Kuutõrvajad. Juhan Jaik

section>

      Ühel hommikul maantee ääres

      Esimene tulipunane tükike päikest veretas kui kuld põldudetaguste metsalatvade vahel ning üle roosatava taeva lendasid nägematud nooled — ärkava päikese esimesed kiired. Juba lõid sätendama kastepärlid teeäärsetel rohulatvadel ning tuuleke liigutas mõnda lehte suurtel teeäärsetel puudel. Kuskil talus juba hirnus hobune ning kajavad kolksatused tunnistasid, et hoolas peremees juba lõhkus hommikueine tegemiseks puid.

      „Kukku,“ hüüdis kauges metsas kägu.

      „Vireliit, sidiniit! Pikupoigu poolunes, varss vasika-aias kiunub kiledalt — virrrrr!“ laulsid teised linnud käole vastu.

      Kägu ei leppinud ühe kukkuga, vaid luges neid järgimööda välja terve sada, nii nagu rikas mees loeb poes lauale ilusaid rahatükke.

      Hommik oli juba saabunud.

      „Ärka üles, Sirje, kuuled, kägu kukub juba. Kägu on hüüdnud juba sada korda ja meie ikka veel magame. Kuuled, juba väikesed linnud hüüavad ka. Sääl laulab üks lepalind ja üks vabarnalinnuke, kaks tihast piiksuvad ka juba. Tõuse üles ja jätkame oma teekonda. Võru linnani on veel palju maad. Kui me nüüd ruttame, kulla õekene, siis saame keskhommikuks linna pärale.“

      Sirje tõstis pää ja kuulatas. Käo kukkumine ja lindude laul tõi temale natuke rõõmsama jume, kuid see kadus niipea kui talle jälle tuli meelde oma kurb saatus.

      „Oh meid vaeseid Kella-Mardi lapsukesi, kes me nüüd peame ilmas rändama ringi nagu kaks linnupoega, kelle vanemad kuri kütt on lasknud maha. Kuhu meie läheme ja mis meist küll peaks saama? Kas meie isad-emad, kui nad olid elus, võisid seda arvata, et meie nii õnnetult peame rändama ringi ja ei ole öösekski mujale panna pääd kui teeäärse puu alla. Kus on mu emakene nüüd, kellele võiksin panna sülle pää, ja kus on mu isakene, kes võttis mind sülle ja hoidis kui linnupojakest?“

      „Jah, kus on meie armsad isad-emad, seda ohkan mina ka,“ vastas vend Jaakus, „kuid surm tuli ja viis ära meie isakese.“

      „Ja ema oli siis kurb ja nuttis ning varsti surm viis temagi ära.“

      „Ja nüüd ei ole meil isakest-emakest. Isa viidi hauda ja ema viidi tagajärele… Kes meie eest nüüd küll hoolitseb ja kes meid hoiab?“

      „Ja mina käskisin küll külamehi, et võtku meie armas emake hauast tagasi, aga nemad ei teinud seda.“

      „Ja nemad seletasid, et emakene on kah surnud nagu isagi ja et nemad peavadki jääma maa alla, kuni tuleb viimsepäeva pasunamees ja äratab nad üles.“

      „Jaakus, ütle, kas varsti tuleb viimnepäev?“

      „Ei tea. Mina küsisin seda köstri käest, kes käis emale lugemas, ja küsisin õpetaja käest, kes luges matusepalveid ja ütles laulusõnu, ning nemad ütlesid, et seda ei tule niipea, et kui vast tulebki, siis alles mõne tuhande aasta pärast. Aga külamehed seletavad, et viimsetpäeva ei tulevat üldse, et kui seni on saadud läbi ilma viimsepäevata, milleks teda siis nüüdki peaks vaja olema.“

      „Mina, Jaakus, tahaksin nii väga, et viimnepäev tuleks nüüd kohe. Kui tuleks nüüd see suur pasunamees ja puhuks pilve pääl ning meie isa ja ema ärkaksid ellu, siis oleks meil jälle väga hää olla! Ütle, kas siis, kui meie hakkame paluma Jumalat, kas siis tuleb õige viimnepäev peale?“

      Jaakus mõtles tüki aega ja ütles siis:

      „Jumala palumine peaks aitama küll, seda meie hää emakegi alati ütles, kui ta meile õpetas seda palvet „Kas on linnukesel muret“. Aga meie ei tohi mitte kurvastada oma emakese meelt, sest kui meie nüüd palume selle palve ära ja tuleb viimnepäev, siis mis meie ütleme oma emale, kui ta näeb, et oleme jätnud tema soovi täitmata? Ta ju ütles meile, et meie kohe pääle tema surma läheksime linna ja käiksime õiguseteed, et siis meie võime ükskord õnnelikkudena minna tema kalmu pääle tagasi; ja nii ta ka ütles veel, et meie siis tooksime kaasa ühe raudse ristikese tema hauale, et kui ükskord tuleb viimsepäeva pasunamees, siis tema haud pole veel kasvanud maatasa ja pasunamees märgates tema ristikest mängib temalegi pasunatüki äratuseks. Mina mõtlen nii, et tõuseme nüüd üles, lähme linna, nii nagu ema seda käskis, sääl otsime üles oma õnnekese, siis lähme väikese ristikesega tema hauale ja siis palume ära selle viimsepäeva palve. Siis tuleb pasunamees ja äratab üles meie isa ja ema ning meil on jälle hää olla.“

