Astronoomialoengud. Tõnu Viik

      TÕNU VIIK

      Astronoomialoengud

      Astronoomialoengud

      Autor: Tõnu Viik

      Vaba Akadeemia raamatusarja kolleegium:

      Alar Laats

      Mihhail Lotman

      Maria-Kristiina Lotman

      Hardo Pajula

      Ülar Ploom

      Sarja üldkujundus: Zigmunds Lapsa

      Keeletoimetaja ja korrektor: Sirje Nilbe

      Küljendaja: Liina Valt

      Projektijuht: Varje Talivee

      Fotod:

      Alamy

      Caltech

      CSIRO

      CTA

      ESA

      Hamburg Observatory

      NASA

      NOAO/NSO

      Rahvusarhiiv, RA

      Scanpix

      Science Photo Library

      Shutterstock

      Reet Tiirmaa

      TÜ Tartu Observatoorium

      TÜ Tartu Observatooriumi Virtuaalne Muuseum

      Tõnu Viigi kogu

      Wikimedia Commons

      Väljaande autoriõigus: SA Academia Artium Liberalium ja AS Postimees Grupp, 2020

      Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee

      Teksti autoriõigus: Tõnu Viik

      Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi

      reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga

      ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

      ISBN 978-9916-603-56-7 („Astronoomialoengud“)

      ISBN 2733-2756 (sari „Vaba Akadeemia raamatukogu“)

      Elektrooniline väljaanne: e-pub ISBN 978-9916-603-57-4 (epub)

      Trükk: AS Printon

      www.printon.ee

      5

      SISUKORD

      Autori eessõna 6

      Maailma loomine 9

      Elu võimalikkusest Päikesesüsteemis 23

      Ohtlikud naabrid 47

      Mis need eksoplaneedid veel on? 67

      Kuidas Päike sureb? 85

      Kuidas me teame, millest tähed on tehtud? 97

      Kuidas näha nähtamatuid taevakehi? 115

      Supernoova kui mittemuusikaline nähtus 135

      Tycho Brahe – kuulus taanlane 149

      Mis on Struve või õigemini Struve-Tenneri kaar? 183

      Kuulus naissaarlane Bernhard Voldemar Schmidt 199

      6

      SAATESÕNA

      See raamat sai alguse naljakast eksitusest. Mõni aasta tagasi tekkis ühes netilistis vaidlus Prantsusmaa kunin-ganna Marie-Antoinette’i kurikuulsa ütluse „Kui neil ei ole leiba, söögu saiakesi (qu’ils mangent de la brioche)“ üle.

      Professor Mihhail Lotman oli postitanud selle ütluse kuhugi listi, millega ma olin liitunud. Umbes samal ajal olin lugenud kellegi asjatundja täpsustust, et brioche tähen-dab pigem torti, ja nii ma oma arvamuse ka listi lisasin. Jättes praegu kõrvale brioche’i eestikeelse vaste (tegelikult ikkagi nisujahust sai tohutu hulga muna ja võiga), sain ma mõni aeg hiljem prof Lotmanilt väga familiaarse kirja selle Marie-Antoinette’i ütluse kohta, mis pani mind sügavalt imestama, sest me polnud ju tuttavadki. Ja kohe järgnes uus kiri vabandusega, sest ta oli mind segi ajanud oma sõbra filosoof Tõnu Viigiga, kes on üksiti ka minu sõber! Ega see polnud kaugeltki esimene kord, kui meid segi aeti. Kuid arvatavasti andis eksitus prof Lotmanile põhjuse uurida minu kodulehte, kus mu populaarteaduslik tege-vus kirjas on. Küllap see tuletaski mind talle meelde, kui ta koos oma sõpradega asutas Academia Artium Liberaliumi.

