.

märkus

      Kuigi selle romaani peakangelased on väljamõeldud, on enamik teisi tegelaskujusid päriselt eksisteerinud ja nende taust faktidel põhinev.

      Ma olen väga tänulik üksikasjade eest, mis pärinevad Lady Londonderry Venemaa päevikust, mis kirjeldab reisi, mille ta koos oma abikaasa, “kõrgi Marquis’ga” 1836. aastal Venemaale ette võttis, ja lummavast Virginia Cowlesi poolt kirjutatud Romanovite ajaloost.

      Tsaar Nikolai oli kahtlemata kõige murettekitavam valitseja Euroopas. Tema jääkülmad silmad tekitasid õukondlaste seas kabuhirmu ja pärast tema surma tunnistas üks neist, et tema juures oli keisri portree üles riputatud näoga seina poole.

      “Ma kartsin keisrit nii kohutavalt,” ütles ta, “et isegi pildi nägemine tekitas minus ebamugavustunnet ja hirmu.”

      Salapolitsei Kolmas Osakond terroriseeris kogu maad, eriti aga intellektuaale. Mitte keegi polnud nende eest kaitstud ja kunagi ei teatud, kust võib tulla nende järgmine löök.

      Esimene peatükk

      1836

      “Armuline proua soovib teid näha, miss Zelina!”

      Zelina tõstis pilgu raamatust ja ohkas.

      Alati, kui ta huvitavat raamatut luges, paluti tal teha midagi muud ja tädi soovide täitmine polnud just kõige meeldivam tegevus.

      Juba suurde Grosvenour Square’i majja saabumisest peale tundis ta, et on siin ebasoovitav ja teistele pigem koormaks.

      Möödunud aasta oli olnud isegi äärmiselt raske, kuna pärast isa kaotust pidi ta jääma peaaegu üksinda nende Gloucestershire’i koju, seltsiks vaid vana poolkurt guvernant, kes ei teinud midagi peale tule ääres istumise ja kudumise.

      Kuid Zelinale oli jäänud vähemalt võimalus iga päev parki ratsutada, puude vahel jalutada ja lugeda.

      Lugemist nautis Zelina kõige rohkem ja ainus lohutus, mis talle pärast isa surma jäi, oli tema ülisuur raamatukogu.

      Kui leinaaeg lõppes ja Zelina kaheksateist täis sai, kutsus tädi ta Londonisse, ja nagu üsna varsti pärast saabumist selgus, sugugi mitte selleks, et talle Londoni seltskonnaelu tutvustada.

      Major Tiverton oli alati öelnud, et ilusast välimusest hoolimata on tema noorem õde üks tühine ja igav inimene.

      “Ta oli juba hällist saadik väga ambitsioonikas!” tavatses isa öelda, “ja võimaluse korral oleks ta abiellunud kas või kuninga endaga. Antud olukorras pidi ta siiski leppima tapvalt igava Rothburyga ja minu arvates põhjustab ta oma mehele päris parajat peavalu!”

      Zelina polnud oma tädi lapsest saadik näinud ja ega ta temast eriti huvitunudki.

      Aga kui isa suri, mõistis ta, et tädi Kathleenist, kui lähimast sugulasest, saab ühtlasi ka tema eestkostja.

      Kirjad liikusid Londoni vahet edasi-tagasi, kuid neid ei saadetud mitte Zelinale, vaid tema isa advokaadile, kes tegeles selle väikese rahasummaga, mis major Tivertonist maha oli jäänud.

      Isast jäid loomulikult maha ka maja ja maavaldus. Zelina oli nutnud, kui talle öeldi, et kõigest hoolimata oleks mõistlik need maha müüa ja ennast tuleviku suhtes kindlustada.

      “Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et teil seda tulevikus kindlasti vaja peaks minema, miss Tiverton,” lisas advokaat naeratades. “Aga ka igal abielunaisel on kasulik omada väikest isiklikku kaasavara.”

      Zelina mõistis, et omal kombel tegi mees talle isegi komplimendi. Ainult rumal poleks märganud, et enamik mehi, kes talle pilgu heitsid, tegid seda kohe uuesti, ja nende silmis oli süttinud säde.

      Zelinat lohutas tagasihoidlik mõte, et kuigi ta ei saa kunagi nii kauniks, kui oli olnud tema ema, saab teda siiski kenaks pidada. Isagi oli seda sageli kinnitanud.

      “Kui maailmas on üldse midagi, mida ma taluda ei suuda,” oli isa öelnud, “siis on need näotud naised! Mulle on olnud õnn omada mõlemat: nii imekaunist naist kui ka tütart, kes on justkui tema peegelpilt.”

      Pärast ema surma oli Zelinal olnud väga raske isa lohutada. Major Tiverton kaevus samamoodi raamatutesse, nagu Zelina püüdis teha nüüd, olles kaotanud ka oma isa.

