Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud. Enn Kaup

      Enn Kaup

       Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud

      Osa tekste on varem ilmunud autori raamatus „Armulugu Antarktikaga“ ja GO Reisiajakirjas (3/2019)

      Autoriõigus: Enn Kaup ja Petrone Print OÜ, 2021

      Toimetaja: Mae Lender

      Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

      Kujundaja: Heiko Unt

      Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

      Küljendaja: Aive Maasalu

      Makett: Madis Kats

      Trükk: Greif OÜ

      ISBN 978-9916-605-63-9 (trükis)

      ISBN 978-9916-605-64-6 (epub)

      ISBN 978-9916-605-65-3 (epub)

      www.petroneprint.ee

      Pille-Riinile ja Railile

      SAATEKS

      Kuule, Enn, kas sina lähed siis jälle sinna põhja? Säärast küsimust on mul vahel tulnud enne järjekordset Antarktika eks-peditsiooni kuulda. Mõnel on Arktika ja Antarktika asukoht päris sassis. Esimene asub põhjas ja teine lõunas, kuid põhjalik vahe on ka selles, et Arktika on peamiselt mandritest ümbritsetud jäine ookean ehk Põhja-Jäämeri, Antarktis aga Lõunaookeanist ümbritsetud jäine manner. A n t a r k t i s on ligi kahe Austraalia suurune kõrge jääkilbiga kaetud manner, mis laiub ümber lõunapooluse ja kus valitseb kõige külmem ja tuulisem kliima meie Maal. Lõunapolaarala A n t a r k t i k a aga moodustavad Lõunamanner Antarktis ja seda ümbritsev Lõunaookean koos üksikute saarte ja saarestikega. See on planeedi kõige tormisem ookean.

      Tänapäeval on Antarktises kõige tähtsam teadus. Teadus seati eesmärgiks juba esimestel ekspeditsioonidel 125 aasta eest. Ka toona polnud ilus kinnitada, et „me läheme sinna, et krabada veel lisa meie impeeriumile“. Antarktika lepinguga aastal 1961 jäid need imperiaalsed mõtted tagaplaanile. Teha teadust on lihtsalt kõige mõistlikum Lõunamandril kohaloleku viis.

      Ent inimtegevusest kõige vähem mõjutatud alana Maal on Antarktika kirjeldamatult kaunis ning sellisena tõmbab ta sinna sattunud teadlasi, nende abilisi ja turistegi ikka ja jälle tagasi. Võtsime kord teadusjaamas vastu turiste, kelle hulgas olid kaks prouat oma neljandal turismireisil Antarktikasse!

      Viimasel ajal – mil juba mõnevõrra ilmas elatud – olen mõelnud enam kui enne tagasi oma aastakümneid kestnud tööle ja elule Antarktikas. Mu suhe Antarktikaga sarnaneb kestva armulooga, mis ei taha kuidagi lõppeda ka siis, kui objekt püsib nähtamatus kauguses. Ühel viimastest ekspeditsioonidest jättis undav lumetorm kord aega tubasteks mõlgutusteks, mille üks tulemus oli jäisel mandril seni möödunud päevade arvu välja selgitamine. Nüüdseks on neid senise kümne ekspeditsiooniga kogunenud umbes 1200. Jällegi õige umbkaudselt on maailmas vahest kaks miljonit ja Eestis ehk paarsada (need arvud kasvavad jõudsalt) inimest, kes seda kauget, mastaapset, võimast, karmi, ohtlikku, ent väga puhast ja imekaunist Lõunamandrit ise silmitsenud on. Nad on saanud sealt kustumatuid elamusi kogu eluks, kuigi enamik on pidanud ka paarinädalaste reiside eest tublisti maksma – on nad ju turistid. Ma olen Antarktikas kogenud kaugelt enam väärtuslikku: hunnitut loodust, huvitavat järveuurimise tööd, erilisi inimesi. Loen seda suureks vedamiseks ja mõtlen, et kuigi üht-teist olen minagi pidanud selle õnne eest maksma, siis raha küll mitte sugugi. Seda on seal töötamise eest pisut aga mulle makstud. Pean end õige privilegeerituks, kuigi on inimesi, kes seda arvamust ei jaga. Näiteks püüdis üks vanaproua aastate eest toimunud avalikul esinemisel mult välja uurida, milliste pahategude eest mind nii kaugele ja nii külmale maale saadeti! Siin kõneles muidugi paljude eestlaste kogemus, kellele nõukogude võim Siberisse „tasuta ekskursioone“ korraldas.

