Allez!. Aleksandr Kuprin

on>

      ALLEZ!

      See järsk, käskiv hüüe oli m-elle Noora esimeseks mälestuseks tema rõõmutust, ühetoonilisest, rändudel veedetud lapsepõlvest. Seda sõna õppis tema nõrk lapsekeel hääldama enne kõiki teisi ja alati, isegi unenägudes, kerkisid tema mälestuses selle hüüde järel esile: kütmata tsirkuseareeni külmus, talli lehk, hobuse raske galopp, pika piitsa kuiv plaksatus ja löögi kõrvetav valu, mis äkki summutas hirmust tekkinud hetkelise kõhkluse.

      «Allez!..»

      Tühjas tsirkuses on hämar ja külm. Talvise päikese kiired, tungides vaevu läbi klaaskupli, langevad siin ja seal nõrkade laikudena loožide vabarnapunasele sametile ja kullatisele, sambaid kaunistavaile hobusepeadega kilpidele ja lippudele; nad mänglevad elektrilaternate mattklaasidel ning libisevad mööda rekkide ja trapetsite terast, seal õudses kõrguses, keset aparaatide ja köite segadikku. Silm seletab vaevaliselt ainult tugitoolide esimesi ridu, sellal kui loožide taga asuvad istekohad ja rõdu upuvad täielikku pimedusse.

      Käib päevane töö. Hobusetallide juurde viiva sissekäigu kõrval, esimese rea tugitoolides, istuvad viis või kuus kasukates ja talvemütsides tsirkuseartisti ja suitsetavad haisvaid sigareid. Maneeži keskel seisab jässakas lühijalgne mees hoolikalt üleskeeratud teravaotsaliste, mustade vurrude ja kuklasse lükatud torukübaraga. Ta seob pika nööri enda ees seisva väikese viieaastase, erutusest ja külmast väriseva tütarlapse piha ümber. Suur valge hobune, keda tallipoiss piki barjääri kõnnitab, turnatab valjusti, raputades kumerat kaela, ning tema sõõrmetest lendavad pahinal välja valged aurujoad. Möödudes torukübaraga mehest, kõõritab hobune iga kord tolle kaenla alt väljapaistvale ratsapiitsale, norskab rahutult ja kisub edasi tormates kaasa vastupunnivat tallipoissi. Väike Noora kuuleb oma selja taga hobuse närvilisi liigutusi ja hakkab veelgi rohkem värisema.

      Kaks tugevat kätt haaravad ta pihast ja tõstavad kergelt hobuse selga, laiale nahkmadratsile… Peaaegu samal hetkel sulavad kõik tema silmade ees paistvad asjad – toolid, valged sambad ja sissekäikude ette tõmmatud tikkriidest eesriided – üheks kirevaks, hobusele kiiresti vastu sööstvaks ringiks. Asjatult tarduvad karmist, käharast lakast kramplikult kinnihoidvad käekesed, sulguvad kõvasti ähmase ringi pöörasest möödavilkumisest pimestatud silmad. Torukübaraga mees käib maneežis ringi, hoiab hobuse pea juures pikka ratsapiitsa ja plaksutab sellega kõrvulukustavalt.

      «Allez!..»

      Ning siis seisab ta, lühike gaasseelik seljas, kõhnad, peaaegu lapselikud käsivarred paljad, elektrivalguses, otse tsirkuse kupli all tugevasti kõikuval trapetsil. Samal trapetsil, tütarlapse jalge all, ripub, pea alaspidi, põlvedega trapetsikangist kinni hoides, üks teine jässakas julm mees. Tal on seljas kuldlitrite ja narmaspalistusega roosa trikoo, tema juuksed on lokitud ja pumatiga võitud. Nüüd tõstab ta langetatud käed, ajab nad laiali, suunab Noora silmadesse terava, läbitungiva, hüpnotiseeriva akrobaadipilgu ja… plaksutab käsi. Noora teeb kiire liigutuse ettepoole, et viskuda alla, otse nende tugevate, halastamatute käte haardesse (oo, missuguse kohkumusega ohkavad kohe sajad tsirkusekülastajad!), kuid siis muutub ta süda järsku külmaks ja tardub hirmust ning ta haarab vaid tugevamini kinni peenikestest nööridest. Allalastud, halastamatud käed tõusevad uuesti, akrobaadi pilk muutub veelgi pingsamaks… Jalge all paistev ruum näib põhjatu sügavikuna.