Kadunud pärlikee. Torshovi detektiivid I. Самюэль Бьорк

      Originaal:

       Samuel Bjørk

       Detektivene på Torshov

       Det forsvunne perlekjedet

       Cappelen Damm

       Toimetanud Aili Saks

       Illustratsioonid: Ingvild Th. Kristiansen

       Kaanekujundus: Marius Renberg

       Teostanud Anu Ristmets

       Copyright © Samuel Bjørk 2019

       Published by agreement with Ahlander Agency

       Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020

       ISBN 978-9949-091-95-9 (köites)

       ISBN 978-9949-091-96-6 (epub)

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      1

      Olin just hoovi jõudnud, kui Vinku joostes minu juurde tuli.

      „Aryani ema pandi vangi!“

      „Ära jama,“ vastasin mina. „Sa valetad?“

      „Ei, ei, ma räägin sulatõtt,“ vastas Vinku õhku ahmides. „Eile õhtul käis politsei.“

      „Mida sa ajad?“ küsisin mina ega saanud millestki aru.

      Aryani ema? Vangi?

      Meie maja vist kõige kenam inimene. Ei, see ei saa tõsi olla.

      „Sa mõtlesid selle lihtsalt välja, eks ole?“ küsisin ma ja uurisin Vinkut hoolega.

      Saad aru, ta võib vahel natuke selline olla. Talle meeldib mõnikord natuke üle pingutada, nii et kõike, mis ta ütleb, ei saa tõe pähe võtta.

      „Ei, ausõna,“ hüüdis Vinku. „Nuga ajju, päriselt. Nad ütlevad, et ta on mingi pärlikee varastanud. Ja nüüd võttis politsei ta kaasa.“

      „Püha lehm,“ pomisesin mina ja piilusin Aryani akende poole.

      Need olid pimedad.

      „Kas sa temaga rääkinud oled?“

      „Ei, neid pole kodus,“ vastas Vinku.

      „Ja millal see juhtus?“ küsisin mina.

      „Eile õhtul,“ vastas Vinku. „Mina ei näinud, aga isa ütles. Politsei käis siin. Siniste vilkuritega ja puha.“

      Samal hetkel tundsin end vist süüdi. Mina olin terve päeva kodus olnud ja PlayStationiga mänginud. Ma mõtlen, et mis värk on? Torshovi Detektiivibüroo? Mingi müstee

      rium tagahoovis? Mina aga ei teadnud sellest mitte midagi?

      „Mis me teeme?“ küsis Vinku mulle otsa vaadates. Tavaliselt ta teeb niimoodi, kui sellised asjad toimuvad, sest mina olen TDB juht. Vinku on mu parem käsi. Vinku ei ole muidugi tema pärisnimi. Uskumatu, aga tema nimi on Per-Otto Hansen Nilsen. Oled sa siukest nime üldse enne kuulnud?

      „Per-Otto Hansen Nilsen?“ küsis Vinku kord, kui me hoovis istusime. „Kes küll oma lapsele sellise nime paneb?“

      „Sinu kallid vanemad,“ vastasin mina.

      „Jah, eks ole?“ ohkas Vinku. „See on ju tore, et ema perekonnanimi on Hansen ja isa on Nilsen, aga no kuule? Mida hekki on vaja lapsele mõlemad nimed külge kleepida?“

      „Mida hekki tõesti,“ noogutasin mina.

      „Täiesti uskumatu.“

      „Tore, et sulle vinkud meeldivad,“ ütlesin ma.

      „Mis mõttes?“ küsis Vinku.

      „Et said teise nime,“ vastasin mina.

      „Oh, need oleks praegu küll head. R-kioski peekonivinkud. Kas meil raha on?“

      Vinku perekond ei ole üldse vaene. Nad on lihtsalt natuke, kuidas seda öeldagi … Ihned? Kujuta näiteks ette, et Piilupart Donaldi onu Robertil on vuntsid ja ta on pikka kasvu elektrik, kes kõige parema meelega vedeleb päevad otsa diivanil ja vahib telekat – selline ongi Vinku isa. Ning ma ütlen seda ainult ühe korra:

      Vinku ei ole paks, nagu Viggo ja Laffen ja teised Italiagårdeni jobud väidavad. Ta lihtsalt ei ole sama peenike kui Heidi ja Aryan ning rohkem ei kavatse ma selle asja kohta midagi öelda.

      Vinku on mu parim sõber.

      Kui oleks vaja Vinkut päästa, siis ma olen valmis ära andma oma käe.

      „Mis me teeme?“ küsis Vinku mulle otsa vaadates uuesti.

      „Kelle oma see pärlikee oli?“ küsisin ma.

      „See, mis ära varastati?“

      „Jah.“

      „Ei tea,“ ütles Vinku. „Võib-olla peaks Vana-Olsenilt küsima? Tema teab ju kõike, mis siin ümberringi toimub.“

      „Väga hea mõte,“ noogutasin mina.

      Me läksime igavese kiiruga üle õue.

      2

      „Kim Kong,“ naeratas Vana-Olsen ust avades.

      Niimoodi kutsuvad mind endiselt väga paljud inimesed. Tegelikult on mu nimi Kim André Kongsvik, aga kui ma jalgpalli mängisin, siis hüüti mind ikka Kim Kongiks.

      Ma ei taha nüüd uhkustada, aga ma olin väga hea jalgpallur. Olin ainult kümnene, aga juba räägiti Norra koondisest.

      „Küll tema hakkab Norra eest mängima!“

      Nii nad ütlesid.

      „Kui tema on meeskonnas, siis võidame maailmameistrivõistlused kindlalt!“

      Keegi ei saanud minu käest palli kätte. Nii lihtsalt oli. Küll nad proovisid, seda ma ütlen. Kõik Romsåsi, Friggi ja Lynni suured poisid, aga neil polnud võimalustki.

      „Kim Kong!“

      Teiste jalgpallimeeskondade mängijate vanemad käisid mind vaatamas.

      „Triblakunn!“

      Oma viimasel hooajal skoorisin kuuskümmend väravat.

      See oli mu unistus. Saada profijalgpalluriks. Aga nii ei läinud. Ainult selle lolli õnnetuse pärast.

      Vana-Olsen on väga vana, talle meeldib aknast vaadata, kuidas me mängime või mis muud ümberringi juhtub. Tahad äkki teada, mis siin Frankrikegårdenis on toimunud? Lihtsalt küsi Vana-Olsenilt. Tema näeb enamasti kõike.

      „Kuhu teil nii kiire on?“ küsis Vana-Olsen.

      „Üks vargusjuhtum on käsil,“ vastasin mina ja võtsin välja oma märkmiku.

      „Ah soo?“ sõnas Vana-Olsen. „Põnev. Millega mina aidata saan?“

      „Aryani emaga,“ vastas Vinku.

      „Politseiga,“ ütlesin mina.

      „Kas ta peab vangi minema?“ küsis Vinku.

      „Kelle kee see on?“ pärisin mina.

      „Oot-oot, üks küsimus korraga,“ lausus Vana-Olsen istet võttes.

      „Kas sa nägid midagi?“ küsisin mina ja leidsin üles oma pastaka.

      „Ebameeldiv lugu,“ pomises Vana-Olsen.

      „Mis mõttes?“

      „Pärlikee on proua Abrahamseni oma.“

      „Kelle?“ uuris Vinku.

      „Selle vana valgete juustega daami oma,“ selgitasin mina.

      „Mäh?“