MREADZ.COM - много разных книг на любой вкус
Скачивание или чтение онлайн электронных книг.Tema verine sepitsus
On aasta 1869.Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eestvahistatakse Roderick Macrae nimeline noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid japsühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Kas ta oli hull? Või külmalt kaalutlev? Roderick Macrae ja ootevalmis võlla vahel on üksnes tema advokaadi veenmisjõud. Graeme Macrae Burnet jutustab ülimalt kaasahaaravalt sellest, kuidas tõde võib olla tinglik, isegi kui tõsiasjad näivad klaarid. Romaani „Tema verine sepitsus” tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Graeme Macrae Burnet on üks šoti kirjanduse eredamaid tähti. Tema esimene romaan „Adèle Bedeau kadumine” pälvis Šoti raamatuühingu debüüdiauhinna ja kujunes väiksemat sorti kultusteoseks. „Tema verine sepitsus” oli 2016. aasta Man Bookeri auhinna kandidaat.
Saatuslik merereis
Tempokas ja osavalt komponeeritud põnevik, milles segunevad Põhjamaade ja Briti krimikirjanduse parimad traditsioonid. Inspireeritud tõestisündinud juhtumist. Aastal 1985 kaovad ühelt Inglise laevalt jäljetult kaks taani tüdrukut. Aastaid hiljem ilmub vanast Inglise rannakülast leitud kohvrist välja tüdrukutest tehtud foto. Taani ajalehe Globalt Londoni korrespondent Nora Sand otsustab asja põhjalikumalt uurida ja sõidab Taani tüdrukute kireva taustaga tutvuma. Peagi puutub ta kokku koletu sarimõrvariga, kes kannab eluaegset vanglakaristust kurikuulsas Wolfhalli vanglas. Sündmused arenevad peadpööritava kiirusega ja peatselt tuleb Noral ka enda elu pärast karta. Taani kirjanik Lone Theils töötas 20 aastat ajakirjanikuna, põhiaja sellest Londonis Taani ajalehe Politiken korrespondendina. 2016. aastal kolis ta Taani, et pühenduda raamatute kirjutamisele. Päriselt toimunud sündmustest inspireeritud „Saatuslik merereis“ on Theilsi debüütromaan.
Mustad vesiroosid
Väikese Prantsuse küla Giverny taevasse tõuseb päike. Kõrges veskitornis istub vanaproua, kes jälgib ja valvab. Vaatleb küla argielu, suuri busse turistidega, kes tulevad külastama Claude Monet’ omaaegset kodu. Iseäranis jäävad talle silma kaks inimest. Naisel on vesiroosivärvides silmad, tema unistab armastusest ja põgenemisest; teine on alles üheteistaastane tütarlaps, aga juba on tema elus kõige tähtsamal kohal maalimine. Kõik kolm jagavad ühtsama saladust, mis on kuidagi seotud Monet’ müstiliste „Vesirooside” maaliga. Õieti on selles külas igaüks omaette mõistatus ja igal hingel on oma varjukülg. Illusioonid on aga määratud purunema … Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Tema läbilöögiromaaniks kujunes „Leidlaps lumetormist”, mis ilmus kirjastuses Varrak 2016. aastal.
Kõik, mida ma ei mäleta
Noor mees saab autoavariis surma. Kas tegu oli õnnetuse või enesetapuga? Nimetu kirjanik otsustab välja selgitada, mis täpselt Samueli viimastel elupäevadel juhtus. Samueli naabrite, sõprade ja sugulastega tehtud intervjuudest koorub välja portree hoolivast lapselapsest ja truust sõbrast, kelle elus mängisid keskset rolli tema tüdruk Laide ja parim sõber Vandad. Äsja abielu lahutanud Laide soovis rajada varjupaika illegaalselt Rootsis viibivatele perevägivalla ohvriks langenud naistele. Mida enam Samuel teda selles ettevõtmises aitas, seda kaugemaks jäi ta Vandadist, kes sõbra kaotust valusalt üle elas. Seda päevani, mil Samuel ootamatult nii Laide kui ka Vandadi elust kadus. „Kõik, mida ma ei mäleta” on painav jutustus armastusest ja mäletamisest, mis oma täpse stiili ja mängulise ülesehitusega mõjub kui pingeline põnevik. Ema poolt Rootsi, isa poolt Tuneesia päritolu Jonas Hassen Khemirit (snd 1978) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks Rootsi kirjanikuks. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh 2015. aasta parima Rootsi romaani Augustipreemia „Kõik, mida ma ei mäleta” eest.
Kurjuse päevik
Alfred Rosenberg oli Joseph Goebbelsi ja Hans Franki kõrval ainus Kolmanda Reich’i ninamees, kes pidas natsivõimu ajal päevikut. Eestis kasvanud ja koolis käinud ning Hitleri ideoloogiavolinikuks ja idaalade ministriks tõusnud Rosenbergi päevik leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist. Neil viiesajal leheküljel kirjeldab Rosenberg oma rolli kogu Euroopat hõlmanud kunstiröövides ja idaalade julmas okupatsioonis, vestlusi Hitleriga, lõputut rivaliteeti Göringi, Goebbelsi ja Himmleriga ning muidugi oma mõtteid ajaloost, aarjalastest ja juutidest, mis leidsid lõpuks väljenduse holokaustis. Päevikut kasutati tõendusmaterjalina Nürnbergi protsessil, aga siis läks see arusaamatul kombel kaotsi, kuni seda pakuti 2001. aastal Ühendriikide holokaustimuuseumile miljoni dollari eest müüa. „Kurjuse päevik” ongi ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest. Robert Wittman (snd 1955) rajas FBI kunstikuritegude rühma ja oli juurdlusbüroo ekspert kultuuriväärtuste varguste alal. Ta on kirjutanud menuraamatu „How I Went Undercover to Rescue the World’s Stolen Treasures” (2010). Robert Wittman elab Pennsylvanias. Tema koduleht: www.robertwittmaninc.com David Kinney on Pulitzeri auhinnaga pärjatud ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid sellistele väljaannetele nagu The New York Times, The Washington Post ja The Boston Globe. Ta on kirjutanud ka raamatu „The Dylanologists: Adventures in the Land of Bob” (2014). David Kinney elab Philadelphias. Tema koduleht: davidkinney.net E-raamat ei sisalda fotosid.
