MREADZ.COM - много разных книг на любой вкус
Скачивание или чтение онлайн электронных книг.Perekonnata
Raamat räägib prantsuse poisikese Rčmi seiklustest oma vanemate otsingul. Teose sündmustik on haarav. Koos peategelasega elab lugeja üle põnevaid olukordi ja satub erinevatesse paikadesse Prantsusmaal, Inglismaal ja veitsis, kusjuures eriti värvikalt näidatakse Prantsusmaad, selle rahva elu-olu ja kombeid. Talupojad, kaevurid, rändmoosekandid, kaupmehed ja kerjused – kõik nad loovad peategelaste kirju fooni.
Saatevigad
Televiisori sees on veel üks maailm. Palju suurem, kui üheltki ekraanilt välja paistab. See on apsude ja segaduste lõputu maailm. Sellese raamatusse on jäädvustatud lood, mis on pidanud vastu ajahambale. Nende lugude kangelased on telemaailma legendid: Valdo Pant, Hardi Tiidus, Rein Karemäe, Kalle Mihkels, Urmas Ott, Alice Talvik, Harri Kingo, Enn Eesmaa, Mati Talvik, Vahur Kersna, Marite Kallasma, Urmas Reitelmann ja paljud teised nii siin- kui ka sealpool kaamerasilma.
Risti rahvas
Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust. Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.
Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister
E. W. on martsipanimeister. Aga mitte lihtsalt meister, vaid kunstnik. Kuidas saab ühest täiesti harilikust Eesti maapoisist nõnda noobel ametimees? Sellest jutustab meister ise, alustades lapsepõlvest ja poisieast, esimestest kokkupuudetest naissooga, ootamatust pärandusest ja sellega kaasnevast kohustusest. Läbi nõukogude aja seikluste jõuab martsipanimeister küpsemasse ikka ning leiab lõpuks ka oma elu armastuse…
Munad Hiina moodi
[…] Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle. Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes. […]
Pillimees
Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […] Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja. […]
Kulbu sadamas
Jutud: Hingi päästmas, Jõulud Kulbul, Õnnetu reede, Vana Marksoni esimesed seiklused Atlandil […] „Mis see siis tähendab?” hüüdsin kurjustades ja asusin madruste juurde. „Laske veidi järele ja hiivake uuesti, on jäänud ehk mõne kivi taha.” „Härra kapten,” sõnas siis vana pootsman, „ärge sõitke täna välja. See on saatuse hoiatus – Jumala sõrm, ankur ei taha meid minna lasta… sõidust ei tule head.” Mina aga pidasin kinni sellest, mis ütlesin. Mehed lasksid järele ja katsusid uuesti, kuid miski ei aidanud. „Mis sa ajad saatusega jonni!” hüüdis vana Jokela, kelle laev seisis mõnikümmend sülda meist eemal reidil ja oli samuti sõiduvalmis. „Ütlen sulle veel kord: ära alusta reisu reedel!” […]
Möbiuse leht. Esimene raamat
Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?” Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib? Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure. “Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.” “Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?” “Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata. “Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib” “Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]
Möbiuse leht. Teine raamat
Jätkub esimesest raamatust tuntud tegelaste elukäigu jälgimine, keskseks kujuks tõuseb seekord psühhiaater dr. Karl Moorits. Süžee põhiliini kõrval on oluline tähtsus paljudel ekskurssidel mitmesugustesse loodusteaduste valdkondadesse jm., kusjuures välja jõutakse Mateeria ja Vaimu komplitseeritud suheteni. […] “Sul on hysteria naturalis,” kuulutas Karl. Kuulutas seda miskipärast karmilt ja süüdistavalt. “Muidugi mõista,” vastas tädi tõsiselt. Ning tegi siis täiesti ootamatult Karlile silma. See, kuidas ta seal istus, jälle uhke nagu Seeba kuninganna, mis sest, et ta uhkeid pitsidega aluspükse viiv tagasi terve ilm oleks võinud imetleda, jälle tähtsust ja enesekindlust täis, ajas Karlile naeru peale: “Oled ikka üks va…” Milline “va” – see jäi Karlil ütlemata. […]
Pajatusi Palgimäelt
Soomepoiss Hans Karro jutustab raamatus oma seiklusrikkast elust, nõukogude ajal kulaklikuks kuulutatud kodutalust Palgimäest ja selle elanike saatusest ning eesti rahva kannatustest 20. sajandi sõdade ja okupatsioonide aastail.