      See oli vist 2018. aasta alguses, kui ma sain prof Lot-manilt e-kirja ettepanekuga pidada mõned astronoomia-loengud sellessamas akadeemias. Kui tundsin huvi, kellele need loengud mõeldud on, siis sain vastuseks, et enne-kõike humanitaaridele. Et vahe humanitaria ja realia vahel kipub liiga suureks paisuma ja mõistlik oleks püüda seda

      7

      kahandada. Arvasin, et eesmärk on igati tervitatav, ja and-sin oma nõusoleku. Nüüdseks hakkab loengute arv teise kümnesse ulatuma ja kuigi kohapeal kuulajate arvu eriti suureks pidada ei saa, on Postimehe abil kindlustatud loengu transleerimine veebis ja ka järelvaatamine. Ning loomulikult on loengud jälgitavad ka Youtube’is.

      Ja siis tuli prof Lotman uue ettepanekuga – panna need loengud Postimehe kirjastuse abiga kokku raamatuks.

      Ka selle vastu polnud mul midagi ja nii see teie ees olev raamat sündiski.

      Galaktika NGC 4414, meist 60 miljoni valgusaasta kaugusel. The Hubble Heritage Team (AURA/STScI/NASA)

      9

      Maailma loomine

      1990. aasta oktoobris võtsin osa Davosis toimunud Euroopa astronoomide konverentsist, kus asutati Euroopa astronoomiaselts. Asutamiskoosoleku lõbusas seltskonnas sain jutule Baseli ülikooli astronoomiainstituudi direktori Gustav Tammanniga. Kui ta nägi mu nimesildilt, et olen Eestist, siis teatas ta, et temal on Eestiga tihedad sidemed, sest tema vanaisa oli Tartu ülikooli keemiaprofessor, ja üle-üldse on ta kindel, et tema esivanem oli Sangaste krahvi vallaslaps. Sellest arvamusest tõusis mulle suur tulu, sest kui ta küsis, kuidas ma siin Davosis hakkama saan, siis kostsin, et kehvasti, sest raha on otsakorral. Otsekohe kir-jutas ta paberilehele, et Baseli ülikool toetab mind kopsaka ja tagasimaksmisele mittekuuluva summaga, ning minu finantsprobleemidele sai vilistada.

      Hiljuti sattusin Tammanni artiklile Universumist1 ja see artikkel ongi minu loengu alus.

      1 G. A. Tammann. Birth, Age and the Future of the Universe. – Spatium. Published by the Association Pro International Space Science Institute (ISSI). No. 3, May 1999.

      10

      Paisuv Universum

      1912. aastal tegi Vesto M. Slipher esimesed spektrid „udu-kogudest“ ja leidis, et spektrijooned olid nihutatud punase spektriosa poole. Ta järeldas õigesti, et vaadeldud objektid kaugenevad meist, ja kiiremini kui mis tahes tuntud täht meie Galaktikas. Need suured kaugenemiskiirused olid aru-saamatud ja loomulikult püüdsid astronoomid seda mõis-tatust lahendada. Lõpuks oli Edwin Hubble see, kes tõestas 1925. aastal, et „udukogud“ pole midagi muud kui kauged galaktikad. 1929. aastal leidis ta, et peaaegu kõik galaktikad kaugenevad meist selliselt, et nende kiirused on võrdelised nende kaugustega. Tammann võrdleb Universumi paisu-mist näiteks paisuva rosinatega pärmitaignaga, kus iga rosin kaugeneb teistest ja seda kiiremini, mida kaugemal nad on. Hubble järeldas, et meie Universum paisub nagu seesama tainas ja järelikult oli aeg, mil Universum oli äärmiselt tihe, pööraselt kuum ja väga-väga väike. Niisiis pidi meie Univer-sumil olema algus, mida nüüd tuntakse Suure Paugu nime all. Sündmuse ristiisa on Inglise astronoom Fred Hoyle, kes olevat Suurt Pauku nende sõnadega kirjeldanud 1949. aasta aprilli alguses ilmunud BBC ajakirjas