Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid II. Самюэль Бьорк

on>

      Originaal:

      Samuel Bjørk

      Detektivene på Torshov

      Den usynlige hunden

      Cappelen Damm

      Toimetanud Reet Trummal

      Illustratsioonid: Ingvild Th. Kristiansen

      Kaanekujundus: Marius Renberg

      Teostanud Anu Ristmets

      Copyright © Samuel Bjørk 2020

      Published by agreement with Ahlander Agency

      Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9916-12-069-9 (köites)

      ISBN 978-9916-12-070-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      1

      Hakkasin just oma jalgratta rehvi parandama, kui korraga loivas kohale Vinku.

      „Mis toimub?“ küsisin mina ja panin rattapumba käest.

      „Ma ei tea, kas ma julgen sellest rääkida,“ pomises Vinku närviliselt ringi vaadates.

      „Mis mõttes?“

      Tunnen Vinkut juba ammu. Ta on mu parim sõber. Meie panime aluse Torshovi Detektiivibüroole. Vinku on teinud igasugu imelikke asju, aga sellisena polnud ma teda veel kunagi näinud.

      „Ma ju ei uskunud, et see mõjub,“ sosistas sõber ja vaatas kiiresti kangialuse poole.

      Ta hammustas huulde. Tundus, nagu ta väga kahetseks midagi.

      „Mis sa tegid?“ küsisin mina kannatamatult. „Kas sa lõhkusid jälle akna ära? Jalgpalliga?“

      Seda on nimelt enne ka juhtunud. Me elame Frankrikegårdenis. See on kena korrusmaja keset Torshovi. Kas linna ilusaim, küsid sa minult. Meil on keset hoovi suur mänguplats ja väljak, kus saab jalgpalli mängida. Ainult seal tohibki mängida, aga Vinkul läheb see muidugi aeg-ajalt meelest ära. Ta vanemad on juba kolm akent kinni maksnud. Kaks Vähi tänaval ja ühe Mereröövli-Gunnari majas Hegermanni tänaval.

      „Oh ei-ei, mitte seda,“ sosistas Vinku ja piilus uuesti üle õla.

      „No mis siis on,“ ütlesin mina ja tundsin, et hakkan ise ka veidi närvi minema.

      „Ma võlusin ühe koera minema.“

      „Mäh?“

      „Ma muutsin ühe koera nähtamatuks.“ Vinku põrnitses häbi tundes maha.

      „Äh?“ Ma ei teadnud, kas naerda või mis. „Aga see pole ju võimalik?“

      „Muidugi on võimalik, ma ju tegin seda praegu!“ hüüatas Vinku ja vaatas närviliselt ringi.

      „Mingit jama ajad või?“

„Ausõna.“ Vinku rääkis vaiksemalt. „Kargu-Børre1 koera. Kümnendast korterist. Nähtamatuks. See ei olnud meelega, ma tahtsin lihtsalt proovida, saad sa aru?“

      „Äh ... nüüd ma ei saa päris hästi pihta,“ vastasin mina ja kergitasin mütsi.

      Suvises Oslos on väga palav. Mu pea oli täiesti higine ja tegelikult olin tahtnud pakkuda, et läheks ujuma, kui ratta korda saan.

      „Mäletad seda raamatut, mille ma onupojalt sünnipäevaks sain?“

      „Loomulikult. Voodoo oma, eks?“

      „Täpselt. „„Voodoo algajatele“.“

      „Ja siis proovisidki? Aga me ju otsustasime, et voodoo on ilmselt ohtlik?“

      „Jah, aga ma lihtsalt pidin katsetama.“

      Nüüd olin natuke pahane. „Voodoo algajatele“. Me lugesime seda ju koos ja jõudsime üsna ruttu järeldusele, et neid trikke ei proovi me kunagi. Seal kirjeldati, kuidas teha nii, et vanemad kõik su soovid täidaksid, või kuidas keegi, kellesse armunud oled, sinusse ka ära armuks. Muidugi ahvatlev, aga nagu halloo? Me oleme ju Torshovi detektiivid ja rikuksime niimoodi oma tähtsaimat reeglit:

      TDB liikmed on alati ausad, ei valeta kellelegi ega peta kedagi.

      „Koer muudkui seisis seal ja haukus. Tead küll, milline Kargu-Børre on – jätab koera lihtsalt välja rihma otsa seisma.“

      „Koer oli rihma otsas kinni?“

      „Jah, kümnenda korteri ees.“

      „Ja nüüd enam ei ole?“

      „Ei, ainult rihm on alles.“

      Nüüd tundus Vinku tõesti kahetsevat.

      „Mida sa tegid?“ uurisin ma uudishimulikult.

      „Tegin lihtsalt nii, nagu raamatus öeldi. „„Kuidas kedagi nähtamatuks muuta?“, mäletad?“

      Nagu öeldud, olime raamatut koos mitu korda lugenud ja see oli üks kõige põnevamaid peatükke. Isegi võlusõnu mäletasin:

      Võta natuke hiiremusta ja lase ruttu sõnad kosta:

      Orkimus, Orkidongi.

      Paari sekundiga

      läinud ta ongi.

      „Kust sa hiiremusta leidsid?“

      „Keldrist. Kim, mida ma nüüd teen?“

      Ta oli tõesti meeleheitel. Nagu öeldud, olen ma Vinkut tundnud kogu elu, aga nii õnnetuna ei olnud ma teda veel kunagi näinud.

      „Oled kindel, et Kargu-Børre teda lihtsalt tuppa ei lasknud?“ küsisin korteri number 10 poole vaadates.

      „Hull oled peast või? Ma vaatasin muidugi järele. Rihm on ju ikka sealsamas maas.“

      „Kindlasti on sel mingi lihtne selgitus.“

      „Arvad?“

      „Jaa. Ikka, muidugi. Kus koer kinni oli?“

      „Lipuvarda juures aia küljes.“ Vinku osutas innukalt sinnapoole.

      „Nii et koera enam ei ole? On ainult rihm?“

      „Jah.“

      „Müstiline.“

      „Kas sa aitad mind?“

      „Loomulikult,“ noogutasin ma ja läksin Vinku järel kümnenda korteri poole.

      1 Hääldada [börre]. – Tlk.