MREADZ.COM - много разных книг на любой вкус
Скачивание или чтение онлайн электронных книг.Mina, Katariina
Vähe on neid mineviku riigitegelasi, kes oleks ajaloolasi ja biograafe samavõrra köitnud kui Katariina II. Lisaks oma filosoofikalduvustele ja tuntusele valgustatud monarhina oli Katariina ka oma ajas arvestatav kirjanik.Viiburis 1938. aastal sündinud Soome kirjanikku Laila Hirvisaarit (kuni 2004. aastani Laila Hietamies) on Katariina kuju huvitanud juba aastakümneid, ta on selle teemaga põhjalikult tegelenud, selle kohta aukartustärataval hulgal kirjandust läbi töötanud ja Katariinaga seotud paikades tolle erakordse isiksuse üle mõtisklenud. Eesti lugejale on romaanil muidugi eriline koht, sest Katariina valitsemise ajal kuulusid Eesti- ja Liivimaa juba Vene keisririigi koosseisu, Katariina on ka meie maal mitu korda viibinud, siin oli mitme mõisa omanikuks üks tema armukestest ning troonileaitaja Grigori Orlov, kelle ja Katariina ühine poeg Aleksei Bobrinski oli Põltsamaa lossi omanik ja abielus Tallinna komandandi Woldemar Konrad von Ungern-Sternbergi tütre Anna Dorotheaga.
Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu
Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud. Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata. Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.
Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus
Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.
Minu Suriname
Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks? Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas. Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!
Klaasmeri
Klaasmeres peegeldub kaks kuud ja selle kallastel elab kaks vaenujalal olevat rahvast. Sisse rännanud mererahvas on metsarahva hõime Klaasmere kallastelt minema tõrjunud, hõimud on vallutajate asulaid üha uuesti rünnanud. Mererahval on linnad, püssid, suured purjelaevad ja ülikoolid, metsarahval ainult vimm, võlukunst ja hõimude salajane koostöö. Tähtsa ülesandega saadetakse üle mere noor metsarahva naine nimega Julgus, kes saab rännata risti läbi mererahva alade, sest oskab nende keelt. Teel kohtab ta teist noort naist, mererahva seast pärit Aselit, kes on endale oma tähtsa ülesande püstitanud. Nad poleks kunagi tohtinud kohtuda, sest nii ei õnnestu kummalgi enam jääda selleks, kes ta on seni olnud. Miks suur hulk mererahvast kolme põlve eest korraga Klaasmere äärde rändas? Kuidas metsarahvas võlukunsti kasutab ja miks nad selle abil mererahvast võitnud pole? Kui palju võib oma vaenlase kohta teada saada, et ta endiselt vaenlaseks jääks? „Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti. Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta. Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?” Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.” Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud. Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).
Eilne maailm. Eurooplase mälestused
„Eilne maailm“ on nimeka austria kirjaniku Stefan Zweigi viimane teos, 1944. aastal ilmunud mälestusteraamat, mis õhkab taga Austria kodanlikku idülli ja õitsvat kultuuri – seda kohvikute ja häärberite, Klimti ja Straussi, luuleõhtute, Burgtheateri ja šampanjaklaasidega palistatud maailma, mille kõigepealt lõi puruks Esimene, ja siis Teine maailmasõda. Raamatu on tõlkinud Jaan Kross ning eesti keeles ilmus see esmakordselt 1988. aastal. Eesti keelde on Zweigi arvukatest teostest tõlgitud ligi paarkümmend novelli ja biograafiat.
Putinita
Selles dialoogiraamatus meenutavad Mihhail Kasjanov ja Jevgeni Kisseljov oma elu Nõukogude aastatel ning arutlevad Venemaa uusima ajaloo sõlmküsimuste üle – 1996. aasta valimised, default, sõltumatu televisiooni saatus, Jukose afäär. Nad püüavad leida vastust igivanale küsimusele: kas oleks riigi areng võinud võtta teistsuguse suuna? See raamat on kahe aktiivselt viimase kümnendi poliitikaelus osalenu jutuajamine, üks esimesi katseid selgitada ja mõtestada järske muutusi riigi elus. See raamat ei räägi niivõrd minevikust, kui Venemaa tänapäevast ja tulevikust.
Meie
Douglas ja Connie Petersen kavatsevad koos oma 17-aastase poja Albiega ette võtta suure Euroopa-reisi. See oleks nende viimane perekondlik ettevõtmine enne seda, kui poiss kodust lahkub ja ülikooli õppima suundub. Douglas on 54-aastane, hariduselt biokeemik, tema naine Connie töötab kunstigaleriis. Ühel ööl enne reisi äratab naine abikaasa ootamatult üles ja teatab, et tema arvates on nende abielu otsa saamas. Talle tundub, et nad pole võimelised kahekesi täitma seda tühimikku, mis nende ellu pärast Albie lahkumist jääb. Douglas on vapustatud ja soovib nende suurt reisi ära jätta. Connie arvab, et poja pärast tuleks plaan ikkagi ellu viia. Mees nõustub lootuses, et ehk õnnestub tal reisil oma naine tagasi võita. Ettevõtmine osutub vägagi õpetlikuks, ent mitte päris selliseks, nagu kavatsetud.