Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUGilgameši eepos
Gilgameši eepose alged ulatuvad varasesse Sumerisse, lõplik teisend kujunes umbes 650 e.m.a. ja säilus savitahvleil Assüüria pealinna Niinive varemeis.
ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal
Lugu, mis võiks olla ka Eesti riigi ajalooõpikuks, seda mitte ajalooarvude, vaid tunnete, probleemide ning kannatuste osas, mis hingekriipivad iga eestlase jaoks. Lugu sündmustest, sõdadest ja INIMESTEST ning ARMASTUSEST ajaloo hammasrataste vahel. Lugu Eestimaast, nähtuna baltisakslase pilgu läbi, kes tunneb end pigem eestlase kui sakslasena. Taustaks noor Eesti Vabariik, sõda, okupatsioon, väikerahva tahe olla vaba ja iseseisev ning justkui selle vabaduse sümbol – Hiiumaa kaunis loodus.
Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse
“Loe seda raamatut hoolikalt ning saad igavikku rohkemgi kui lihtsalt nuusutada.” – Deepak Chopra – See raamat leidis mind Californias Silicon Valley ühes suurimas raamatupoes. Oli ilmeksimatult selge, et pean selle raamatuga koos sealt lahkuma. Mõne raamatu kutse on lihtsalt nii tugev. Lugesin ja mulle väga meeldis. Kohe saabus ka teadmine, et mina olen see, kes selle raamatu eesti keelde tõlgib. Järgnesid mõned tähelepanuväärsed sünkroonsused ning põnev loominguline protsess ning nüüd on “Köidikuist vabanenud hing” eesti keeles olemas. See raamat on lihtne ja loogiline, samas sügav. Vaimne ning intuitiivne, kuid samas äärmiselt praktiline. Julgen arvata, et sobib teenäitajaks nii enesearenguteel esimesi samme astujale kui ka verstapostiks sellele, kel juba pikk tee käidud. Pole juhuslik, et sa seda raamatut praegu käes hoiad. Loe ja vaata julgelt järele, kuhu poole see raamat sind samme seadma paneb. Julge tuleb sul olla sellepärast, et igasuguste muudatuste tegemine elus nõuab suurt julgust ning vastakutiseismist hirmuga, tõenäoliselt ka valuga. Kui hirmust valu ees vabaned ja oled valmis elu kogu tema täiuses ning tundespektris kogema, siis saadki sa vabaks, siis saadki sa iseenda köidikuist vabaks. Sest et nagu ütleb autor: “Pole mingit põhjust elamist karta. Hirm lahtub hetkel, kui mõistad, et ainuke asi, mis elult saada on, on kasvamine läbi selle kogemise. Elu ise ongi su karjäär ning sinu suhe eluga on su kõige tähenduslikum suhe. Kõik ülejäänu, millega sa tegeled, fokusseerub üksnes osakesele elust, üritades elule mingitki tähendust anda. See, mis tegelikult elule tähenduse annab, on sinu valmidus seda elada. Mitte teatud kindel sündmus, vaid sinu valmidus elusündmusi kogeda annab elule tähenduse.” See raamat on tõepoolest praktiline. Kui soovid, et sinugi hing köidikuist vabaneks ja vabana ringi saaks lennata, siis siin raamatus on kõik selleks vajalikud tööriistad su käeulatuses.
Julgus elada
Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse. Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest. Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust. Julgust elada.
Pühamees, surfar ja tegevjuht
Suurepärane naturaalne isikliku arengu raamat. Mahlakas ilukirjanduslikus vormis on kirjeldatud, kuidas mõistes, tunnetades ja järgides loodusseadusi, mida ei käsitle koolis õpetatav füüsika ega bioloogia, võib saavutada imepärase võime muuta meid ümbritsev maailm paremaks. Ja pole üllatus, et see paremaks muutmine algab iseendast. Surfates kehtib loodusseadus: sa kas valitsed laineid või valitsevad lained sind (you must get the wave, or it gets you…). Seda mõtet kogu elu kohta parafraseerides on Sul praegu võimalus võtta elu üks paremaid laineid või siis lasta elulainel ennast võtta. Usalda, võta ise see laine ja naudi! (Taivo Luik, surfar, Hawaii Expressi üks loojatest)
Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas
Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele. Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!
Lapsepõlvelõhn
„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“ Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus. Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.
Ka see läheb mööda
Ema jutustas isa leinavale Blancale muinasjutu sellest, kuidas otsiti lauset, mida sobib kasutada iga olukorra kohta. Selles loos pakuti pärast pikka arutelu välja „Ka see läheb mööda“. Ema lisas: „Valu ja kurbus lähevad mööda, samamoodi nagu eufooria ja õnn.“ Nüüd suri Blanca ema ja see romaan, mis algab ja lõpeb surnuaial, räägib kaotusest, lähedase puudumise valust. Kurbusest hoolimata jääb alles mälestus koos elatust ja õpitust ning sõbrannade, laste, Blancale oluliste meeste ja seksi kaudu saab elu uuesti mõtte. Sest need, keda oleme armastanud, ei saa niisama lihtsalt ära kaduda. Milena Busquetsi aus ja kohati halenaljakas raamat „Ka see läheb mööda“ on saamas rahvusvaheliseks fenomeniks, mis on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde.
Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses
Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase. Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu. Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.
Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?
Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn. Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti. Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.