      Olen mõelnud sellestki, kuidas sai poisist, kelle esivanemad on olnud aina põlluharijad ja karjakasvatajad Võrnu ja Rääsa külas, küll polaaruurija. On tekkinud isegi tahtmine end näpistada – on see tõelus, kas see kõik ongi päriselt minuga juhtunud? Kas see õnneseen olengi mina ise? Küllap olid soodsaks pinnaseks olud kodus ja koolides ning raamatute toel üsna varakult arenenud huvi silmapiiritaguse vastu. Ent kõike kroonis juhus, et just ülikooli lõpetamise ajal aastal 1969 oli käimas Eesti teaduste akadeemia helkivate ööpilvede vaatlusprogramm Antarktikas, mida juhtis Tõravere astronoom Charles Villmann. Siis astus mängu juba isiklik soov, mida täiendasid mitme olulise inimese usaldus ja toetus, ning tee lõunasse oli avatud. Esimesele ekspeditsioonile järgnenud keskendumise Antarktise imeliste järvede uurimisele tegi samuti võimalikuks kombinatsioon õnnelikest juhustest, omaenda algatusest ja mitme kaugelenägeliku töö-andja kestvast toetusest: Ain Aitsam, Jevgeni Korotkevitš, Jüri Martin, Andres Tarand ja Rein Vaikmäe. Neist viimased neli on ka ise aktiivselt polaaruuringutes osalenud.

      Aastakümnetega olen Antarktikat, mu kaunist ja publikule vähe tuntud kallimat, ikka enam tundma ja mõistmagi õppinud. Olen püüdnud teda noorematele ja vanematele tutvustada populaarteaduslike artiklite, loengute ja vestlusõhtute, näituste, amatöörlike fotode ning mõne raamatu kaudu. Poisipõlves lugesin teaduse populariseerija, väljapaistva Jakov Perelmani raamatuid, näiteks „Huvitav füüsika“, „Elav mate-maatika“ jt. Ühte sissejuhatusse oli Perelman kirjutanud: teadlaste ülesanne pole mitte üksnes looduse saladusi välja selgitada, vaid neid ka rahvale teatavaks teha. Tuleb omaks võtta, et umbes nii ongi mu senisel eluteel juhtunud.

      Selles raamatus olen nõuks võtnud pajatada Antarktikasse viinud tee algusest, kohalejõudmistest, otsingutest ja leidmistest ligi poolsajandi kestel. Otsustasin kirjutada esimesest, kuuendast ja kümnendast ekspeditsioonist, mis kõik erinesid nii sisu kui ka paikade ja kestuse poolest. Mõnest muust ekspeditsioonist on juttu raamatutes „Nabakirjad“ (1992), „Imekaunis Antarktika“ (2014) ja „Armulugu Antarktikaga“ (2014). Antarktise loodus pole poolsajandiga suurt muutunud, küll aga on teisenenud seal elamise, töötamise ja reisimise olud. Ja eks olen isegi muutunud. Näiteks tundub, et kui see manner mulle ka midagi muud õpetanud pole, siis veidi kannatlikkust ja oskust oodata ometi. Õpetanud ootama lume-tormi lõppu, saunapäeva, päikest polaaröö lõpus, telegrammi kodust, talvituse lõppu, viimast jääd Antarktikast lahkumisel. Ning ikka on tulnud aeg, mil hakkad ootama uut kohtumist ja esimest jääd teel Lõunamandrile.

      Antarktika põliselanikud on krillid ja vaalad, kihvkalad ja lumi-tormilinnud, hülged ja pingviinid, kastevarred ja loimurid. Kõik need eluvormid on arenenud aastamiljonite kestel stabiilses keskkonnas, kuid nüüd võivad neile katsumuseks saada kiired globaalsed keskkonnamuutused. Antarktise ilu ja puhtust kogedes saad ka aru, kui palju oleme muul Maal hukka lasknud minna. Inimene pole Antarktikas kunagi elanud ja külalisteks peaksid inimesed siin jäämagi. Ent paljudest Lõunamandri külalistest saavad justkui selle maa saadikud. Aja möödudes meeldib mullegi üha enam mõelda endast kui Antarktika saadikust. Tunnen kaasvastutust kõige eest, mis seal juhtub. Kui mul läheb korda selle maa heaks midagi teha, on see pisike tasu seal kogetud õnne eest.

      Tänan kõiki asjaosalisi, kes mu käsikirja trükivalmis seadsid. Eriline tänu kuulub toimetajatele Mae Lenderile ja Triinu-Mari Vorbile. Esimene andis ka head nõu mu paisunud teksti kärpimiseks ja teine seadis peale muu vajaliku viisipäraseks õigekirja. Filoloogi haridusega abikaasa Raili Kaup märkas ja parandas hulga vigu veel enne toimetajaid.

      Raamatus on dateeritud päevasündmused esitatud kursiivkirjas, üldisemad juhtumised, andmed ning