tütar, ei lubaks ta kunagi seda, mitte kunagi. Kuid ta uitmõte oli puhas fantaasia. Tema mõtteis ei esinenud selle tütre kindlamaid piirjooni. Ta ei näinud tütart käsivarte ja õlgadega. Selle asemel naeratas ta tühise, juhusliku abielu üle. Ta oli kolmekümne viiene ning kuna tal polnud mingeid isiklikke armukogemusi, vaatas ta sellele mitte kui müütilisele, vaid kui elajalikule. Kõik võisid abielluda. Jaapani ja Hiina kulid abiellusid, kes rügasid suhkrurooistandustel ja riisipõldudel. Nad tavaliselt abiellusid esimesel võimalusel. See oli sellepärast, et nad olid eluredeli nii madalal pulgal. Nende jaoks polnud muud tegevust. Nad olid nagu sõjamehed ja – naised. Kuid tema jaoks oli teisi ja kõrgemaid asju. Ta erines neist – neist kõigist. Ta oli uhke enda üle. Tema polnud tulnud mingist tühisest armuliidust. Ta oli tulnud väärikast kohusetunde ja eesmärgipärasest planeeritud pühendumisest. Ta isa polnud abiellunud armastusest. Armastus oli hullus, mis polnud Isaac Fordi kunagi häirinud. Kui ta oli vastanud kutsele minna elusõnumiga paganate juurde, polnud tal soovi ega mõtet abielluda. Selles olid nad sarnased, tema isa ja tema. Kuid Misjonäride Eestseisus oli kokkuhoidlik. Uus-Inglismaa kokkuhoidlikkusega kaalus see ja mõõtis ja otsustas, et abielus misjonärid on vähem kulukad ja tõhusamad. Seepärast käskis eestseisus Isaac Fordil abielluda. Enamgi, nad varustasid teda naisega, veel ühe innuka, abielumõtteta hingega, kes soovis teha vaid Issanda tööd paganate keskel. Nad nägid teineteist esmakordselt Bostonis. Eestseisus viis nad kokku, korraldas kõik, ning nädala lõpuks olid nad abielus ning asunud pikale reisile ümber Hoorni.

      Percival Ford oli uhke, et ta pärines niisugusest liidust. Ta oli kõrgestisündinud ning pidas end vaimseks aristokraadiks. Ja ta oli uhke oma isa üle. See oli tema kirg. Isaac Fordi sirge, tõsine kogu oli tema uhkuse aluseks. Tema kirjutuslaual oli selle Issanda sõduri pilt. Tema magamistoas rippus Isaac Fordi pilt, maalitud ajal, mil ta teenis peaministrina monarhia alluvuses. Mitte et Isaac Ford oleks himustanud ametikohta ja suurt rikkust, kuid sel viisil, peaministri ja hiljem pankurina, oli ta misjonit kõige paremini teeninud. Sakslased, inglased ja kõik ülejäänud kaupmehed olid irvitanud Isaac Fordi kui kaubandusliku hingepäästja üle, kuid tema, ta poeg, teadis teisiti. Kui pärismaalased, kes järsult feodaalajast üle said, mõistmata põrmugi maaomandi olemust ja tähtsust, lasksid oma maad aakrite kaupa läbi sõrmede voolata, oli see Isaac Ford, kes oli astunud äriinimeste ja nende jahisaagi vahele ning haaranud enda kätte tohutud maalahmakad. Polnud ime, et kaupmehed tema mälestust kalliks ei pidanud. Kuid tema polnud kunagi vaadanud oma tohutule varandusele kui enda omale. Ta oli pidanud end Jumala teenriks. Kasumeist oli ta ehitanud koole, haiglaid ja kirikuid. Polnud tema süü, et suhkur oli pärast hinnakriisi toonud nelikümmend protsenti kasumit; et pank, mille ta asutas, oli andnud kasumit raudtee ehituseks, ning et teiste asjade hulgas tõid viiskümmend tuhat aakrit Oahu karjamaad, mida ta oli ostnud dollariga aakri eest, kasumit kaheksa tonni suhkrut aakri kohta kaheksateistkümne kuu jooksul. Ei, tõepoolest, Isaac Ford oli heroiline tegelane, sobiv, nagu Percival Ford endamisi mõtles, seisma Kamehameha I kuju kõrval kohtuhoone ees. Isaac Ford oli läinud, kuid tema, ta poeg, jätkas ta head tööd vähemalt vankumatult, kui mitte sama meisterlikult.

      Ta pööras pilgu tagasi lanaile. Mis vahet oli, mõtles ta endamisi, häbitute rohuseelikus hulatantsijate ja dekolteeritud tema oma rassi naiste tantsudel? Kas seal oli mingit põhimõttelist erinevust? Või oli see klassivahe?

      Kui ta selle probleemi üle mõtiskles, langes kellegi käsi ta õlale.

      “Halloo, Ford, mis sa siin teed? Kas siin pole lõbus?”

      “Püüan jääda heatahtlikuks, Dr. Kennedy, isegi kui ma seda näen,” vastas Percival Ford süngelt. “Kas sa ei istuks?”

      Dr. Kennedy istus, teravalt käsi plaksutades. Valges riides jaapanlasest teener saabus ruttu.

      Kennedy tellimus oli viski ja soodavesi, siis ütles ta kaaslase poole pöördudes:

      “Mäletan, et te ei joo.”

      “Kuid ma võtan midagi,” ütles Ford kindlalt. Doktori silmist paistis hämmeldus ja teener ootas. “Poiss, limonaadi, palun.”

      Doktor naeris sama südamlikult nagu käiks nali tema enda pihta ja vaatas muusikuid hau-puu all.

      “Noh, see on Aloha Orkester,” ütles ta. “Arvan et nad mängivad neljapäeva õhtul Havai hotellis. Tuleb üks mürgel, arvan ma.”

      Ta pilk peatus hetkeks ja teravnes sellel, kes mängis kitarri ja laulis Havai laulu teiste pillide saatel.

      Ta nägu muutus süngeks kui ta lauljat vaatas, ja see oli ikka veel sünge, kui ta pöördus oma kaaslase poole.

      “Tead mis, Ford, kas poleks aeg Joe Garland rahule jätta? Ma tean, et seisad vastu Edutuskomitee ettepanekule saata ta Ühendriikidesse selles lainelaua asjas, ning ma tahtsin sinuga sellest rääkida. Arvasin, et rõõmustad võimaluse üle teda maalt välja saada. See oleks sul tore viis tema tagakiusamine lõpetada.”

      “Tagakiusamine?” Percival Fordi kulmud kerkisid küsivalt.

      “Nimeta seda, kuidas tahad,” jätkas Kennedy. “Oled seda vaest kuradit juba aastaid kiusanud. See pole tema süü. Isegi sina tunnistaksid seda.”

      “Pole tema süü?” Percival Fordi õhukesed huuled tõmbusid hetkeks tugevalt kokku. “Joe Garland on liiderlik ja laisk. Ta on alati olnud päevavaras, pillaja.”

      “Kuid see pole põhjus, miks peaksid teda niimoodi tagant kiusama. Olen sind algusest peale jälginud. Esimene asi, mida sa tegid, kui kolledžist tagasi tulid ja leidsid ta istandusel välistöölisena töötamas, oli ta lahti lasta – sina oma miljonitega ja tema kuuekümne dollariga kuus.”

      “Mitte esimene asi,” ütles Percival