Mina, Amber Brown
Jõuludeni on jäänud neliteist päeva. Amber Brown teeb ettevalmistusi nii nagu tavaliselt. Talle meeldivad pühad ja kõik mis sellega seotud: kingituste hankimine, pakkimine ja avamine. Aga sel aastal tuleb jõuluaeg Amberi perre koos suurte muutustega. Tema isa on välismaalt tagasi ja üürib Amberi ja ema kodu lähedale korteri. Vanemad jagavad tema hooldusõigust. Paraku ei saa Amber varsti enam aru, kelle oma ta on. Talle tundub, et pool temast kuulub emale ja pool isale. Ta nagu ei olekski enam tema ise. Vanemad on paljudes asjades eriarvamusel. Ema ei luba Amberil kõrvadesse auke teha, isa ei tea sellest aga midagi. Ja nüüd otsustab tüdruk ise, kuidas tegutseda. Kõrvad peaksid ju ometigi temale endale kuuluma!? Paula Danziger (1944–2004) oli Ameerika kirjanik, kes kirjutas üle kolmekümne raamatu nii lastele kui ka noortele. Amber Brown on tema realistlike lastejuttude sarja peategelane. Ladusad ja humoorikad lood räägivad algklassides õppiva Amberi elust, tema suhetest sõprade ja vanematega. AVITAmiini sarja raamatud sobivad lugemiseks alates 8. eluaastast.
Porno. Trainspottingu järg
„Trainspottingu“ sündmustest on möödunud kümme aastat. Simon „Sick Boy“ Williamson, läbikukkunud sahkerdaja, sutenöör, pereisa ja ärimees, pöördub Londonist tagasi Edinburghi ja püüab ellu viia uut unistust pornograafilise filmi režissöörina ja produtsendina. Selle käigus viib saatus teda taas kokku Mark Rentoniga, kes omal ajal sõprade narkorahaga Amsterdami põgenes. Samal ajal püüab Danny „Spud“ Murphy elu hammasrataste vahelt pääseda, Francis Begbie aga vabaneb vanglast, täis tahet kogu maailmale ja ennekõike Rentonile kätte maksta. Taas läheb lahti pöörane karussellisõit, mille tagajärjed on etteaimamatud. Irvine Welshile omase psühholoogiliselt terava sulega kirjutatud satiiriline komöödia ilmus originaalpealkirjaga „Porno“ ning 2017. aasta veebruaris jõuab kinodesse ka teose ainetel vändatud film.
Must rada
Rocco Schiavone on arrogantne ja sageli kahtlaste töömeetoditega politseiuurija, kes hämaratel asjaoludel on saadetud Põhja-Itaaliasse Valle d’Aosta ringkonda. Elupõlise roomlasena vihkab ta lund ja keeldub kategooriliselt kandmast rohmakaid talvesaapaid, rikkudes kõrgi kangekaelsusega Alpide suusakuurorti oludes täiesti sobimatuid Clarkse. Schiavone esimene juhtum uues töökohas käivitub siis, kui õhtuse rajahoolduse käigus ilmub lume alt välja surnukeha. Kõne tuli jaoskonnast. See tähendas kaheksanda astme jama. Võib-olla isegi üheksanda. Rocco Schiavonel oli oma isiklik skaala kõikide nende jamade hindamiseks, mis elu talle iga päev vähimagi kaastundeta kinkis. Skaala algas kuuendalt astmelt. See hõlmas koduste kohustustega seotud asjaajamisi: poes käimine, torulukksepad, korteri üür. Seitsmendale astmele jäid kaubanduskeskused, pank, postkontor, laboratooriumid, analüüside tulemused, arstid üldiselt, aga eelkõige hambaarstid ning lõpuks õhtusöögid töökaaslaste või sugulaste seltsis, jumal tänatud, et viimased elasid Roomas. … Viimaseks oli tema skaalal kümnes aste kõigi ülejäänud jamade ema: kuritegu, mille ta ära pidi lahendama. Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2013. aastal avaldatud „Must rada“ (Pista nera) on Rocco Schiavone seeria esimene romaan.
Serval
Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm. Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid. Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma. Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.
Lux Gravis. Raske Valgus
Meid ümbritseb tuleviku ja mineviku võrgustik: juurdepääsupunktid, juhuslikud süsteemihäired ning inimesed, kes vastutavad kõige selle turvalisuse ja hoolduse eest. Kui oled ühena neist sündinud, ei põgene sa oma saatuse eest. Rooma leegionär, araabia poiss Inglise kloostris, valgustusajastu teadlane, vaid teadvusena eksisteeriv uurija – need on mõned tegelased väga erinevaist maailmaist, tegelased, kes ometigi kohtuvad kahte aastatuhandet hõlmavate sündmuste jadas. „Lux Gravis” on lugu ajast, mis oleks võinud kulgeda teistsugust rada pidi. Ajalookroonika ja ulmemüsteeriumi elemente kombineeriva romaani tegelased ja sündmused on reaalsed, heites hoopis uut valgust mitmele Euroopa ajalugu mõjutanud otsusele.