      Teel Londonisse mõtles tütarlaps, kuivõrd vähe ta tegelikult teadis maailmast, mis eksisteeris väljaspool Gloucestershire’i, kuid hellitas siiski lootust, et tädi majas on vähemalt korralik raamatukogu.

      Raamatukogu oli täiesti olemas ja see koosnes enamjaolt hiljuti ilmunud kaasaegsetest romaanidest, kuid Zelinale tundus, et lugemiseks jäi siin väga vähe aega.

      “Püha taevas, mu laps! Sa näed välja nagu hernehirmutis!” hüüatas tädi teda nähes. “Kust sa sellise kleidi ostsid?”

      “Ma… ma õmblesin selle ise, tädi Kathleen.”

      “Täpselt nii see välja näebki! Ma ei saa lubada, et mõni minu sõber sind enne näeks, kui sa oled korralikult riidesse pandud.”

      Zelina teadis väga hästi, et tädi kõrval paistis ta eriti vanamoelisena. Ta poleks varem osanud isegi arvata, et keegi võiks alates varasest hommikutunnist kuni hilisõhtuni välja nii edevalt riietuda.

      Ka Zelina armastas ilusaid asju, aga raha ei jätkunud kunagi nii palju, et osta kauneid kleite ja kulutada hobuste peale. Hobused olid ikka tähtsamad.

      Pärast saabumist Grosvenour Square’i oli olnud väga põnev külastada koos tädi Kathleeniga Bond Street’i poode, kust osteti nii palju erinevate kleite, et Zelina pidi endalt küsima, kas tal avaneb kunagi ka võimalus kõiki neid kanda.

      Üsna pea sai talle selgeks, et moodne daam vahetab riideid kolm või neli korda päevas. Selleks ongi olemas täiuslikud tualetid hommikusöögi ajaks, piduliku eine puhuks ning teejoomise ajaks, ja loomulikult ka väga hurmavad õhtukleidid.

      Zelina avastas, et peale kleitide vajas ta ka mantleid, salle, kübaraid, kingi, päiksevarje – kokkuvõttes nii palju asju, et tema arvepidamine läks lõpuks sassi.

      Ta sai aru, et tema magamistoa väike riidekapp on varsti pilgeni täis, ja kindlasti läheks vaja veel mõnda kummutit, et mahutada sinna kõik need intiimsed riietusesemed, mida tädi oli lausa tosinakaupa tellinud.

      Valimise ja tellimise peale kulus peaaegu nädal, proovimine võttis rohkem aega.

      Selle aja jooksul ei lubatud Zelinat kuhugi sellisesse kohta, kus teda oleks võinud kohata keegi tädi Kathleeni sõpradest. Allkorrusel võis ta õhtust süüa ainult sel juhul, kui krahv ja krahvinna olid omapead, aga seda juhtus väga harva.

      Kohtunud krahviga, kes oli jäänud vanemaks ja muutunud veelgi tüsedamaks, leidis Zelina, et isa oli teda õigusega pidanud äärmiselt igavaks meheks.

      Ta ei kuulanud kunagi, mis kellelgi teisel öelda oli, vaid rääkis ülespuhutud suurejoonelisusega vahetpidamata kõigest, mis talle pähe tuli, hoolimata sellest, kas tema jutt kedagi huvitas või mitte.

      Zelina mõistis üsna varsti, et tädi ei pööranud oma abikaasa jutule erilist tähelepanu ja elas oma elu sõprade ringis, kuhu kuulusid ka mõned eriti silmapaistvad ja ligitõmbavad härrasmehed.

      Täpsemalt öeldes andis üks konkreetne härrasmees Grosvenour Square’i maja ukse taga kella alati siis, kui krahv oli läinud kas Lordide Kotta või oma klubisse.

      Hiljem järele mõeldes mõistis Zelina, et ilmselt saigi tema saatus otsustatud just siis, kui see mees ootamatult tädi külalistetuppa ilmus ja nad seal esimest korda kohtusid.

      “Harry!” hüüatas krahvinna, kui mehe tulekust teatati. “Ma ei oodanud teid praegu.”

      “Ma tean,” vastas Harry, “aga ma nägin just George’i mööda Parliament Square’i ülespoole rühkimas ja teadsin, et õhk on puhas!”

      Siis märkas mees toas Zelinat ning heitis talle uudishimuliku pilgu.

      Krahvinna hääles oli tunda pinget, kui ta lausus:

      “See on minu vennatütar Zelina Tiverton, kes jääb nüüd meie juurde elama.”

      Zelina tegi reveransi ja tädi lisas teravalt:

      “Sul on oma toas palju tegemist, Zelina. Olen umbes tund aega hõivatud.”

      “Jah, loomulikult, tädi Kathleen,” vastas