      „Ja kas ema siis jälle võtab minu pää oma sülle ja kas isa tõstab mind kõrgele üles?“

      „Ja muidugi. Aga kui meie ei ole teinud, mis nemad õpetasid, siis nende nägu on kurb ja meil on väga halb olla.“

      Jaakus oli juba varem tõusnud püsti, ringutanud käsi ja vaadanud tagasi läbikäidud teele kui ka läbikäimatule, mis sirgena kadus männimetsa vahele. Nüüd tõusis püsti ka väike Sirje, silus kätega valgeid juukseid ja vaatas vennale suure usaldusega otsa.

      „Aga süüa tahaksin!“ õhkas Sirje. „Ema tõi mulle enne alati hommikul tassikesega piimakest ja leivapäts noaga seisid alati kapi alumisel riiulil, nii et ise sain alati kätte.“

      „Ja kui isa tuli töölt koju, siis ta tõi kaasa niisugust saia, mida kutsuti kringliks, ja see oli mõnikord nii suur ja kahe rattaga, nagu see vankrike, mille isa tegi mulle sünnipäevaks.“

      „Ja ema õmbles mulle sünnipäevaks ilusa kleidikese, millel olid värvilised triibud sees. Kes mulle nüüd õmbleb sellise!“

      „Ega meile vist ei ole enam vajagi neid asju, meie hakkame nüüd minema linna ja kui oleme linnast tagasi, siis palume viimsetpäeva, ja küll siis isa-ema jälle hoolitsevad meie eest. Hakkame nüüd kohe minema, et saada keskhommikuks linna.“

      „Aga vaata, kes see tuleb säält? See on üks vana naine. Kui küsime õige tema käest, palju maad on siit linna?“

      „Küsime küll.“

      Teed mööda ligines nendele üks vana sant, see oli juba kaugelt tunda, sest tal oli käes suur kõvera otsaga kepp või teise nimega sau. Seljas oli tal kott, mille nöörid kadusid päält õlgadele langeva villase pääräti alla. Hallikarva seelik ulatus tal peaaegu maani ning sammudes pleekinud pastlaotsad vaatasid harva välja selle alt.

      Jaakuse ja Sirje kohale jõudes sant toetus kahe käega kepile ning vaatas lastele otsa.

      „Jumalime!“ ütles Jaakus.

      „Jumalime jah,“ ütles ka Sirje, kes tegi kõik järele, mida tegi ees tema targem vend.

      Sant aga teretas hoopis teisiti. Ta ütles nii:

      „Tere, latsekesed. Või nii vara juba väljas! Ja karja pole kuskil näha. Kuid ei ole teil karja olemaski ega ole teie ka karjalatsekesed. See on teie silmadest juba näha, sest pikast teekonnast tolmunud näos on veel alles eilsete pisarate jäljed. Olete vaesed lapsed, orvukesed, kellel ei ole isa ega ema. Nii see laulusalmgi ütleb, et „ema viidi teeda mööda, armud astsid aeda mööda, ema viidi kirikusse, armud astsid altarisse“. Ja nii teie siin nüüd olete kui kaks linnupojakest ja taevaisa ülevalt vaatab teie pääle alla ja valab teie pärast silmavett.“

      „Nii meie siin oleme jah nagu kaks linnupojakest,“ ütles Jaakus. „Ja et taevaisa valab silmavett, see võib olla ka väga võimalik.“

      „Taevaisa valab silmavett jah,“ kinnitas Sirje, „ema alati rääkis, et taevaisal olevat hää ja helde süda. Kui taevaisa näeks, kui tühi on minu kõht, siis ta nutaks veel kõvemini.“

      „Või sinu kõht on tühi? Siis taevaisa on küll minu saatnud siia, sest just üks leivapaluke on mul teie jaoks kotis. Ise mina seda nii vara hommikul süüa ei taha, kuid teile annan selle hää meelega. Minul, vanal inimesel, kõht seisab rahul alati, kas või mitu päeva ole söömata, aga teil, noortel, tühjus kõhus näpistab valusasti. Teil ju veel kasvada vaja ja seepärast kõht nõuab kõvasti oma. Võtke siis see paluke ja sööge. Seniks aga jutustage mulle, kuhu teie lähete?“

      Vanaeit istus kraavi kaldale maha, nööris kondiste sõrmedega kotisuu lahti ja ulatas lastele jämeda leivaviiluka. Seda süües Jaakus rääkis, kuidas suri nende isa ja ema, kuidas naaber Soola Siim võla eest pani